ÄPARDUNUD REISILOOD | Surmaeelne kogemus ja improvisatsiooniline etendus aadamaülikonnas

Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Tänased sündmused leiavad aset Põhja-Laoses. Tänast lugu võib võtta kui sissejuhatust Rene uude raamatusse “Laos — aeg antud elada, aeg antud süüa”, mis ilmub sel talvel.

Põhja-Laos, 2013

Olin laenutanud rolleri ning hakanud sõitma Lunag Prabangist Xieng Kok’i Myanmari piiri ääres, et oma silmaga näha seda imeliku kuulsusega piirilinnakest, kus kees äge salakaubandus ja kust aeg-ajalt kadusid inimesed.

Sõita tuli nelja tunni ringis. Olin suure osa juba läbi sõitnud. Tegin peatuse Muang Singi nimelises linnakeses, et keha kinnitada.

Muang Sing ja selle ümbrus oli kunagi kuulus oopiumi tootmise ja laiali smuugeldamise poolest. Siin asus lausa oopiumiturg. Nüüd seda turgu enam alles ei olnud. Või õigemini oli, aga seal müüdi pähkleid, niiti, muru ja nahkhiiri. Tundus, nagu selles linnas ei oleks üldse eriti midagi. Süüa siin vähemalt ei olnud. Ostsin pudeli vett, kargasin ratta selga ja kihutasin edasi. Kaheksakümmend kilomeetrit veel minna.

Muang Singist välja jõudes selgus aga tülikas tõsiasi — käimas olid ulatuslikud teetööd. Ainuke maantee, mis Xieng Kok’i viib, oli teehöövlitega üles küntud, suured kallurid kivide ja kruusaga, mis kõik minuga ühes suunas rühkisid, andsid märku sellest, et teeparandus ei piirdunud vaid lühikese lõiguga ja jätkus pikalt.

Otsustan siiski mitte alla anda. Kisun kotist välja oma arafatka ja seon näo ette — suured, aeglased kallurid keerutavad teed mööda liikudes üles massiivse oranži tolmupilve.

Temperatuur on tõusnud kõvasti üle kolmekümne kraadi, päike lajatab kogu arsenaliga ja moodustab käsikäes kruusatolmupilvega vägagi ebameeldiva olustiku. Kas pean tõepoolest niiviisi kaheksakümmend kilomeetrit vastu?

Kallureid ilmub minu selja taha üha enam ja enam, Lisaks venib rivi tühja koormaga masinaid aeglaselt ka vastassuunavööndis. Möödasõidud on ohtlikud — nähtavus on nullilähedane ning teekate ääretult ebakindel. Teehöövlid on enda järele vedanud muutuva suunaga rööpaid. Liigun ühe veoki taga oma kümme minutit, kiiruseks maksimaalselt kolmkümmend kilomeetrit tunnis. Sedaviisi ei jõua ma enne pimedat kuidagi oma sihtpunkti. Kas mu masinal tuled üldse töötavad?!

Proovin.

Ei tööta. Oleksin võinud seda kontrollida siis, kui rolleri laenutasin.

Otsustan riskida. Ümisen mõttes fanfaariheli imiteerides “Tantarantaa!” ja pressin ennast järsult vastassuunavööndisse ning kihutan gaasi põhja keerates tolmupilve. Eks ma ikka ju näen, kui järgmine… Ja kohe juhtub midagi kohutavat. Ainult sekundiks jõuan silmata minu ees tolmupilvest välja ilmunud teise ratturi siluetti. Olen paari sekundi jooksul kiirendanud nii palju kui sain, samuti on kiirendanud mulle otse vastu tulev liikleja, et tolmupilvest kiiremini läbi saada. Vähem kui sekundi jooksul teeme mõlemad elupäästva otsuse — keerame järsult paremale. Tema oma paremale ja mina oma. Möödume üksteisest, lenkstangide otsad vähem kui sentimeetri kaugusel. Mina riivan õlaga kergelt kalluri kastist välja ulatuvat osa — kurat seda teab, mis see täpselt oli — ja see midagi rebib mu särgist tüki ning jätab õlale veritseva triibu. Kõik toimub nii kiiresti, et ei jõua isegi ehmatada.

Jõuan kalluri ette, kus tolm ei ole nii tihe — meie ees sõitev veok on selle jaoks veel liiga kaugel — kiirendan, et koleda masina eest ära saada, ning pööran kohe, kui esimest riisipõldude vahele kaduvat väikest rada näen, suurelt teelt kõrvale.

Suristan aeglaselt paarkümmend meetrit tolmust ja kallurite mürast kaugemale ning peatan rolleri.

Keeran süüte välja, panen jalad maha. Tunnen nüüd, kuidas need värisevad.

Mu silmad päikeseprillide taga on tolmu täis, ka ninaaugud on kinni müüritud, hoolimata sellest, et mul on rätik näo ees. Hammaste all krudiseb kruusatolm. Värisen üle kogu keha. Mis oleks saanud siis, kui oleksin sellisel kiirusel teise sõitjaga laupkokkupõrkesse läinud? Mis siis, kui oleksin veel ühe sentimeetri paremale kaldunud ning veoauto rataste alla sattunud?!

Kas mulle anti just see filmidest tuntud “uus võimalus”?! Kas hakkan nüüd paremaks inimeseks, väärtustan iga sekundit, aitan vanureid, naudin iga vihmapiiska… sittagi. Jään ilmselt ikka samasuguseks. Vedas, et surma ei saanud.

Ootasin mõned minutid. Kätevärin andis järele andis ja otsustasin, et lähen mööda väikest riisipõldude vahelist jalgrada edasi. Põlluala, kus peatusin, oli tohutu suur. Soovisin sellest neetud teest ja autode mürast kaugemale.

Plaanisin: lükkan rolleri põldude keskele ja üritan nautida ritsikate siristamist riisis. Võib olla võtan päikest. Vot just — päevitan, siis saab sellest päevast natukene praktilist kasu ka!

Hõõrusin oma valutavat õlga. Haav ei olnud õnneks sügav, väike kriips vaid, aga valu tegi ikka va sunnik. Edasi sõita ma enam ei tahtnud. Toibun natuke, lähen tagasi ja tulen mõne aja pärast päris krossirattaga tagasi! Tahtmine seigelda ja midagi uut näha oli tänaseks möödas. Mõnikord rikub surmalähedane kogemus tuju lausa terveks päevaks!

Leidsin endale sobiva, mahatallatud rohuga platsi, mis oli teest piisavalt kaugel, et kellegi silm mind sealt ilmselt enam ei seletanud.

Taamal kõrgusid mäed ja põllud jooksid nendeni välja. Olin ümbritsetud tohutu rohelise riisipõlluga, millest kerkisid aeg-ajalt väikesed puidust kokku klopsitud varikatustega lavatsid. Viimaste otstarve on pakkuda töölistele palava päeva ajal päikese eest varju.

Nendele kogunevad põllul töötavad inimesed oma puhkepauside ajal sööma kleepuvat riisi (ingl sticky rice) mis on Laose inimese toidulaual esimesel kohal.

Laos on üldse terves maailmas sedasorti riisi söömises esikohal ning tihtipeale viitavad nad enda rahvusele kui “luk khao niao”, mis mitte just eriti kuninglikult kõlavas tõlkes võiks olla: kleepuva riisi lapsed. Kaua aega arvasin, et kleepuv riis on tavaline riis, mis läbi erilise valmistamismeetodi liimjaks muudetakse ning kõik riisiterad üksteise külge kleepuvad, kuid tuleb välja, et tegemist on täiesti eraldiseisva riisisordiga. Kuigi sõna “kleepuv” kõlab eesti keeles kohutavalt, on see toidulisa ääretult maitsev ja kõhtu täitev ning Laose üks lihtsamaid hõrgutisi — kleepuv riis mangoga — on lausa taevalik roog, mida võib süüa nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtusöögiks, ilma et tunneksid, et teed midagi valesti.

Ma võtan ära särgi ja lasen ennast päikesel paitada. Kedagi siin ei ole, keegi mind ei näe — võtan jalast ka lühikesed püksid. Mis siis, et mu trussikud ei ole Calvin Klein, kes siin seda ikka tähele paneb?! Kas rohutirts? Jätke naljad, mul pole putukatest sooja ega külma.

Söön ära kotipõhjas peitunud tuunikala õlist läbi vettinud võileiva, joon ahnelt pudelist sooja vett peale, torgin rohukõrrega hambavahed puhtaks ja otsustan värske energiapuhangu toetusel, et teen midagi julget — naudin seda päikesevanni täiesti alasti! Miks ka mitte — loodusesse tagasi ja kõik need muud hipide hüüdlaused.

Natukene tobe on muidugi siin riisipõllul alasti seista, aga kurat sellega. Ärge tulge mulle ütlema, et teie ei tee kunagi midagi tobedat, kui olete kindlad, et mitte keegi teid ei näe!

(Siinkohal võiks meenutada New Yorkeri kuulsat ajakirjanikku Jeffrey Toobinit, kes ennast hiljuti Zoomi kõne ajal ebasündsalt katsuma hakkas, ning seda Brasiilia poliitikut, kes presidendiga läbi interneti kõneles ja samal ajal vanni läks — mõlemad mehed olid sada protsenti kindlad, et neid ei nähta.)

Tunnen ennast järsku väga tervislikult. Tervislikult ja loodusega ühte sulandunult. Teen kätekõverdusi, kohapeal sääre- ja põlvetõstejooksu ning hüppeid. Siis kätega kümme ringi ettepoole ja kümme ringi tagurpidi. No küll on tore! Tervis tuleb! Püüan harjutuste käigus isegi üles võtta tuntud poplaulu (Madonna “Like a Virgin”), aga sõnad lähevad esimese kümne sekundi jooksul lootusetult sassi ja toon selle asemel hüpete vahel kuuldavale lihtsalt: “Hoi Hoi! Hoi!”

Ühesõnaga: esitan seal Laose riisipõldude keskel stseeni, mis ei tohi mitte kunagi jääda videole, aga täidab minu päeva rõõmuga. Võib-olla väljendus siin minu joovastus selle üle, et ma ei olnud hetkel jalad ees teel surnukuuri poole ja sain selle asemel hoopis kärnkonna kombel alasti ringi hüpata.

Nojah, aga mis ma teid selle imeliku kirjeldusega ikka pikalt piinan.

Varsti toppisin ennast uuesti riidesse — kõigepealt läbi higistatud särk, siis kamuflaaž-püksid ja kõige lõpuks sandaalid (ohkan: milline tobe riietus). Kiiver pähe, vaim valmis ja asusin tagasiteele. Kindlalt olin otsustanud, et ühtegi möödasõitu enam ei katseta ja hotelli tagasi jõuan tervelt ja enne kui päike looja läheb. Roller võttis juba platsi pealt ära, kui nägin silmanurgast midagi.

Minu ajutisest peatuspaigast nii umbes nelja meetri kaugusel seisis üks ennist mainitud, palkidest kokku klopsitud varjualune. Aga mitte see hütt ei tõmmanud mu tähelepanu — seda konstruktsiooni olin juba varem tähele pannud. Kui platsilt lahkusin, jõudsin pildil näha ka boonuselementi: inimest, kes sellel varjualusel istus.

Kuigi silmasin teda vaid sekundiks, sain aru, et tegemist oli vanema kohaliku mehega, kelle pruun ülakeha oli paljas ja seega minu silma jaoks sulandunud palkidega ühte. Ta oli ennast tihedalt, et mitte öelda abipaluvalt, vastu tugiposti surunud ning ilmselt püsinud selles asendis täiesti liikumatult tunni — umbes nii kaua hüppasin seal aadamaülikonnas ringi.

Ma ei unusta kunagi selle vana lao mehe silmi. Tema pärani silmadest kiirgas õud, tema pilgust ja näost paistis kõik see, mida võib iseloomustada ühe grandioosse sõnaga ja selleks sõnaks oleks: kultuurišokk. Keerasin gaasi põhja.

 

“Ma olen lugenud läbi vist kõik Rene reisikirjad ja -raamatud. Ma tahaksin temaga väga koos reisida. Sest temaga juhtub alati midagi põnevat ja lõbusat. Tema äpardused on eriti põnevad ja lõbusad.” Tiit Pruuli, Rene kirjastaja

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN

Algselt ilmunud Delfi Reisijuhi portaalis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga