Hotell California 1

Kultuurišokk võib tähendada ükskõik mida. Mõne jaoks tähendas see kaheksakümnendail Helsinkis laevast väljudes mustvalgest filmist värvilisse sattumist. Mõne jaoks saabus kultuurišokk kümme aastat hiljem lennuki aknast New Yorki vaadates. Mõne jaoks tähendas kultuurišokk aga sõna otseses mõttes hulluks minemist.

Omal ajal räägiti linnalegendi Eesti NSV riigiametnikust, kes New Yorki sattus ja sealt naastes vaimuhaigeks jäi, justkui oleks Lendava Hollandlase pardalt eluga pääsenud. Ma tundsin seda ametnikku. Või noh, mu vanemad tundsid. Ta käis meil külas ja näitas fotosid hirmkõrgetest majadest, mille ta oma veneaegse seebikaga plõksinud oli. Ja vaatas kogu aeg hirmunult üle õla. Arvas vist, et äkki on meie elutoas veel keegi. Keegi, kes mustvalgetes pilvelõhkujate fotodes riigireetmist nägi. Ei olnud meie elutoas kedagi. Aga hirmus oli ikka ja mitte ainult imekombel USAsse reisima pääsenud ametnikul.

Ma seisin aastaid hiljem New Yorgi Eesti Maja ees ja ootasin koos ülejäänud Singer Vingeriga mikrobussi, mis meid lennujaama pidi toimetama. Edukas esinemine Eesti kultuuripäevadel oli selja taga ning aeg oli end mõnevõrra tuttavamasse keskkonda tagasi sättida. Koos meiega ootas bussi seltskond eestlastest hilisimmigrante. Tegid ilmselt aega parajaks, sest oli pühapäev ja tööle polnud vaja minna, isegi kui neil töölube või tööd ennast polnudki.

Nad olid suuremalt jaolt illegaalid, kes lubatud USAs viibimise aja üle olid lasknud ja nüüd lindpriidena päevi õhtu poole veeretasid, küll Eesti majas nukralt klaasipõhja põrnitsedes, küll iseend oma kunagise otsuse ainuvõimalikkuses veendes. Elu Ameerikas on illegaali jaoks nagu nädalavahetus The Eagles’i kuulsaks lauldud hotellis: you can check out any time you like, but you can never leave. Sa võid Ameerikast lahkuda, kuid tagasi lastakse sind pika aja pärast, kui üldse.

„Ma otsustasin kohe ära, et tulen otse siia,” kustutas pikajuukseline kutt sigareti vastu 34. tänava sillutist ja läitis kohe järgmise. „Ei käinud isegi Soomes ega kusagil, ei tahtnud ära rikkuda.”

„Mida ei tahtnud ära rikkuda?” küsisin mina.

„Kui kultuurišokk, siis olgu kultuurišokk,” puhus ta suitsu pilvitusse taevasse. „Mitte mingi Mannerheiminkatu.”

Oli tuulevaikne kevadhommik ja Marlboro eksimatu aroom tungis mu ninna nii võimsalt, nagu oleksin seda ise pahvinud. Ameerikas on Marlborol hoopis teine maitse kui Ida-Euroopas – seda teab iga suitsetaja.

„Kas said šoki?” uurisin edasi.

„Mhmh,” vastas hilisimmigrant. Ja vaatas siis läbi suitsupilve kaugusesse, silmis mingi imelik ebalus. „Teie buss tuleb.”

Ta naeratas ja surus hüvastijätuks mu kätt. Ma kadestasin teda ja tema mind. Ta jäi siia ja mina läksin tagasi. Tema ainus võimalus tagasi tulla maksis ei rohkem ega vähem kui aastatepikkune sissesõidukeeld riiki, kus ta esimest korda kultuurišokki koges. Mina võisin küll peaaegu segamatult Ameerika vahet edasi-tagasi sõeluda, kuid süda tahtis kangesti paikseks jääda. Siin ja praegu.

„Peatse kohtumiseni!” ütlesin pikajuukselisele, ilmselt iseendale kinnitades, et küll ma kohe-kohe tagasi olen.

Me kohtusime täpselt kümme aastat hiljem, Maroko linnas nimega Essaouira. Kultuurišokist me ei rääkinud, kuigi põhjused lõid vahuste lainetena me peade kohal kokku tugevamini, kui kusagil mujal löönud on. Ma küsisin midagi Ameerika kohta ja tema vastas. Ja nagu pahatihti ikka, kuulsin triviaalse eestikeelse lause tagant ingliskeelseid laulusõnu, mis hilisõhtuni peas vasardasid:

mirrors on the ceiling, the pink champagne on ice, and she said, ‘we are all just prisoners here, of our own device’, and in the master’s chambers, they gathered for the feast, they stab it with their steely knives, but they just can’t kill the beast.

* * *

Foto: Steven Siegel. New York 1980ndate alguses.
Vaata kogu Steven Siegeli vinget fotoseeriat sellest NYC ajastust

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

 

1 KOMMENTAAR

  • Andres kommenteeris

    Hei! Pole varem nii põhjalikult Hotel Californiat kuulanud, aga see LÕPUSÕNUM, mis artikli lõpus “mirrors on the ceiling, the pink champagne on ice, and she said, ‘we are all just prisoners here, of our own device’, and in the master’s chambers, they gathered for the feast, they stab it with their steely knives, but they just can’t kill the beast.” Pani väga tõsiselt mõtlema. Väga sügav ja mitmetähenduslik sisu. Eestis tegi seda lugu väga hästi varajastel 80-ndatel In Boil. Lausa külmavärinad tulid peale! Ja muidugi artikkel ka 5+!!

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga