Siracusa, Euroopa häll

Baselis elav lasteraamatute illustraator Gerda Märtens avastas tulikuuma Siracusat Sitsiilias.

48,8 °C

Mis tunne on astuda hotelli konditsioneeritud fuajeest 48-kraadiseks köetud tänavaõhku? See mõte äratab mind ühel augustihommikul Sitsiilias Siracusas. Tänaseks on lubatud ekstreemset õhutemperatuuri, mis ületab kaugelt senikogetud lõunamaise kuumuse. Veel mõni nädal tagasi mõõdeti ühes Kanada linnakeses rekordilised 50 kraadi, mida ma endale ette kujutada ei suutnud... Kas ekstreemsustest saabki normaalsus? Võib-olla on tänane vaid leebe vihje tulevastele Sitsiilia suvedele?

Õnneks ümbritseb Siracusa vanalinna, Ortigia saart, meri ja selle kitsad tänavad pakuvad päikese eest kaitset – niisiis on siin kuumus talutavam kui lagedal. Ei ilmaprognoos ega kohalike seas leviv hirm hoia aga turiste hotellitubades. Nii ei kavatse ka meie, n-ö poolkohalikud, päeva ära raisata (minu abikaasa on pärit Kesk-Sitsiiliast, mina aga olen omal ajal Itaalias õppinud ning siin üsnagi kodunenud). Abikaasa kodusaare avastamine on igasuvine traditsioon ning kohti, mida avastada, on lõputult. Puhtjuhuslikult oleme Euroopa ajaloo tuliseimal päeval Siracusas, kus 48,8 kraadi ka ametlikult registreeritakse. Otsustame varjuda muuseumidesse, kuigi konditsioneeritud õhku loota ei ole.

 

Arhitektuuriüllatused

Hommikul maiustame cannoli ja granita’ga kohviku Gran Caffè del Duomo päikesevarjude all ning lõplikult ärganuna suundumegi sealsamas peaväljakul kõrguvasse toomkirikusse. Peenest rokokoo- ja barokkfassaadist teen järelduse, et kiriku seest leiame uhkeldavad laemaalid, orgaaniliselt väänlevate dekoratsioonidega sambad, kulda ja marmorit. Aga ei, seal avaneb täiesti ootamatu maailm – pime ruum ning lihtsad, rustikaalsetele sammastele toetuvad löövid. Basiilika müürid on varakeskaegsed. 16. sajandi laetalade vahelt ripuvad rasked, kaunistusteta raudlühtrid. 

Kõige jahmatavam pilt avaneb, kui pöörame pilgu sissekäigu poole: kahel pool portaali eenduvad seintest ehtsad Vana-Kreeka templi sambad. Tegu on unikaalse nähtusega – nimelt on kokku sulanud Ateenale pühendatud antiiktempel ja kristlik pühakoda. Tunded selles osas on vastuolulised, nagu ütlevad spetsialistid: kas peaks kurvastama, et iidsete templisammaste vahele on kunagi julgetud ehitada kirik? Samas, ilma selle kaitsvate müürideta ei oleks ka templist midagi järel. Kahe otsaga asi. Ennelõuna jooksul külastame veel endist piiskoplikku vanglat, mis asub toomkiriku kõrval, ning ajaloolisi teoloogilisi teoseid sisaldavat Alagoniana raamatukogu.

Õhtupoolik sobib hästi saare tipus asuva, Federico II aegse Maniace kindluse külastamiseks. Kuldne valgus laotub üle 13. sajandi kindluse paljaste, heledatest kiviplokkidest müüride ja nurgatornide. Gooti stiilis teravkaareline portaal juhatab meid kaitseehitise eesõue ja sealt, üllatus-üllatus, tänapäevasesse kunstiinstallatsiooni – kindluse suure saali põrand on kaetud peegelplaatidega, mis näitusekülastajate poolt kildudeks tallatud. Peegelpinnale on asetatud suured ja väiksemad, värvilisest plastist ja rohmakad kivist kerad ja poolkerad, märkimaks iidse kiviheitemasina kuule. Tegu on Alfredo Pirri teosega „Passi“(„Sammud“). Peegelpind meie jalge all kahekordistab saali sambad ja ristvõlvid ning rikastab selle müstilise avarusega. 

 

Sitsiilia õhtud

Veidi hiljem luusime ringi kuulsa Aretusa allika lähedal, kus kasvavad papüürustaimed. Hulk inimesi pildistavad loojuvat päikest. Roosakalt hõõguv ketas annab jahtide ja Siracusa linna kohal hingematva etenduse. Väljak on suur – ruumi jagub ka pruutpaarile, keda mõni tund varem nägime toomkirikusse sisenemas ning kes end nüüd päikesekullas jäädvustada laseb. Ma ei saa neilt pilku, sest mäletan isegi oma pea aasta tagasi toimunud Sitsiilia pulma. Liigutus nöörib kurku. 

Pärast loojangut saabub kiirelt pimedus ja kostma hakkab meelast muusikat – kaks noormeest esitavad välirestoranide ääres romantilisi palasid. Peaväljakul, Santa Lucia kiriku ees esineb nukunäitleja, kelle peategelane, elegantne, valgepäine signore võlub publikut itaalia laulukirjutajate hittidega. Platsi teises otsas näitavad oma oskusi breiktantsijad. Poed on ööni avatud ja saba cannolo-kioski ees aina pikeneb. Iga veerandtunniga lisandub maagilisse öhe rohkem rahvast, kelle seas teed rajada on keeruline. Parem liikuda vooluga kaasa. 

Ühel teisel palaval hilisõhtul jõuame välja kokteilibaari Barcollo. Suurem osa lahedast, banaanipuudega kaunistatud baarist laiutab palazzo’de vahelises siseõues. Pottides kasvavate oliivipuude võrasid ehivad tulukesed, mis tekitavad kummalist jõulutunnet. Baari alale sisse pääsemiseks tuleb läbida juba tuttavaks saanud rituaal: skaneeritakse „Green Pass“ (COVID-19 vaktsineerimistõend), mõõdetakse temperatuuri ja paksu kaustikusse pannakse kirja kontaktandmed. Maski tohib ära võtta ainult oma lauakese ääres. Vähemalt ei ole selliste turvameetmetega karta erilist viiruseohtu. Tellime Barcollo erikokteilide seast suitsuse mekiga Meszcalicuse ja eriti terava, punase pipraga maitsetatud džinnijoogi Ionico. Elektronmuusika lisab atmosfäärile sumedust. 

 

Hõrgutised pererestoranis

Koroona-aastate üheks märgiks on elav siseturism, niisiis kuuleb saarel eelkõige erinevaid itaalia keele aktsente, sekka ka prantsuse ja veidi vähem saksa keelt. Laitmatus restoranis La Pigna, kus lõunatame, on istet võtnud peale meie vaid välismaalased. Teenindaja on väga sõbralik, kuid ei räägi inglise keelt. Ta näeb kõvasti vaeva, et aeglases ja valjus itaalia keeles menüüd kommenteerida. Pakume välja, et saame vajaduse korral tõlkida. 

„Kuidas ma ka ei püüaks, inglise keel mulle külge ei hakka,“ kurdab ettekandja. 

Muidugi on teemaks ikka ja jälle rekordkuum ilm. Restorani omanik jutustab, et nii kõrge temperatuur on ka neile, sitsiillastele, liig. Kui 35 kraadiga on olemine veel üpris hea, siis sellest kuumem ilm valmistab raskusi. Lahkelt tutvustab ta meile restorani menüüs kajastuvaid pikki perekonnatraditsioone. Nende baklažaani-eelroog caponata, pastaroog pasta a’muddica ja merikoger (orata) oliivi-tomatikastmes on lihtsalt võrratud. Pärast sellist lõunat on tunne, nagu oleksime olnud külas tippkokkadest sugulaste juures – niivõrd sõbralik oli sealne vastuvõtt.

 

Eksootiline papüürus

Päeva järgmiseks etapiks on papüürusemuuseum, millele pani 1987. aastal aluse papüüruseuurija Corrado Basile. Selgub, et lisaks Aretusa allikale Ortigia läänekaldal kasvab papüürus vabalt ka Siracusa provintsi läbiva Ciane jõe kallastel. See on ainuke koht, kus seda taime peale Niiluse looduslikult leidub. Seda, kas taim on iidsetel aegadel sisse toodud või juba enne inimasustust seal kasvanud, teada ei ole. Basile on uurinud ka papüüruse kui iidse paberi valmistamise tehnoloogiat ning sellele on muuseumis pühendatud eraldi tuba. Sellel kirjutusmaterjalil oli ülioluline roll Euroopa kultuuri kujundamisel, võimaldades lugusid, teadmisi ja kroonikat kirja panna ning vähese vaevaga ka teele läkitada. 

Selgub ka, et Basile on korraldanud ekspeditsioone papüüruse kasvukohtades Aafrikas ning sellest räägib muuseumis eksponeeritud fotokroonika. Tema pühendumise viljana on kohale toimetatud isegi papüürusroost paate. Nende kaarja ninaga veesõidukite ehitamise traditsioon ulatub Vana-Egiptuse ajastusse, millest annavad märku joonistused säilinud papüürustel ja seinamaalidel. Tänaseks päevaks on käsitööna valminud paadid asendunud moodsate sõidukitega, kuid veel aastakümneid tagasi kasutati neid ka Niilusest eemal asuvates Aafrika riikides. Papüüruspaatidega on seotud iidne müüt: usuti, et need sõidukid on krokodillide rünnakute eest kaitstud, sest just sellise lootsikuga sõidab jumalanna Isis mööda Niilust, otsides oma abikaasat Osirist. 

 

Arheoloogilised aarded

Rekordilisele palavusele järgneval päeval on temperatuur ligi kümne pügala võrra langenud ja „hellitab“ meid 37–38 kraadiga. Asume jalgsi teele mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Siracusa arheoloogiamuuseumi, milleks tuleb suunduda üle silla „mandrile“. Ent keskpäeva palavus saab meist lagedatel linnatänavatel võitu – pea hakkab ringi käima ja jõud raugeb. Leiame kohviku, appi tulevad mandlijook ja espresso. Lõpuks võtame end siiski kokku ja jõuame higist nõretavana muuseumi, mille kollektsiooni peetakse Sitsiilia parimaks.

Siracusa arheoloogiamuuseum tutvustab rikkusi, mis kaevatud välja Sitsiilia maapõuest. Välja on pandud leide, mis ulatuvad kümnete miljonite aastate taha: varaseimad märgid elust on jäädvustunud kivimites molluskijäljenditena. Umbkaudu kuue miljoni aasta taha ulatuvad kääbuselevantide skeletid – liik, mis asustas Sitsiiliat enne inimese saabumist. Hilisem osa ekspositsioonist kuulub aga Antiik-Kreeka õitsenguaega, mil Siracusa oli Vahemere võimsamaid linnriike. Saalide viisi võib muuseumis imetleda Kreeka vaase, pronksiajastu nõusid, lõiketerasid ja kirveotsi, suuremaid ja väiksemaid kujusid, kultusobjekte. Üllatusena leidub väljapanekus ka fragmente Antiik-Kreeka templist. Vana-Kreeka figuraalskulptuurid, kuros’ed ja kore’d, kannavad oma õndsa ilmega aegadeülest jumalikku, surematut vaimu. 

 

Bakhandid

Antiigielamused jätkub veelgi. Igal suvel korraldatakse Siracusa Vana-Kreeka teatris antiiktragöödiate ja -komöödiate etendusi. Just seal, aastatuhandete vanustel valgetel astmetel saabub müstiline tunne, et oleme kontaktis antiikmaailmaga, Euroopa kultuuri hälliga. Sel õhtul vaatame Euripidese „Bakhante“, mille on lavastanud hispaanlane Carlus Padrissa. Peaosa, meesjumalus Dionysost, mängib tuntud itaalia näitlejatar Lucia Lavia, kes sealsamas oma rolli eest suure teatripreemia vastu võtab. Psühholoogiliselt intensiivne vaatemäng hoiab meid oma lummuses. 

„Bakhandid“ on lahendatud opera totale vormis: teater toimub meie ees ja ümber ning kontaktis publikuga. Metsikud bakhandid, Dionysost kummardavad naised, karglevad ja kisavad otse meie selja taga ning kõikjal publikus, samuti amfiteatri kõrge nõlva peal. Stsenograafia on minimalistlik, aga see-eest grandioosne – laval seisab majasuurune metallraamistikust Pentheuse pea ja Dionysose sarviline kuju ning kraana otsas kõlgub ilmatu suur nukk: see on Dionysose ema Semele, kes etenduse käigus vabastab üsast oma poja, veinijumaluse enda. Suure osa lavastusest moodustavad ka akrobaatide numbrid ja aeg-ajalt sekkub süžeesse koor, et sündmusi kommenteerida või lasta kõlada mitmehäälsel laulul. Tragöödia, nagu žanri nimigi ütleb, lõpeb traagiliselt, kuid ka filosoofilise märkusega. „Jumalad ei peaks inimestega vihkamises mõõtu võtma,“ ütleb hukkunud Pentheuse vanaisa Kadmos.

 

Pildikesi Siracusast

Ortigia on romantikute meeliskoht. Kuhu ka ei vaataks, paitab ilumeelt hooletu elegants. Ülekaalus on heledad toonid, eri karakteritega palazzo’d vahelduvad lihtsate, kuid ajalooliste elumajade ja barokk-kirikutega. Leiame pühakoja, mis tegutseb lageda taeva all. Rõdudelt lehvivad päikeses pleekivad voodilinad. Kauguses sillerdab sügavsinine meri. Iga nurga peal on end sisse seadnud mõni välikohvik, mis pakub kohalikku magusat mandlipiima ja itaalia aperitiiviklassikat Spritzi, topsikest jäist sidruni- või mooruspuumarja-granita’t. Kõik on imehea. Värskendavad peatused on turistile lämbes palavuses suureks abiks. 

Õige pea on aga aeg puhkus kokku tõmmata ja naasta oma Sitsiilia-koju. Maanteel toimunud õnnetuse tõttu istume tükk aega liiklusummikus kesk kõrbenud põlde. Just siis hakkavad reisimuljed vaikselt esile kerkima. Oleme lõõgastunud sundimatus ja laisavõitu puhkusefluidumis, söönud imelisi mereande ja maiustanud muu kohaliku toiduga, hellitanud oma ilumeelt ning täiendanud teadmisi. Kõige võimsamalt jääb aga meie külastusest kõlama ikka see kadunud maailm, antiik, mis on ka tänase eurooplase mõttelaadi vundament.

 

Tekst ja foto: Gerda Märtens

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.