Ma ei taha teile sellest rääkida, mille peale ma täna ärkasin, aga räägin ikka. Kas kiusu pärast? Vahest ei, mitte seda. Räägin selle pärast, et teid Kagu-Aasia reisiks ette valmistada.
Räägin nagu hoolitsev isa oma pisipõnnile. Räägin nagu jumal vaimuhaigusest vaevatud inimese peas. Räägin sellest, kuidas aasia kultuuris on tihtipeale kombeks ennast hommikuti tühjaks rögiseda nii, et sinust hotellis isegi mitme toa kaugusel peatuvad ilmsüüta Euroopa inimesed kreepsu võivad saada.
Kas ma liialdan? Jah. Kas ma liialdan palju? Mitte just väga palju.
Kõrgeaulistel aasia rahvastel on tihtipeale komme enda kurku puhastada selliste helide saatel, nagu tapetaks tiigrit. Kes siinkandis reisinud, teab, millest räägin. Mina olin selle küllalt naljaka, ent teisest küljest jälle küllaltki õudsa kombe unustanud, kuna mind pole aastaid suure punase päikese alla lastud.
Lendasin hommikul voodist välja: naaber on hädas! Kõrvaltoast kostis röögatusi, valju oigamist. Midagi on juhtunud! Ega see ometi üks meist ei ole?! Kohe hakkas aga mälu naasma. Oh jah, see vana hea Aasia eripära! Ja lämbujaks/karjujaks/rögisejaks osutus üks tavaline hiina turist. Kellel oli perekond. Ma tean, sest rögistamine kerkis nüüd taevani.
Ma ei ütle, et hiina turistid on Kagu-Aasias reisides kõige ebaviisakam kontingent, aga asi sinna poole vaikselt kisub ju. Kas pole? No keda meist ei oleks Sri Lankal mäest alla tõugatud, Kambodža templiväravas pikali joostud, Tais peaaegu bussi alla lükatud, Laoses meile jala peale sülitatud – oleme ju kõik seda hiinlaste poolt kogenud, eks ole?
Aga kurgupuhastamise pühaliku rituaaliga tegelevad peale hiinlaste veel entusiasmiga indialased, laod, taid…
Oled samuti juba uudishimulik? Tahaksid ka proovida? Ma õpetan. Kõigepealt leia rahvarohke koht. Mine näiteks kell kaks päeval basseini äärde. Istu toolile, püüa leida kellegagi silmside. Aja suu pärani lahti ning imiteeri kuristamist, proovides samal ajal nii valjusti köhida kui saad. Valjemini. Veel valjemini! Kui oled nüüd higi lahti saanud ja saavutanud maksimum tämbri, proovi lisaks veel kõikidele helidele, mida sa juba toodad, ka kuivalt aevastada. Kõike seda siis läbisegi ja korraga. Said hakkama? Viipa nüüd ükskõikselt inimeste suunas, kes sind, pilgus õudus, jõllitavad. Tubli. Jätka harjutust umbes neli minutit. Hästi. Oled nüüd kohalikku kultuuri integreeritud.
Aga see selleks. Taimaa umbes 65-miljonilise elanikkonna hulka kuulub ka 23 mägihõimlaste etnilist vähemusrühma. Valdav osa nendest elutseb just siin, kus oleme: Põhja-Tai mägede, jõgede ja orgude piirkonnas, mis ulatub Laose ja Birmani. Üks nendest mägihõimudest on lisud, kes tulid siia Hiina edelaosast, Yunnanist.
Oleme parasjagu nende küla kaema tulnud, ehk nagu Jens seda matkaosa tutvustas: “Läheme vaatame, kas vanaema on veel elus.”
Keerame kummide krudisedes väiksesse külla sisse ja üsna pea tulebki välja, et vanaema – väga vana lisu tädike – on rohkem kui elus ja hakkab valimatult rääkima justkui käokell, kui Jensi näeb. Pajatab mullegi midagi, ma noogutan. Jens nopib lisu jutust välja üksikuid sõnu. “Millest ta räägib?” “Kas üldse millestki olulisest, ta on ju väga vana…” pakub Jens kõige mõistlikumat lahendust. Tädike naeratab ja tema hambad on täiuslikud.
“Minge, minge, teeme pilti,” ajavad vanemad nüüd oma lapsed tädi juurde. Tädil on hea meel, ta naeratus kisub veel suuremaks ja ta imetleb nii puudutades kui ka tunnustavate hääletoonide saatel kahe lapsukese valget nahatooni. Lapsed mõtlevad kindlasti, et miks jumala pärast ei võiks nad parasjagu hoopis basseinis olla.
Tädi peaks tiksuma kuskile saja aasta kanti juba. Kuigi siinsete külainimeste vanust on küllaltki raske määrata. Vanust antakse edasi nagu rahvamuistendeid – suuliselt. Sünnitunnistus kui selline enamasti puudub ja ega inimene ei ole puu, et saed pooleks ja loed rõngad kokku. Ehk siis tihtipeale jääbki vanatädi või vanaonu vanuseks see, mis nad sulle ise ütlevad. Nooremad ka nendega ei vaidle. Olen isegi kohanud mõned aastad tagasi kahesaja aastast akha naist. Nüüdseks on see akha tädi küll surnud. Nojah – eks vanust oli ka juba omajagu.
Longime aeglaselt kuuma päikese käes tolmavatel punakaspruunidel külavaheteedel. Hargneme. Inimesi on vähe, võõramaalasi, nagu meie, loomulikult mitte ühtegi. Proovime oma reisil inimestele näidata seda päris ehedat teise inimese elu, teist võimalikult vähe häirides. See teine inimene parasjagu naeratab mulle – on üks vana mees, oma maja ees, kuhu on ehitatud puidust lett. Justkui ta müüks midagi. Näen seda letti läbi rohelise banaanikobara. Banaanipuid kasvab siin Tais igal sammul. Kui ilusad on need viljad, rippudes puu otsas, justkui kirjeldus mõnest nõukogude aja pseudo muinasjutust. Vähemalt minu jaoks oli nõuka ajal banaan küll müütiline, lausa jumalik vili kaugel-kaugel maal ning mille ümber kujutlesin olevat isegi sära.
Siin on banaane igal sammul ja tuhkagi nad säravad. Lihtsalt kasvavad, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.
Muuseas, banaan ei ole puuvili, vaid see asi, mida ma hetkel põrnitsen ja banaanipuuks kutsun, on maailma suurim rohttaim. Vot nii, vasja.
Lähen küsin vana mehe käest, et mida ta müüb – seintel riiulitel on ajahambast puretud väikeseid pakikesi, mis näevad välja nagu asjad, mis lähevad esimesena prügikasti, kui ema käsib toa ära koristada. Vanamees naeratab kavalalt, ent ei vasta mulle ja joob teed. Lähen uurin veel küla põiktänavaid, kuked karjuvad kõrvulukustavalt, lapsed vaatavad eemalt ja naeravad peadpööritavatel toonidel, kui märkavad endal välismaalase pilku. Neil on põnev.
Veel sõitu, maastikke, mida isegi ei jaksa enam imetleda, nii palju ilu on paari päeva jooksul endasse imetud. Sillad, kulgemas üle riisipõldude – proovime ära, saab ilusaid pilte, kahjuks enamus riisipõldudest sellel ajal ei roheta, rohelised on vaid need põllud, mis vee alla sunnitud. Aga ka ilma silmatorkava roheluseta – sulnid need riisipõllud, ehk siis tavaliseimad asjad kohalike inimese jaoks. Tihtipeale on nad imestunud, kui põllu ääres ahhetadest pilte teed.
“Mida sa vaatad?” on minu käest Laoses küsitud, minu kõrval peatudes. “Põldu!” “Oh jah?! Mis seal põllul on ka?” teritab kohalik huvitunult pilku. “Ei midagi. Võib olla on mõni uss seal peidus. Aga põld ise on ilus!” Selle peale tunneb kohalik sulle natukene kaasa, sest sa oled ilmselgelt kergelt põrunud, ja lahkub. Huvitav, kas Tai inimene jaksaks meie kartulipõldu rohkem kui kaks minutit jälgida?
Ööbime Mae Hong Son linnas – jällegi eriliselt mugavas hotellis – ära hellitatakse meid, aga enne seda jõuame veel läbi käia küllaltki haruldasest Hiina külast. Kunagised Hiinast põgenenud inimesed on siia loonud oma väikese pesapaiga ning minu meelest näeb see koht oma ülesehituselt ja kujunduselt väga võluv välja. “Siin nagu pole palju, mida vaadata,” kiirustab meid ühel hetkel Jens ja tema sõnad mõjuvad minu jaoks kummaliselt. Mina vaidleks talle vastu. Siin on küll, mida vaadata – siin võib vaadata seda kontingenti hiinlastest, kes sulle jala peale ei sülita ja see on suur asi.
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
