Ma ei ole kunagi kedagi kadestanud. Võib-olla mõnd üksikut ja üsna ammu. Ma kadestasin kunagi Tõnu Trubetskyt, sest Vennaskond oli populaarsem bänd kui Mr. Lawrence. Ma kadestasin Maarja-Liis Ilusat, sest tema lõi maailmas läbi ja mina mitte. Ja muidugi kadestab iga mees Märt Avandit, sest ta ei pea naiste saamiseks kulmugi kergitama, kõik ülejäänud teevad aga kohe esimesele abieluettepaneku. Ent sellega minu kadestamiste ajalugu ka piirdub.
Või siiski. Ma kadestan tänase päevani meest, kes tõelise kultuurišoki saabumise nimel isegi Soome vahele jättis ning otse Ameerikasse põrutas. Asi polegi niivõrd Ameerikas kui kultuurišokis endas. Minu oma on nimelt nii naeruväärne, et sellest alles praegu esimest korda kirjutada julgen.
Ma olen stiilipuhas oss, kasina vaimse suutlikkusega tarbimishull, keskpärane materialistist väikekodanlane. Minu esimene kultuurišokk ei saabunud poollagunenud paadiga mööda Parfüümijõge hulpides. Ta ei tulnud Tōdai-ji templeid pidi suu ammuli mütates. Isegi Johannesburgi voodoo-meditsiini kaupluses hirve jahvatatud sugutit degusteerides kehitasin imestunult õlgu, ei enamat. Oma esimese kultuurišoki sain Ameerika toidupoes. Ma ju ütlesin, et naeruväärne.
Kõht läheb varem või hiljem tühjaks isegi USAs. Salvestasime 1999. aasta jaanuaris Mr. Lawrence’i kolmandat plaati ning juba nädal otsa olime lähimast hiinakast praetud nuudleid tellinud. Oli aeg millekski muuks, seda enam, et muusikalised ideed hakkasid otsa saama.
Sõitsime lähimasse toidupoodi ning kuna helistuudio asus Calabasase-nimelises mägiasunduses Los Angelese külje all, kulus selleks tubli veerand tundi, mis on Californias kriminaalselt pikk aeg. Aga kohale me jõudsime. Astusin uksest sisse ega osanud esimese hooga kohe saabuvat kultuurišokki kahtlustadagi. Toidupood nagu toidupood ikka: õrnalt jahused saiad, hulk tundmatute nimedega puuvilju, toidulisanditega erkpunaseks ehmatatud liha, kolm kolonni külmikuid valmistoitudega jne. Oli küll üheksakümnendate lõpp ja kodused toidupoed vaevlesid Ameerika omadega võrreldes mõningase valikupuuduse käes, ent nii suur see vahe nüüd kah ei olnud, et küünilist rockmuusikut tagumikule jahmatada. Aga siis see juhtus.
„Vabandage, kus teil pähkleid juhtub olema?” pöördusin ühe töötaja poole.
„Teine vahe paremat kätt – näete seal, kohe hoidiste riiulite järel, keerake paremale ja juba näete,” juhatas ta mind sellise innuga, nagu oleks terve päev ainult seda oodanudki, et saaks juhmi ida-eurooplase oma kaupluse pähklimaailma juhatada. Pähklimaailma, just nimelt, sest millekski vähemaks ei osanud 1999. aastal Ameerikasse reisinud eestlane tema ees avanenud oravatoidu müriaadi nimetada.
Püha jumal! Ma pidin pähkliriiuli ühest otsast teise liikumise ajal kaks korda jalga puhkama. Ma ei tee nalja – nii palju pähkleid, nii palju ükskõik mida, polnud ma oma elus kunagi näinud. Kellele kurat neid nii suures valikus vaja on? Ma saan aru, et mängu ilu nimel tasub pingutada ja kümned riiulid india pähklitega mehitada, kuid ka kõige ilusam mäng muutub ühel hetkel koledaks.
Ma vaatasin neid kuradi pähkleid ning purskusin naerma. Täpselt nii pidavat paljud inimesed šokile reageerima: nad kukuvad pidurdamatult lõkerdama.
„Lahe, eks ole?” küsis Jason, mu helitehnikust sõber, kes meiega stuudiost poodi kaasa oli sõitnud. „Tahad, ma näitan, kus soolad asuvad? Neid on veel rohkem.”
Ei tahtnud. Kultuurišokk selles vist seisnebki, et mingil seletamatul põhjusel ei taha sa seda kõike enam kunagi näha. Vähemalt nii sulle tol hetkel näib. Õnneks läheb ka kõige põrutavam kultuurivapustus varem või hiljem üle.
„Okei,” vastasin ja tõstsin kolm kotti kooritud pistaatsiapähkleid toidukorvi. „Kus need soolad on?”
***