Lanzarote – kummalisim kõigist Kanaari saartest

Isegi kui sa oled palju reisinud ja mõtled, et Kanaari saared ei saa ju enam midagi põnevat pakkuda, siis mõtle palun uuesti. Lanzarote kuumaastikud panevad ka suurima skeptiku ahhetama. Kui vulkaanilistele imedele lisada veel soe ilm, palju päikest ning väga korralik turismitaristu, saamegi kokku ühe väärt puhkusesaare.

Lanzarote

Lanzarote on seitsmest Kanaari saarest suuruselt neljas ja kaugelt kõige erinäolisem. Eestlaste senise talvereisilemmiku Tenerife kõrval on varem otsereise tehtud neist veel vaid Gran Canariale, Lanzarote on sel talvehooajal valikus esimest korda. Käisime uurimas, mida imet sel väikesel, Saaremaast kolm korda väiksemal vulkaanirahnul siis pakutakse, ja leidsime eest väikese, kuid ideaalselt toimiva paradiisi.

Kuigi Lanzarotet tuntakse 100 vulkaani saarena, on rahvasuu seekord tagasihoidlik: tegelikult on saarel umbes 300 vulkaanitippu ja veelgi rohkem kraatreid. Viimane suurem vulkaanipurse leidis aset aastatel 1730–1736, mil maast kerkisid Montañas del Fuego ehk Tulemäed. Purse hävitas suure osa saare viljakast pinnasest ja mitu küla. Vähese vihmasaju ja seetõttu ka erosiooni puudumise tõttu näeb maapind Tulemägedes välja ikka veel selline, nagu oleks laava seal voolanud alles eile.

Aastal 1968 kuulutati piirkond rahvuspargiks, millele anti nimeks Parque Nacional de Timanfaya. Ilma mingi kahtluseta on see Marsi meenutav maastik kõige kuulsam ja vaimustavam vaatamisväärsus kogu saarel. Tulemägede nime õigustab koht ka täna, sest maapind on vaid kümne sentimeetri sügavuselt ikka veel tulikuum – üle 300 °C. Maast õhkuvas kuumuses saab vabalt kartuleid küpsetada ja seda ka tehakse: pargi külastuskeskuses on avatud restoran El Diablo, kus maasse kaevatud augu kohale raudgrillile asetatakse kohalikud hõrgutised.

Lanzarote

Külastajatele demonstreeritakse Timanfaya omapära kolme atraktsiooniga. Alustuseks julgustatakse turisti maast sooje kivikesi noppima, et veenduda, et „põrandaküte“ tõepoolest töötab. Teiseks viskab kohalik pargivalvur maasse kaevatud auku okaspõõsatuusti, mis mõne hetkega iseenesest põlema sütib, andes tunnistust vaid meetri kaugusel maapinnast valitsevast ligi 500-kraadisest kuumusest. Ja kolmandaks kallab pargivaht maasse topitud torru kulbiga vett, mis seal hetkega keema läheb ja paari sekundi pärast geisrina maapinnast kõrgele üles sööstab. Publiku kiljed on garanteeritud.

Külastuskeskust ümbritseb vulkaaniline unenäomaastik nii kaugele, kui silm seletab. Ja kuigi sõit rahvusparki on juba iseenesest elamus, soovitame kindlasti minna ka bussiekskursioonile, mis kuulub piletihinna sisse. Timanfayas ei tohi iseseisvalt ringi rännata, et pinnast ning seal kasvavaid haruldasi taimeliike mitte rikkuda, kuid turistidele pakutakse väga võimsat bussiekskursiooni. Kusjuures „võimas“ pole kunstiline liialdus, vaid täiesti omal kohal omadussõna – jõulise sümfoonilise muusika saatel tohutute vulkaaniliste kaljurüngaste, kraatrite ja erivärviliste liivaväljade vahel kulgeda on nõiduslik elamus.

Lanzarote

Just värvid ongi need, mis külastajat Lanzarote puhul enim hämmastavad – õigemini nende kontrastid ja harjumatus. Silmamälusse salvestuvad hiigelsuured süsimustad laavaväljad, dramaatilised punased rannakaljud, kuldkollase liivaga tehisrannad ning roheliste ja siniste aknaraamidega valgeks lubjatud majakesed. Rohelise ja sinisega sellepärast, et just need kaks värvi jäävad kalapaatide värvimisest üle.

Lanzarotel pole alati nii hästi läinud, kui laitmatud teed, kenad majakesed ja korralikud hotellid praegu mõista annavad. Saare esimesed asukad olid Aafrikast tulnud rändhõimud, kes tõid endaga kaasa tänaseni saarel metsikult elavad kitsed. Need sisuliselt vaid okaspõõsastest ja kividest toituvad elukad hoidsid vanadel hallidel aegadel saarerahval elu sees: ülikesisele menüüle vaatamata annavad nad mineraaliderohket, toitvat ja samas praktiliselt rasvavaba piima, mis on äärmiselt tervislik ja millest valmistatakse kohalikku maitsvat juustu.

Lanzarote

Teine loom, kes end Lanzarote kõrbekuivades tingimustes (saarel sajab vaid umbes 125 mm aastas) hästi tunneb, on kaamel. 15. ja 16. sajandil Aafrikast toodud dromedare kasutati transporttöödel ning veel 15 aastat tagasi vedasid kaamelid taludes atra. Nüüd aga on odavam osta traktor kui kaamel ning loomad on leidnud uue töökoha turistide vedajana vulkaanisafaritel näiteks sealsamas Timanfaya rahvuspargis.

Et Lanzarotel üleüldse mingi põllumajandus eksisteerib, on tunnistus saareelanike suurest leidlikkusest ja tahtejõust – viljakat pinnast on vähe, põhjavett pole ning isegi vihmavett napib, sest saarel sajab kohati vähem kui Saharas. Külluses on aga musta vulkaanilist tuhka, millest imekombel võrsub üsna erinevaid taimi. Peamine kaubaartikkel on magusa ja pehme maitsega sibulad, mida eksporditakse peale Hispaania mandri ka Inglismaale, Hollandisse ja Saksamaale. Palju kasvatatakse nii punast kui ka valget kartulit ning spinatit.

Lanzarote

Veidi ootamatu on ilmselt see, et Lanzarotel toodetakse ka veini. Viinamarjad kasvavad maapinda kaevatud lohkudes, mis on täidetud vulkaanilise tuhaga. Selline meetod aitab säilitada nappi niiskust, mis hommikuses udu näol läbi tuha vajub ja poorses vulkaanilises kivimis talletub, kusjuures tuhk ei lase veel hiljem aurustuda. Iga „viinamarjapesa“ on põhja poolt ümbritsetud madala poolringikujulise kivimüüriga, mis kaitseb taime tuule eest.

Kõige parem on viinamarjakasvatust uudistada traditsioonilises veinipiirkonnas La Gerias, kus maastikud on tõesti hämmastavad. Valminud viinamarjadel ja veinil on eriline aromaatne maitse, mis meenutab veidi mändi. Parimad on dessert- ja muskaatveinid, kiidetakse ka poolkuiva valget. Kohalike sõnul on veinide maitse kõige paremini tuntav toatemperatuuril, sest jahedus vähendab maitsenüansse.

Veini, kitsejuustu, aaloed ja muid kohalikke tooteid – lisaks loomulikult Michael Korsi ja Louis Vuittoni käekotte ja Hiinas toodetud riidekaupa – saab osta igal pühapäeval saare endises pealinnas Teguise turult. Vanadel munakivitänavatel valgete majade vahel on üles pandud loendamatul arvul lette, kus nii kohalikud kui ka turistid sisseoste teevad. Avatud on kohvikuid ja toidukohti ning linna keskel kirikuplatsil mängivad muusikud.

Lanzarote

Turistide ja seega raha saabumine saarele on suures osas seotud ühe mehega, kunstniku ja arhitekti César Manriquega (1919–1992), kelle südameasjaks oli kodusaare elu edendamine nii, et saare omanäolisust turismile ohvriks ei toodaks. Ta on projekteerinud saarele mitmeid vaatamisväärsusi, mis teevad kummarduse kodusaare kaunile loodusele, sobitudes sinna nii orgaanilisel moel, et inimese ja looduse loodu on täiuslikus harmoonias.

Sellised paigad on näiteks Mirador del Río, 475 meetri kõrgune vaateplatvorm, kust avaneb imeline panoraamvaade naabersaar La Graciosale, ning vulkaanilisesse tunnelisse rajatud kontserdisaal-kohvik-ööklubi-muuseum Jameos del Agua. Ka César Manrique majamuuseum on vaatamist väärt. Hoone sees eksponeeritakse kunstniku joonistusi ja eskiise, hiigelsuurtest akendest avaneb vaade süsimustadele laavaväljadele ning maa alla vulkaanilistesse koobastesse on rajatud hubased toakesed ja saalid, mis järgivad täpselt looduse etteantud vorme.

Lanzarote

Just César Manrique on määranud, et Lanzarote maapiirkondade majad tohivad olla eranditult kuni kahekorruselised ning ainult pruuni, rohelist või sinist värvi aknaraamidega. Kõrgeid maju on vaid saare pealinnas Arrecifes, aga needki jäävad nelja-viie korruse piiresse. Erandiks on vaid 1980ndatel püsti pandud Gran Hotel. Seda asuti ehitama, aga peagi avastasid kodanikud, et hoone oma 17 korrusega mõjub pisikesel saarel tõepoolest kohatuna. Nii seisis majakarp ligi 30 aastat tühjana, enne kui see hotellina avati – ühena vaid kümnest Lanzarote viietärnihotellist.

Nii eriilmelise ja hästi hoituna on Lanzarote tõenäoliselt üks kogu Atlandi ookeani uskumatumaid saari. Tänu Kanaaridele tüüpilisele mahedale kliimale on see aasta läbi soositud puhkusesihtkoht. Rannad on ilusad, vesi puhas, hotellid kvaliteetsed ning maastikud unenäoliselt kaunid… seda saart peab nägema, et tema võlust tõeliselt aru saada. Nii et mida sa veel ootad?

Lanzarote

__________________________

Lugu ilmus lühendatuna Naistelehes 13.01.2016.
Fotod: Anu Vane

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *