Kujuta ette, et oled laps. Milline lause sinu kõrvadele hommikul kenamini kõlaks? Kas: “Sa võid edasi magada, õpetaja on väga haige ja täna kooli ei pea minema,” või kuivalt öeldud: “Tõuse palun kohe üles, me hakkame su kaela venitama.”
Selle viimase lause peale üritaks ilmselt iga teotahteline laps hakata oma asju pakkima – nii palju, kui tal neid on -, ja paaniliselt nuputama, et kuidas saaks sellelt planeedilt minema, nagu seda tegi Saint-Exupéry raamatus väike prints, kellele samuti kodus istumine ühel hetkel enam meele järele ei olnud.
Oleme Myanmari piiri lähedal, pikakaelaliste karenite külas. Nimelt: mõnedes Aafrika ja Aasia kultuurides kannavad naised kaelarõngaid, et luua illusioon venitatud kaelast ja siinkohal peab kohe tähelepanu juhtima sõnale “illusioon”. Kõne all olevad kaelarõngad mitte ei pikenda kaela, vaid suruvad rangluu ja ribid umbes 45 kraadi võrra allapoole, tekitades illusiooni piklikust kaelast.
Käsi südamele: ma ei tea, mis on ebameeldivam: kas see, et su kaela taeva poole venitatakse, või see, et teisi su luid rohkem maa poole timmitakse. Mõlemad kõlavad nagu klassikalised “tänan teid tõesti väga, aga pigem ei” variandid.
Tava nõuab, et kaelarõngaid kandvad tüdrukud alustaksid enne puberteeti, et keha nendega harjuks ja need rõngad võivad lõpuks kaaluda kuni 5 kilo. Püha müristus ühesõnaga.
Küla, mida külastame, ei ole turisti jaoks üles seatud näidisküla, kuhu kohalikud inimesed tulevad nii-öelda tööle ennast näitama. Ei – Jens on meid viinud ikka sellisesse kohta, kus inimesed päriselt elavad. Seekord siis karenid, kes Myanmarist, sõja jalust, Taisse põgenenud. Selliseid põgenikke on Tais palju, aga see on juba pikem jutt mõneks teiseks korraks.
“Miks neid rõngaid… üldse kantakse?” küsis reisiseltskonnast keegi vaikselt, justkui kartes, et mõni pikakaelaline tädi eesti keelest aru saab ja otsekohase küsimuse peale pahandab. Jens tõmbas nüüd mõnuga sooja õhku kopsu ja lasi vuhinal kuuldavale versiooni, mida pajatatakse mitmel pool Myanmaris. Nimelt, kui mehed kunagi jahil käisid, tulid sellel ajal tihtipeale küladesse luusima näljased tiigrid ja tiiger teadupärast ründab ju nii, et üritab sind kaelast rebida. Või no mis üritab, rebibki. Ja siis, et oma naisi kaitsta, otsustasid targad mehed, selle asemel, et tabalukk leiutada ja see ukse ette panna, neile lapsepõlvest peale hakata rõngaid ümber kaela laduma.
Meie grupis olnud lapsed vaatasid selle peale Jensi suu lahti ja täiskasvanud piilusid hajameelselt küla kõrval laiuva džungli poole.
Ma võin aga paanika vältimiseks õpetada hea nipi, kuidas tänapäeval ennast tiigri rünnaku eest kaitsta ilma, et sa peaksid oma kaela välja venitama. Loe tähelepanelikult lõpuni, see trikk võib kunagi päästa su elu! Oled valmis? Niisiis, talita järgmiselt: ära mine loomaaeda tööle. Isegi kui palk ja töötunnid tunduvad vastuvõetavad. Ära tee seda ja voila – oled igasuguse tiigrirünnakuga seotud riski viinud miinimumile.
Peale tiigrirünnaku legendi on pakutud kaelarõngaste algupäraseks mõtteks olevat selle, et naine võimalikult koledaks teha ja seeläbi vältida inimrööve naaberhõimude poolt. See on üks kole mõte! Teiselt poolt räägitakse jällegi pikast kaelast kui iluideaalist ja tuuakse just see põhjuseks, miks traditsioon ikka elus püsib, kuigi enamus tiigreid nendelt aladelt kadunud ja inimröövidega ei jaksata ka pooltki nii palju tegeleda kui ennevanasti moes oli.
Igal juhul on see iidne traditsioon tänapäeval vastuoluline komme ja paljud inimõiguslased on seda kritiseerinud tuues välja selle, et naisterahvastele on see üks nuhtlus ja tore on kaelavõrudega daame jõllitada ainult turistil.
Vot ei tea. Minu jaoks on näiteks ebainimlik toppida kellelegi selga Eesti rahvarõivad ja saata ta kuskile platsile tantsu “keerutama”, aga olles nende keerutajatega ise rääkinud, saan aru, et nad mitte ainult ei naudi seda protsessi, vaid naudivad kohe väga. Ehk siis kõik on suhteline ja kui Myanmari tädi või ka lapse käest küsida, kuidas nad enda 45 kraadi all olevate luudega rahul on, oleks mitmes plaanis võimatu – nad ei saaks sellisest küsimuse püstitusest aru.
Kogu küla jätab aga sümpaatse mulje. Siin võiks isegi elada. Vist. Kui keegi ei hakka juttu tegema, et võiks ka mind rõngastada. Aga meestega nad seda traditsiooniliselt ei tee. Üleüldse on ajalooliselt olnud tihtipeale nii, et just mehed tulevad välja igasuguste “geniaalsete” kommetega ja hakkavad neid siis naiste peal katsetama, öeldes: “Tee niimoodi, sest mina olen targem.” Küla keskel on ka kool – sein, kuhu peale on suurelt kirjutatud “fuck off”, spordiväljak, avalik vets ja silt, mis ütleb, et just selle sildi all on internetti. Mis sa hing veel ihaldad!
Otsustan hetkel mitte siia külasse elama jääda ja külastame järgmiseks Tai kõige kõrgemat mäetippu – Doi Inthanoni, mis asub Doi Inthanoni rahvuspargis ning ulatub 2565 meetrini merepinnast. Tee sinna on pikk ja vaated teel muidugi imelised. Aga Põhja-Tai vaadete imelisusest on sama mõttetu rääkida nagu korrutada, et jäätis on külm või et kuked käivad oma kiremisega närvidele – need on lihtsalt nii iseenesest mõistetavad asjad.
Oleme mugavad ja sõidame maasturitega mäe tippu välja, mitte ei kõnni, nagu ma salamisi kartsin. Küll kõndida jõuab veel küll ja küll! Ja sellele lausele kinnituseks jalutamegi me peatselt (siin kontekstis tähendab peatselt umbes kolme-nelja tundi) uhkes kanjonis, kuhu oleme jõudnud nii hilja, et meie käest ei küsita sissepääsu eest mingisugust raha (“Huvitav – sisse nad lasevad, aga kas välja ka,” muretsen natuke, aga nagu enamasti: asjatult) ja ei kohta me seal ka teisi turiste. Jälle üks looduse suursugune vaatemäng.
Järgmine looduse suursugune vaatemäng tabab mind hilisõhtul Chiang Mais, mis on minu meelest üks meeldivamaid linnu Tais ja kuhu jääme öömajale. Homme lendame siit Laosesse. Napilt enne kella kahtteist läheb mul kõht ootamatult tühjaks ja otsustan hilisõhtuse linna peal veel väikese tuuri teha. Ei lähe kaua kui mind peatab Tai riiklik sümbol: ladyboy – mees, kes püüdlikult üritab olla naine (huvitav, kumma rolli ta valiks, kui talle pakutakse, et tuleb hakata kaelarõngaid kandma?) ja sosistab meeldiva naise häälega, pakkudes intiimteenust, ning ma pakun, et koos sellega pealekauba veel nii mõndagi suurest suguhaiguste valikust. “Tänan, ei,” ütlen vapralt ja mainin jutu jätkuks, et ma otsin hoopis mõnda khao soi kohta, mis nii hilja lahti oleks ja viisaka inimesena pärin veel ka, et kui palju siis säärane teenus tänapäeval maksab. “Tuhat bahti!” käratab pool-neiu mulle nüüd sellise häälega, millega – ma kujutan ette – võis kõnesid pidada Lenin.
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
