Hispaania kultuuri üks vanemaid ning ka kindlasti olulisemaid osasid on härjavõitlus. Minu jaoks aga oli tegemist suure pettumusega ning ma ei taha enam mitte kunagi midagi sellist näha.
Mina kujutasin kogu seda võitlust ette nii, et ongi härg ja matadoor ja punane lina. Tegelikkuses on härg, matadoor, punane lina ja kamp hobustel vennikesi, kes vaest härga oma teravate piikidega torgivad ning nõrgestavad ja piinavad, samal ajal kui matadoor piirde taga peidus kükitab. Vahel ta jookseb sealt välja ja siis jälle peitu, ning kui loom on piisavalt nõrgestatud ja haavatud nii et ei suuda peaaegu normaalselt enam kõndidagi, tuleb matadoor ja tapab härja surmava noahoobiga. Seda muidugi ideaalis, üldjuhul ei saa nad esimese-teise korraga hakkama, seega vaest härga piinatakse seda pikemalt. Kahju sellisest asjast.
Kuna mul polnud õrna aimu ka, kuidas asi tegelikult käib, enne selle show nägemist, siis tuleb tunnistada, et tegemist oli VÄGA suure pettumusega. Ka matadoorid olid pettumuseks – nende näol oli tegemist noorte, geelist läikivate juuste ning edeva pilguga meestega.
Lisasin ka mõned pildid alguse tseremooniast ja võitlusest endast.
PS! Kokku tapeti mitu härga, mina suutsin vaadata vaid ühe tapmist, ülejäänud aja veetsin areeni ees protesteerivate loomakaitsjate seltsis.
9 KOMMENTAARI
Nõustun sinuga..täielik nõmedus on see, hispaanlased võiks loomapiinamise asemel püksirihma pingutada, et teised riigid nende üle oma võimete elamist kinni maksma ei peaks nagu kreeklaste puhul.
Just. Ma ei saa üldse aru sellest mõttest, miks seda tehakse. Ja oleks siis, et tapetakse üks härg ühe šhõu jooksul, aga neid tapetakse päris palju ikka :S
Olen samuti seda meelt, et tapmisest show tegemine ei ole tore. Ja seda enam imestan, et seda siiani ära keelatud ei ole. Aga tundub, et raha sisse toov üritus on olulisem kui loomade (või mõnel juhul vist ka inimeste) elu. Juba Rooma gladiaatorite võitluse ajal nõuti “tsirkust ja leiba” 🙁 ja rahvas siis otsustas, kellele elu jätta, kellelt võtta.
Jah, rahvale läheb see ikka hästi peale. Tribüünid olid paksult rahvast täis…
Eks ole teada, et see härjavõitlus üks üsna ebainimlik asi ole. Kena, et autor vähemalt “šõu” ajal pooli vahetas.
olen ka tahtnud minna neid härjavõitlusi vaataa, kuid peale selle jutu lugemist hakkab isu nagu ära kaduma..
Mina isiklikult ei soovita, aga eks see ole muidugi iga inimese oma vaba valik 🙂
Jah, kunagi sai samuti üht etendust käidud vaatamas…meestele nagu läks peale, aga minul hakkasid pisarad jooksma jõhkrast vaatepildist ja samuti peale esimest härga lahkusin etenduselt…sellel korral oli siis kokku 8 härga….aga minu jaoks kõige jõhkram sellest oli just see, kuidas see lõplik surmav noahoop sinna pea peale ei tapnud looma ja antud juhul tapis alles kuues löök…päris hull oli seda jama vaadata…samuti ei soovita kellelegi :O
Mõistan, et härjavõitlus ei meeldi blogijale ja paljudele teistele eestlastele just härja veristamise ja tapmise pärast, aga mind huvitab, kuidas saab see rändur kirjutada millestki, mida ta ei tunne?? Ütleb ju isegi, et ei teadnud enne “tapamajaetendust” härjavõitluskunstist midagi ja et talle “show” käigus ka miski kohale ei jõudnud. See on täiesti vasturääkiv.
Ma ei kiida hispaanlastele takka ega laida neid ka maha (nende kultuur, nende asi), aga isegi kui teatrietendus kriitikule ei meeldi, analüüsib ta nähtut põhjalikult, võrdleb teiste samalaadsete teostega, mõtiskleb näitlejatöö üle jpm. Sorry, aga selles postituses pole ei üht ega teist. Ei saa kirjutada millestki või seda maha teha, kui Sa seda teemat hästi ei valda.
Kirjatükk on lühike, pealiskaudne ja terminoloogia on väga ebatäpne (ei tapa *noa*hoobiga; see pole punane *lina* ega need pole *hobustega vennikesed* jt., kuigi kujundite mõte on arusaadav; kuidas veristamine looma tegelikult mõjutab).
Kõigepealt õpi ise teemat tundma, siis tutvusta korralikult teistele ja alles seejärel tee maha/kiida. Kõik muu on lahmimine. GoTravel võiks nüüd avaldada põhjaliku loo härjavõitlusest, et lugejad saaksid neutraalsetel alustel arvamust kujundama hakata.