Reisimisest väärikas eas – vaba kui lind!

Alljärgnev lugu näitab ilmekalt, et vanus ei ole reisimisel takistus, pigem vastupidi. Elukaaslased Hilja Loorits ja Ants Virkus alustasid aktiivse reisieluga üle 70-aastaselt, reistee on neid viinud Põhja-Taisse, Vietnamisse, Balile ja mujale. Siinses reisikirjas meenutab Hilja esimest reisi elu- ja reisikaaslastena Jordaaniasse, Süüriasse ja Egiptusesse.

Arvatavasti pesitseb meis kõigis suuremal või väiksemal määral reisipisik. Mõni terveneb sellest aastatega, teisel läheb nakkus üha hullemaks. Minu ning mu elu- ja reisikaaslasega on just nii juhtunud – nakkus hakkas vohama väärikas eas. Enam ei piiranud meid ei töö- ega pereasjad. Jätan sinnapaika loendamatud huvi- ja tööreisid eelnevates eluetappides ning keskendun siin mõnele huvitavamale reisile eksootilistesse paikadesse.

Need reisid said alguse 2008. aastal. Minul oli 72-aastaselt äsja lõppenud eluaegne töösuhe ning mu paar aastat vanem kaaslane Ants oli mõnda aega tegelenud oma tagastatud maade ja metsade haldamisega. Olime reisimiseks vabad kui linnud.

Jätan siinsest vaatlusest välja Euroopa huviväärsused. Arvata võib, et need on paljudel meist niigi korduvalt külastatud või muul moel tuttavad. Ei ole köitnud ka Ameerika kontinent, ei tea küll, miks. Elamusi oleme aga nautinud Jordaanias, Süürias, korduvalt Egiptuses, Marokos. Meid on paelunud saared: Mauritius, Bali, Sri Lanka, Malaisia. Elamusterohked olid Põhja-Tai, Hiina ja Vietnam.

Mis puutub mainitud väärikasse ikka, siis see seab tõesti mõned, eeskätt mugavusega seotud piirangud. Me pole seljakotirändurid ega hostelis ööbijad. Ka kohapealsest autorendist oleme loobunud. Sobivad on lennureisid ning toitlustuse ja mugavustega viisakad hotellid.

 

Kas korraldada kõik ise või osta valmisreis?

Meie reisid on jagunenud kaheks: ostame lennupiletid, tellime lennujaama-hotelli-lennujaama transfeeri ja edasi otsustame kohapeal. Ostame mõne ringreisi, kasutame taksoteenuseid. Ka rikša pole välistatud. Selline reisikorraldus annab teatava vabaduse oma puhkuseplaani sättimiseks. Seni pole see meid alt veetud. Samas peavad klappima kohalike giidide ja meie keeleoskus, st inglise keel ja ladina tähestik. Teine, mõnevõrra kulukam, aga mugavam viis on osta reisibüroost pakettreis. Eakatele on see kindel variant, eriti kui omapäi reisimise kogemused on napid või puuduvad sootuks.

Siis on teada kellaajad: hommikusöök, bussi väljumine vaatamisväärsuste külastamiseks. Kuni õhtuni. Kõige sellega tegeleb reisijuht: kogub vajaduse korral sissepääsude piletiraha, lahendab olmeprobleemid.

Kraad kangem tegelane on giid. Hea giidi jutt võib olla informatiivne ja esitusviis paeluv. On olnud ka vastupidiseid näiteid: monotoonne ettelugemine, mis võib unne suigutada kogu bussitäie eakaid, sh lugeja endagi. Sageli piisab giid-reisijuhist ühes isikus.

On siiski olukordi, kui ainuvõimalik on pakettreisi valik, meie kogemuste näitel Hiina ja Vietnam. Tundmata hieroglüüfe ja oskamata kohalikku keelt, võid hätta jääda ka oma hotelli ukse ees. 

 

Jordaania–Süüria–Egiptus

Esimene reis väärikas eas paarina ja elukaaslastena on Jordaania-Süüria-Egiptus 20.03–3.04.2008. 

Reisijuht ja giid ühes isikus, ajakirjanik Juune Holvandus. Reis algab ja lõpeb Sharm el Sheikhis.

Ööbime Crowne Plazas. Me Antsuga luksuslikku peahoonesse ei mahu, vaid majutume pikas kuuritaolises kõrvalhoones. Esmamulje jätab soovida. Tualett uputab, kaheksa meest õpetavad ühte torujüri ja see jant kestab õhtust hommikuni. Pole just parim sissejuhatus. Sellega ja väljasõiduga Kairosse minu Egiptuse-kogemus piirdub. Hiljem korduvatel Egiptuse-reisidel tutvume selle maaga põhjalikumalt.

Praegu puudutan põgusalt kahte päeva Egiptuses ning keskendun reisi Jordaania ja Süüria muljetele.

Saabumisjärgsel teisel reisipäeval, 21.03 läbime Siinai kõrbe ja sõitnud piki Punase mere rannikut, jõuame Tabasse. Sealt läheb laevasõit Aqabasse. Aqaba asub Jordaania lõunatipus Punase mere rannikul. Iidsetel aegadel oli Aqaba palverändurite peatus teel Jeruusalemma. Nüüdseks on turistide jaoks saanud väikesest kalurikülast suurepärase kliimaga meelispaik, mis sobib ka veemõnude nautimiseks. 

Järgmisel hommikul jätkame sõitu piki Punase mere rannikut. Teeme puhkepeatuse Tala Bay Resorti rannas. Sõit jätkub Wadi Rum’i. Imetleme seal Araabia Lawrence’i seitset tarkusesammast, teeme läbi kõrbe romuralli ja loeme nabatealaste kaljukirju. Asume teele Ammani, Jordaania loodeosas asuvasse pealinna. Vanalinn paikneb seitsmel künkal. Künkad on eristatavad vana kindluse varemetelt vaadates. Tänapäevane Amman, mis laiub ümber vanalinna, pärineb 20. sajandist.

Järgmisel päeval tutvume vanalinna, tsitadelli, Rooma teatri ja kolme iidse kõrbekindlusega: al-Azhar (kaitseotstarbeline kindlus), Amra (kõrbespaa ehk lõbustuskoht) ja al-Karranehh (karavanserai).

Kuna tegu on Jordaania–Süüria piirilähedase alaga, hoiatatakse meid mineeritud kohtade eest. Astume mööda tähistatud rada. Tagasiteel möödume Iraagi sõjaväe väljaõppelaagrist. Kõikjal on näha relvastatud sõjaväe patrulle.

Tagasi Ammanis, külastame sealset arheoloogiamuuseumi, kus uudistame Surnumere äsja avastatud Qumrani käsikirjade originaale. Vaatleme Husseini helesinise kupliga mošeed ja uudistame uusi linnaosi. Päev on olnud harjumatult palav ja mällu salvestub vaid väike osa sellest muljeterohkusest.

Järgmisel päeval põikame Kreeka-Rooma-aegsesse Jerashi (Gerasa). Jerash on Petra varemete järel Jordaania suurim vaatamisväärsus. See on hästi säilinud Rooma-aegne tänav-sammaskäik, mida palistavad hoonete varemed. Siseneme Hadrianuse värava kaudu. Püha tee viib üles mäkke Artemise templi juurde. Umm Qais (Gadara) on Zeusi tempel, mis sarnaneb põhiplaanilt Jerashiga, kuid on rikkam varemete poolest. Vaatleme Golani kõrgendikku, tuntud riikidevahelist tüliõuna, ja Kinnereti (Galilea) järve. On kummaline tunne neid piibli ajaloolisi kohti näha.

 

Ajalooline Süüria

Järgneb Jordaania–Süüria piiri ületus, passe kontrollitakse neli-viis korda. Algselt plaanitud Damaskuse asemel ööbime poliitilistel põhjustel piirilinnas Dar‘ā’s. Nimelt on Damaskuses toimumas kõrgetasemeline riigijuhtide kohtumine. Õhtu lõpeb samanimelises Dar‘ā hotellis pika söögilaua ääres. See võimaldab lähemalt tutvuda ka reisikaaslastega. Minuga leiab aset lõbus vahejuhtum. Enamik seltskonnast tellib alustuseks mingi pudelijoogi. Mina erandina soovin värskelt pressitud apelsinimahla. Kõik naudivad oma jooke, mina janusena ootan. Hotellis vist puudub mahlapress. Kaheksa kelnerit pingutavad, higipull otsa ees, käsitsi selle mahlatilga kättesaamiseks. Mina tarbin poole Antsu pudeliveest. Lõpuks saan oma mahla. Õppetund – ära eristu massist, originaalitsemine võib kätte maksta.

Hommikul jätkub reis Süürias. Peatume Bosras, nabatealaste pealinnas. Bosrat mainiti juba 14. sajandil eKr. Nabatealaste kohta on vähe teavet. Jalutame Bosra kindluse ja Rooma teatri varemetes. Sõidame Damaskusesse, tutvume vanalinnaga, külastame käsitööturgu ja Saladdini hauakambrit.

Vanalinna turu vahetus läheduses asub hiiglaslik Ommaijaadide mošee. Külastame kunagise rikkuri, praegu riigi omanduses oleva maja sisehoovi. Mõnus, varjuline ja turvaline koht.

Lahkume Bosra linnast Pauluse jälgedes, mööda üleskaevatud peatänavat Idavärava kaudu. Teel Palmyrasse peatume keset kõrbe Bagdadi kohvikus. Tuulik teeb elektrit ja pumpab vett. Tundub uskumatu, aga meil on foto samast kohvikust keset kõrbe lumehanges!

Järgmisel hommikul tutvume Süüria Palmyra ajaloolise Rooma-aegse osaga. Külastame Baali hiiglasliku templi varemeid. Giid räägib härgade ohverdamise rituaalist. Näitab vere äravoolu kraave ja tutvustab igat templihoonet eraldi, selgitades detailselt freskodel kujutatut. Hauakambri lävel kohtume elusa skorpioniga. 

Teekond jätkub Krak des Chevaliers’ kindlusse, mis oli ristisõdijate võimsaim eelpost Väike-Aasias. Ronime selle müüridel ja siseruumides. Külastame kõrval asuvat Püha Jüri kloostrit ja kirikut.

Järgmisel päeval suundume kristlaste koobaslinna Maaloulasse, aramealaste tugipunkti. Külastame kloostrit ja kirikut, kus loetakse meie auks arameakeelset meieisapalvet. Pöördume tagasi Damaskusesse sealse rahvusmuuseumi külastuseks. Muuseum on peaaegu inimtühi, vaid meie grupi päralt. Tagasiteel Jordaaniasse kontrollitakse meie passe taas viis-kuus korda ja otsitakse ka buss läbi.

Hommikul jätkame Jordaanias Mādabā mosaiikide linnaga tutvumist ja käime mosaiigitöökojas. Sõidame Nebo mäele, mille tipust nägi Mooses tõotatud maad ja kuhu ta ka maeti. Nebo mäelt paistab Jordani jõe org ja Jeesuse ristimise koht Jordani jõe idakaldal. Kahlame läbi võsa jõeni ja kastame end püha veega, kes millist kehaosa: mina nägu, kaela, põlvi ja jalgu. Üks proua ammutab pudelitäie vett lapselapse ristimiseks. Ants piirdub jalavanniga.

Mäe kõrgeimas kohas Syaghas asub vanim ristiusu kirik ja klooster. Kirik on remondis ja piirdume välise vaatlusega. Mäele on püstitatud Moosese kepi skulptuur nimega Brazen Serpent, mis sümboliseerib Jeesuse ristipuud ja keppi, mille löök tõi maa seest välja vee. Külastame ka uhiuut Jeesuse ristimise kirikut, mille ehitust olevat rahastanud keegi vene soost rikkur. Sõidul Surnumere poole möödume Komorrast ja kuuleme giidi lugu Loti naisest. See vaene uudishimulik naine vaatas tagasi, eirates asjakohast ranget keeldu, ja muutus kivisambaks. Koguneme bussi ja kogeme bussi mäkketõusu ilma juhi sekkumiseta. Ei tea, mis nõksuga on tegu, aga tõepoolest ronib buss ise mäkke, samal ajal kui bussijuht jalutab istmeridade vahel. 

Enne Ammanisse naasmist teeme peatuse Surnumere pühapäevaselt rahvarohkel plaažil. Naised on pealaest jalataldadeni riietatud mustadesse hõlstidesse, mille voltide vahelt läigatavad rohked kuldehted. Pereisad kannavad lumivalgeid pikki siidsärke, lapsed on poolpaljalt.

Tormame maailma soolaseimasse vette ujuma. Minul ei õnnestu soolases vees kuidagi istuvasse asendisse jääda, rääkimata ujumisest. Ikka tahan end külili või kummuli pöörata – koordinatsioonihäire. Ööbime Ammanis. 

Uuel hommikul sõidame mööda iidset Kuningate teed võimsa Keraki kindluse varemetesse. Pärastlõunal jõuame Petra eelpostile. Külastame Moosese oru ehk Wadi Musa küla, kivimaja allikat ja lõputut poekeste rivi peatänaval.

Järgmisel hommikul alustame jalgsimatka Wadi (ehk org) Musa kaljulõhes Siq. Rikkamad või laisemad üürivad hobukaariku või kaameli. Petra iidne kindluslinn kulgeb Surnumerest Aqaba laheni mägedevahelises orus. Petra on imeline. Pildistame peaaegu kõiki nurgataguseid, sest igal käänakul avanevad üha vapustavamad vaated. Nii jõuame aardekambrisse ja amfiteatrini. Mõned vapramad reisikaaslased matkavad mägedesse ja kloostrisse, naastes sealt õhtupoolikul.

Tagasiteel matka algpunkti piirdume lähedal asuva peamiselt käsitööehete ja muu kila-kola turuga. 

Reis läheneb lõpule. Märtsikuu viimasel hommikul stardime Aqabasse. Teel tehakse ostupeatus. Me pole ostlejad, naudime bugenvillade aia ilu. Sõidame laevukesega Tabasse, ületame Jordaania–Egiptuse piiri. Naaseme Sharm el Sheikhi.

 

Kairo – igaühele midagi

Kasutan Kairo külastamise võimalust, kuna olen Egiptuses esimest korda. Ants jääb maha, sest tema on varem, enne „meie“ ajaarvamist Kairot külastanud.

Stardime hotellist bussitäie rahvaga, kaasas toidupakikesed, Kairo poole öösel pool kaks. Varavalgel tehakse teel einestamise ja kohvitamise peatus. Sööme oma toidupakikeste sisu ja juurde ostame jooke, kes mida. Mina muidugi kohvi. Sõidul saadab meid relvastatud turvamees. Liiklussegadus Kairo südalinnas on samuti muljetavaldav, aga siiski tundub kõik laabuvat.

Pool üheksa oleme püramiidide ja sfinksi juures. Inimtühi kõrb elavneb nagu võluväel. Ei tea, mis sidevahendid toimivad, kuid loetud minutitega ilmuvad kohale tüütud kaubitsejad, kes ei anna hetkekski rahu. Põgeneme bussi. Külastame sundobjekte: parfüümi- ja õlitehast ning papüüruse instituuti. Mõlemas käib kaupmeeste mesijutt. Ma ei osta midagi.

Pärast lõunasööki külastame Egiptuse muuseumi, mis on tõesti huvitav. Erinevalt Damaskuse muuseumist, kus meie grupp oli ainus, on Kairo Egiptuse muuseumis koos tohutu rahvamass. Giidid karjuvad üksteisest üle. Meie Juune tasane hääl jääb peaaegu kuuldamatuks.

Ei jää muud üle, kui püüda iseseisvalt läbi rahvamassi trügida mõne huvitavama objekti, näiteks Tutanhamoni kuldse surimaski juurde. Õnneks hüvitab puudujäägi kodus Rahvusraamatukogus 2014. aasta kevadsuvel toimunud Egiptuse Kairo muuseumi kogude valiknäitus ja 2021. aasta Kumu näitus.

Järgneb vaba õhtupoolik, mida osa grupist kasutab Khan-el-Khalili turu külastamiseks. Ostlejate soovil venib see õhtu pimedani.

Meie neljaliikmeline vähemus suundub Juune juhatusel turutagusesse ehedasse vanalinna. Peale Juune ja minu tulevad kaasa kaks meessoost grupikaaslast, kelle nimesid kahjuks ei mäleta. Vanem härra K soovib mošeed külastada. Vanalinna turu külastus on päris kõhe, kuigi Juune veenab meid, et see koht on ohutu. Elamus on meeldejääv: on nii restaureeritud hooneid kui ka kitsas turutänav, kus läbisegi eeslite, motikate ja muude liiklusvahenditega istuvad maas küpsetiste müüjad ning ülal nende peade kohal ripuvad konksude küljes verised veiste lihakehad. Elamus milline! Tagasi bussini jõudmiseks tuleb meil neljal läbida ka suur souk, meie mõistes kunagine Kadaka turg. Hoolimata meie kiirmarsist üritatakse meid nelja ikka teed jooma tõmmata, et kaupa pähe määrida.

Õhtul kella 8 paiku algab pikk tagasitee.

Teel kogeme taas bussijuhtide hullumeelset sõidustiili. Ikka võidu, üksteisest mööda, rääkimata hullust sõidukiirusest. Pole ime, et pea igal nädalal toimub siinkandis suuremat sorti avariisid surnute ja hulga vigastatutega. Meil veab, jääme ellu. Hotelli jõuame kella kahe paiku öösel. Seljataha jääb 24 tunni pikkune päev.

Viimase päeva veedame Sharm el Sheikhis mere ääres jalutades. Pärast lõunat sukeldume kollase allveelaevaga veealusesse maailma. See tasub end täiega ära! Näeme eri suuruse ja värvitooniga kalu ja koralle. Pärastlõunase päikese valguses domineerivad kollased, rohelised ja lillakad värvitoonid. Puudu jääb punasest, kuid ilus on siiski.

Ongi kõik. Hommikul sõidame lennujaama. Neli tundi lendu ja maabumegi koduses Tallinnas ning asume kohe ahju kütma. Toredad ja ainulaadsed muljed kutsuvad järgmistele reisidele!

***

Hilja Looritsa tähelepanekud vanemas eas reisimisest

  • Sündinud 1937. 
  • Elu ainus amet: õppejõud TPI-s, hiljem TTÜ-s.
  • Reisipisikust haaratud alates keskkoolist tänaseni. Eksootiliste reisidega alustas koos reisi- ja elukaaslasega 72-aastaselt.

Vanemas eas on reisimine lihtsam, sest töö- ega pereasjad ei piira.

Autorooli keeramisest oleme reisimisel loobunud, nii on vanemas eas mugavam. Kasutame selle asemel muid transpordivahendeid, transfeeri, taksot ja ka rikša pole välistatud.

Seljakotiränduri aeg on läbi, sobivad toitlustusega ning mugavustega viisakad hotellid.

Meie reisid on jagunenud kaheks: ostame lennupiletid, tellime lennujaama-hotelli-lennujaama transfeeri ja edasi otsustame kohapeal või ostame pakettreisi reisibüroost. Mõnes riigis on see vanemas eas vältimatu.

Hea giid-reisijuht on väga oluline.

 

Tekst ja foto: Hilja Loorits

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.