Mida siin ikka pikalt venitada. Hakkan kohe kaagutama ja targutama: kas te teate, kes on tai rahvad? Enne kui keegi jõuab siiralt vastata, et loomulikult teab, pean ma ebaviisakalt vahele rääkima ja kiiresti seletama.
Tai rahvad on inimesed, kes räägivad tai keeli või on laisemal juhul neid kunagi ammu rääkinud. Neid on üle maailma kokku umbkaudu 93 miljonit (“umbkaudu” öeldakse ilmselt sellepärast, et nad on küllaltki vilkad ja neid on raske kokku lugeda) ning need tailased, kes Taimaal elavad ja päevad läbi tšillipipart söövad ja keda sina kindlasti kohe silmas pidasid (ei, ära sega vahele), on nende seas vaid üks rahvusgrupp.
Vot. Ja ühed tai rahvad on taidamid. Taidamid (ingl. keeles Tai Dam) on enamasti pärit Hiinast, loode-Vietnamist, Laosest ja Taimaalt ning on etniliselt enim sarnased tailastega Tais, laoslastega Laoses ja shan’i rahvaga Myanmaris. Tai dam tähendab “must tai”. Nimi tuleneb vast rühma poolt kantavast mustast rõivastusest. Ma loodan. Mitte sellest, et neil on südametunnistus must. Eriti järjekindlalt kannavad musta just nende naised ja nende rahvariietus on tõeliselt ilus.
On hommik. “Kuhu me nüüd läheme?” küsib keegi grupist ja teised teavad, et minnakse lennuki peale ja lennatakse pealinna, sest ka seal on vaja üht-teist enne reisi lõppemist näha, aga enne sinna minekut on meie giidil varuks veel üks väike üllatus.
Seljakotid, mis reisi peal miskipärast nõiduslikult aina suuremaks muutuvad, kuigi sinna midagi nagu juurde ei lisata, loobitakse hooletult mikrobussi ja sõidame nüüd taidamite külla, kus toimub parasjagu mitme päevane festival. Aeg on varajane – just alustati.
Kaua pole vaja loksuda, osavalt laveeritakse kukkedest ja purjus mopedistidest, kes sõiduteel tuigerdavad, mööda, ja juba kahekümne minuti pärast läheneme lärmakale laadaga sarnanevale platsile.
See on jällegi üks turistivaba üritus – pidutsetakse iseendale, aga ei keelata ka meil uudistada ja häbematult palju fotosid teha. Tore on alati ära märkida, et ükski teine valge nägu rahvaseast, peale meie mordade silma ei hakka. Ehe kogemus. Tulge meiega reisile!
Ümber platsi on üles seatud igat sorti letid. Võid osta surnud kana või elava kana või mobiilside operaatoriga liituda – igal pool oled teretulnud. Rahvas sumiseb elevalt ning suur osa on ennast sisse seadnud ringis ümber suure platsi. Platsi ääres istub poodiumil nagu Brežnevi matustel suur hulk tõsiseid mehi ja üks nendest räägib kogu aeg mikrofoni – ta oleks justkui presiidiumi MC. Kas ma ütlesin “räägib”? Ma pidasin silmas “röögib”.
Parasjagu marsivad platsile kõrgetel karkudel poisid ja praksuvatest kõlaritest hakkab kostma ühelaadne, kaasahaarav muusika. Käiakse karkudel ringiratast, presiidiumi MC peab ikka kõnet ja hõigub elavalt, tema juba sellise väikese asja pärast nagu karkudega poisid ja vali muusika ennast katkestada ei lase. Meeleolu on ülev, inimesed plaksutavad vaimustunult. Marsitakse, marsitakse. Tümm-tümm-tümm. Oi kui kaua marsitakse. Paistab, et sellel lõppu ei tulegi, algab jälle uus ring ja siis uus.
Taidamite kohta on ütlus, et kui see rahvas suuga naeratab, naeratab ta ka südamega. Paistis, et üsna ruttu need poisid suuga enam küll ei naeratanud. Loodetavasti südames ikka irvitati edasi aga näoilmed läksid jah pikapeale natuke virilaks. Päike hakkas järjest rohkem kütma, sellisel ajal peaks olema ju midagi paremat teha, kui kahemeetristel karkudel mööda tolmust platsi ringiratast tuikuda, MC sinu peale karjumas. Aga see on ainult minu vaatevinklist nii, ilmselt nende jaoks see oli maailma kõige parem hetk.
Tuleb ka muid etteasteid, kuid me peame hakkama liikuma. Lennuk meid ei oota. Kohalikud preilid ilmuvad kambaga meie ette – tehke pilti! Ei ole keeruline. Teeme. Kihistatakse.
Sõidame laadaplatsilt välja, kui giid palub juhil uuesti kinni pidada – teeäärses metsas on kohalik surnuaed. Kohe siinsamas. Tahate näha? Aga muidugi! Sellist kohaliku hõimu matmispaika ja püha kohta ju lausa peab oma silmaga kaema.
Palume bussijuhil siinsamas oodata – meil läheb ruttu – viimane pööritab silmi nagu ta üritaks taevas ühel ja samal ajal korraga nelja lennukit silmata ja kihutab siis edasi. Ootab meid kaugemal, selgitab giid rahustavalt.
Selle Laose nurga inimesed on vägagi animistlikud, surnuaeda nad pelgavad, sest kardavad, et siin niisama uudistades võib mõni hing nendega kaasa tulla. Niisama, lõbu pärast. Mulle küll meeldiks, kui saaks Laosest suveniiride asemel mõne hinge kaasa tuua aga olen siiski täiskasvanud eesti inimene ja panin koolis tähele, mis õpetaja räägib. Seega saan aru, et selline asi kahjuks päriselus juhtuda ei saa, et mingi suvaline hing metsast ennast sinuga kaasa paneb nagu Karlsson ja tuleb siis kasvõi elutuppa ja baari järgi.
Surnuaed on huvitav, erinevat tüüpi kalmud, mõnel pilt, erinevad kingitused surnutele, lipud, palju vidinaid, mille tähendus jääbki saladuseks. Maas vedeleb pealuu. Ei, ei – pühvli oma ikka, mitte…
Varsti paneme edasi, väikene propelleritega lennuk teeb jälle imeilusa vaatega õhusõidu, stjuardessid naeratavad nii võluvalt, Namthast Vientiane lendamine võtab tunnikese ja on küllaltki odav. Sama maa bussiga võrduks umbes seitsmeteistkümne tunniga käänulistel teedel ja seda siis, kui just midagi bussiga ei juhtu. Aga teate, Laos… Kui sellise maa peal Laoses bussiga midagi ei juhtu, siis kirjutatakse sellisest juhtumisest pikk romaan, mis saab bestselleriks.
Kui seista selles olukorras valikute ees, kas nüüd lennata või sõita bussiga, siis mõtled korra omaette pomisedes, et võib olla see kliimasoojenemine ei olegi n i i hull, kui räägitakse…
Lennukis leian ajakirjast Mattie Do kenad rahvariietes pildid. Ta on Laose ainuke naisrežissöör (teeb karme aga huvitavaid õudusfilme) ja oleme juhuse tahtel ka sõpradeks saanud. “Näete, ma tunnen teda, ma tunnen teda!” näitan ajakirja uhkelt oma kaaslastele ja kilkan, ning keegi reisiseltskonnast uurib: “Muidugi SINA tunned teda. Aga kas tema ka sind tunneb…?”
Oleme pealinnas nagu naksti. Lennujaamas võtab meid vastu suur plakat, mis ütleb, et tere tulemast Laosesse. Plakati pildil on tempel, mille tagant lendab taevasse ohtliku välimusega rakett, suitsujutt taga.
Mõtlen esiti, et laod on endale palganud mõne Põhja-Korea inimese mainekujundust tegema ja imestan siiralt. Järgmine päev selgitab kohalik sõbranna, et rakett, mis mõjub hetkel eriti jõhkralt, pidi tähistama kuulsat Laose raketifestivali. Samas on ta minu vaatenurgast jahmunud ja ütleb, pärast mõningast kaalumist, et sellele detailile peaks tõepoolest tähelepanu juhtima. Lubab valitsuse poole pealt kellegagi rääkida. Vaevalt, et räägib.
Siin linnas on eriti kuum – pealinnas külmemat aega ei olegi – kiire sõit hotelli. Õhtu hakkab saabuma. Vabakava: kes tahab, vaatab ringi. Ainuke reegel on see, et kaduma ei tohi minna. On juba pime. Basseinis loksub vesi palmide all nii kutsuvalt, aga see on brr kui külm. Mina sinna lõksu ei lähe. Aga lihtsalt on hea teada, et bassein on läheduses.
Homme ärkame vara. Ees ootab reisi viimane ametlik päev. Tahan inimestele näidata Laose kultuuri kahte osa – kõigepealt midagi imeilusat ja siis midagi ülikurba. Aga mida täpselt, sellest ei hakka praegu kirjutama – lähen harjutan hoopis karkudel ringiratast tammumist. Mulle hakkas meeldima.
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
