GO Reisiajakiri 91 - Oktoober 2021

Mongoolia – külas Tšingis-khaanil

JUHTKIRI

Pange hullu!

Hull aeg nõuab hulle inimesi, öeldi kunagi. Täitsa hull koroonaaeg pole veel ikka päris möödas. Teeme siis kõige kiuste asju, mis kestavad üle selle aja ja mida on tore meenutada ka siis, kui reisirutiinid on jälle normaalsuseks saanud.

Eesti prouad ronivad Džomolungmale, vabahärra Rene Satsi viib turismigrupi Pakistani hullumajja, vanahärra Leivo Sepp teeb järjest ägedamaid ultramaratone. Kaks kanget noorhärrat kihutavad lähinädalatel vastu oma uuele katsumusele.

Paljud purjetajad kurtsid tänavu, et pidid oma planeeritud pikamaaseilamised ära jätma, sest ei saanud logistikaga hakkama. Kahjuks jäeti ära ka Tallinna jõudma pidanud ilusate traditsioonidega Tall Ship’s Race, mis oli meie juures viimati 1992. aastal. Aga Rene Varek ja tema jaht Linda ei jätnud jonni ning tegid sõidu Szczecinisse ja seejärel Soome kaudu tagasi koju. Kokku rohkem kui 2000 miili. Osales ligi 50 meeskonnaliiget, teiste hulgas mitu noorpurjetajat. Suurepärane näide, kuidas matkakirg ei kao ka kõigi ümbritsevate olude kiuste ning kuidas sel kirel ei lasta hääbuda.

Neid näiteid võiks tuua veel ja veel. Me teeme ägedaid asju!

Ise jõudsin eile koju purjelaeva „Admiral Bellingshauseni“ Arktika-retkelt, mida oli koroonapiirangute ajal samuti päris kaelamurdev trikk korraldada. Plaanist A sai plaan B, siis plaan D ja lõpuks õnnestus teoks teha plaan C. Nii tegi „Bellingshausen“ sel suvel-sügisel ligi viie kuu jooksul ligi 10 000 meremiili pikkuse tiiru arktilistes ja lähisarktilistes vetes, tervitas jääkarusid, morski, hülgeid ja vaalu. Rääkimata paljudest teel kohatud inimestest. Sellest reisist on peagi valmimas ka telesaade ja raamat.

Kuigi vahepeal tundus, et isegi Riia ooperiteatrisse või Helsingisse Konrad Mäe näitusele minek on tänapäeval tohutult keeruline ettevõtmine, reisivad eestlased jälle. Seda on rõõm näha.

Tiit Pruuli

Selles numbris