Eestlaste esmatõusust Gasherbrum II tippu

Alpinistid Marie Saame ja Johan Kütt tõusid esimeste eestlastena 8034 meetri kõrguse Gasherbrum II tippu Pakistanis. Marie Saame kirjutab emotsionaalselt raskest mäkketõusust ning kirjeldab, miks sündis raske otsus üksinda, teistest eraldi, tippu minna, kuigi see on alati risk.

Idee tõusta Pakistanis 8000 meetri kõrgusele mäetipule sai alguse juba mõnda aega tagasi. Kaks aastat varem Afganistanis Noshāq’i tipul olin seisnud jalaga Pakistani piiril ja sealsete kaaslastega sündis otsus ronida järgmine suur mägi just selles salapärases riigis. Läänemaailma jaoks on Pakistan jätkuvalt üks ohtlikke ja kummalisi paiku, mägironijatele on see aga paradiis, olgugi et piiriäärsetesse mägipiirkondadesse pääsemiseks peab läbima bürokraatia kadalipu.

Kuigi lubadus sai sõlmitud, muutsid järgnevad kuud meie kõigi elu. Meie grupi, mis oli minu jaoks kui perekond, viisid lahku ootamatud kaotused ning ülemaailmsed reisipiirangud takistasid meid pikka aega ühinemast. Hoolimata ühest vahele jäänud kõrgmäehooajast tärkas 2021. aasta kevadeks lootus, et suvel pääseb jälle Karakorami. Selleks ajaks oli huvilisi järele jäänud vaid kolm ja esialgseks sihiks oli Broad Peak.

Asusin läbirääkimisi pidama agentuuriga Alpine Adventure Guides Pakistan, mille juhi Ali Saltoro suur kogemus ekspeditsioonide korraldamises tekitas algusest peale usaldust. Selgus, et Broad Peakile tal sel aastal baaslaagrit ei olnud planeeritud, küll aga oli grupp minemas Gasherbrum II-le. Sisuliselt tähendas grupi olemasolu seda, et inimesed eri paikadest jagasid baaslaagrit ja mäeluba, ronimine ülalpool baaslaagrit oli siiski igaühe oma vastutus. Võimalus ideaalsete tingimuste korral tõusta lisaks veel ka Gasherbrum I-le tundus ahvatlev. Kui väljumiseni oli jäänud alla kahe kuu, selgus kurvastuseks, et mu kumbki kaaslane ei saa tulla. Kuna minu plaan oli kindel, tuli otsustada, kas loota rahvusvahelise grupi peale, kellega koostöö võib õnnestuda, aga ei pruugi, või siiski proovida leida uus partner. Aprilli lõpus tegin ettepaneku Karakorami minna Johan Kütile, kuigi olin üsna kindel, et ta peab mu plaani hullumeelseks. Minu suureks üllatuseks oli ta pärast mõningast mõtlemist nõus.

Kuigi meil õnnestus Johaniga enne reisi kohtuda vaid paar korda, kuna mina viibisin Šveitsis ja tema Eestis, läksid ettevalmistused väga sujuvalt. Meil oli WhatsAppi grupis võimalus suhelda oma tulevaste liikmetega, kes olid õnneks väga huvitatud koostöö tegemisest, sh raja ettevalmistamine ja tugiköite panemine. Ali aitas meid asjalikul moel kõikide paberitega. Ekspeditsiooniks oli planeeritud 60 päeva, millest baaslaagris 40 päeva. Meie grupis oli üheksa liiget: mina ja Johan, prantslased Serge ja Philippe, sakslased Corinne ja Moritz, rumeenlased Iulian ja Paul ning poolakas Pawel.

 

Algus

Reisi esimese väljakutsena tühistati meie lend poolteist ööpäeva enne väljumist. Palju lohutust ei pakkunud teadmine, et me polnud ainsad – kõik teised meie grupist olid samas olukorras. Ehk siis päev enne väljasõitu kulus uue pileti otsimiseks, sellele järgnev öö asjade pakkimiseks, mille järel tuli sõita otse lennujaama. 16. juuni hommikul saabusin pärast nelja ümberistumist viimaks Islāmābādi. Lennujaamast toimetati mind koos samal ajal saabunud rumeenlastega hotelli, kus Johan meid juba ootas. Esimesed tutvused said sõlmitud ja õhtul saime nautida oma lahke võõrustaja Ali kulul rahvuslikus restoranis kohalikke hõrgutisi. Teadsime, et need on viimased tsivilisatsiooni mugavused pikaks ajaks.

Islāmābādis veetsime ühe öö, järgmisel õhtul võtsime suuna meie teekonnale jääva viimase linna Skardu poole. Teekond väikebussiga mööda maalilist Karakoram Highwayd kestis 22 tundi. Alternatiiv oleks olnud lennata, kuid lennuühendus toimib seal ainult väga hea ilmaga, mida meil ei olnud aega oodata. Skardus tuli järele oodata veel prantslasi, kel õnnestus uus lend saada meist kolm päeva hiljem. Aega kasutasime varustuse täiendamiseks – ostsime puuduoleva toidumoona ja gaasid, ühisvarustusest grupi peale 800 meetrit tugiköit ja lumeankrud.

Tehniliselt ühe lihtsaima kaheksatuhandelisena on Gasherbrum II populaarne mägi, kus käib igal hooajal palju gruppe, kelle vahel saab raja ettevalmistamise tööd jagada. Tugiköisi pannakse sinna tavaliselt ohtralt, kuna see kiirendab oluliselt laagrite vahelist liikumist ja seega aitab ka vältida ummikuid. Hädavajalikuks miinimumiks pidasime tugiköite panemist 1. ja 2. laagri vahele, „banaaniharjale“.

 

Teekond baaslaagrisse

Viimaks oli grupp koos ja olime valmis teekonda jätkama. Skardust edasi Ali ei tulnud, kuid meiega jätkas teed baaslaagri meeskond: laagriülem Ishaq, kokk Ahmad, kokapoiss Paku ja sideohvitser Aves. Sõitsime džiipidega kümme tundi kuni Jhula laagrini, läbides meie teele jääva viimase küla nimega Askole. Jhulas pakkisime varustuse porteritele andmiseks, sest edasi tuli liikuda jala. Ligi 80 kilomeetri pikkuse teekonna mööda Baltoro liustikku läbisime viie päevaga.

Meiega koos liikus muljetavaldav karavan – ainuüksi meie grupi peale oli vaja 78 porterit, kelle raskest tööst tegid õnneks enamuse ära muulad. Siiski ei tassinud porterid vaid meie isiklikke asju, vaid suurema osa koormast moodustas baaslaagri varustus – telgid, köök, toit, kütus jne. Kummaline oli küll kõndida väikese seljakotiga, aga teadsime, et see on vaid algus ja raske töö seisab alles ees. Lisaks oli merepinna kõrguselt tulijatel vaja kohaneda kõrgusega – seda muret polnud kandjatel, kellest enamik olid pärit ligi 3000 meetri kõrgusel asuvast Askolest. Nende mureks oli jällegi puudulik varustus. Enamik neist kandis matkasaabaste asemel jalas midagi tenniste laadset, samuti ei olnud neil telke. Kandjate olukord tundus ebaõiglane, samas ei paistnud see neile endile meelehärmi valmistavat – tegemist oli siiski tasuva teenistusega. Samuti ei kurtnud nad külma üle – presendist või kilest varju all, kus nad kümne või enamakesi külg külje kõrval magasid, kostis õhtuti alati naeru ja laulu.

Jhulast Paijusse oli seitse tundi kerget astumist, teisel päeval läks maastik metsikumaks ja rada raskemaks, sest jõudsime liustikule. Teine, 4000 meetri kõrgune Urdokase laager oli viimane, kus kasvas veel rohtu muuladele söömiseks. Järgmises, Goro 2 laagris, toimus kandjate suurem pidu laulu ja tantsuga, sest järgmisel päeval läks karavani tee lahku. Osa võttis suuna lääne poole Godwin-Austeni liustikule K2 ja Broad Peaki baaslaagrite poole, meie jätkasime teekonda ida poole. Concordia laagri juurest ära pööramisel õnnestus meil liustikul ära eksida, nii et lisaks tuli kõndida kolm tundi, kuid jõudsime siiski õhtuks Shagringi laagrisse. Viimase matkapäeva hommikul ärkasime vara, kuna muulad pidid jõudma samal päeval tagasi Urdokasesse. Neli ja pool tundi kõndimist kerges lumesajus ja hakkasid paistma esimeste kohale jõudnud gruppide telgid. Baaslaager asus künklikul moreeniharjal keset Abruzzi liustikku 5050 meetri kõrgusel. Laagri ehitamine võttis üksjagu aega, aga lõunaks olid püsti köögi- ja söögitelk, kus õhtul tähistasime Johani sünnipäeva. Järgmine päev oli puhkepäev, kus avastasime laagri võimalusi ja uudistasime naabreid. Iga päevaga saabus rahvast juurde. Enesetunne oli hea, seega võtsime eesmärgiks minna päev hiljem liustikku avastama.

 

Kohanemine laagrieluga ja esimesed aklimatitõusud

Teel 1. laagrisse South Gasherbrumi liustikul tuli esmalt läbida jäämurd lugematu hulga väikeste tõusmiste ja laskumistega. Õnneks ei pidanud me jäämurrus palju teed otsima, sest paar päeva varem olid esimesed kohale jõudnud grupid raja punaste lippudega märgistanud. Sellegipoolest kulus esimesel korral jäämurru läbimiseks viis tundi. Matsime liustikule ca 5400 meetri kõrgusele osa varustusest, ühe telgi ja mõned tugiköied ning kõik, välja arvatud Moritz ja Paul, pöördusid tagasi baaslaagrisse.

Pärast ühte puhkepäeva olime valmis tõusma 1. laagrisse ööbima. Start oli kell kolm hommikul raskete seljakottidega, liikusime kolmekaupa köies. Minu ja Johani köiekaaslaseks oli prantslasest lumeleopard Serge. Esimesse laagrisse 5900 meetri kõrgusel jõudsime kaheksa ja poole tunniga. Hoolimata varasest alustamisest kannatasime viimased tunnid kõrvetava kuumuse käes. Seni olin kõrgusega päris hästi kohanenud, kuid nüüd hakkas hapnikupuudusest märku andma pidev sõrmede ja käte surin. Kaaslasi kimbutasid peavalu ja seedimisprobleemid, aga kõige murettekitavam oli Paweli köha. Poolakal ja rumeenlasel Iulianil oli teistest väiksem mägede kogemus ja esimene laager oli mõlemale kõrgusrekord. Ka sakslased Moritz ja Corinne polnud varem nii kõrgel viibinud, kuid suure Alpide kogemusega mägigiididena tundsid nad ennast liustikul siiski kodusemalt. Kaks ööd liustikul oli alustuseks piisav, pöördusime tagasi baasi taastuma. Jäämurrus õnnestus mul üsna laagri lähedal läbi jää liustikujõkke kukkuda. Õnneks oli tegemist laskumisega ja kahe puhkepäeva jooksul kuivasid saapad ära.

Kui aktiivsetel päevadel andis energiat adrenaliin ja elevus eesolevast eesmärgist, siis puhkepäevadel tuli sageli võidelda raskemeelsusega. Väikesed asjad kutsusid esile mälestusi – tundsin puudust kogu oma Afganistani meeskonnast, eriti aga Patrickust. Üldiselt aitas kõigi hädade vastu magamine. Muul ajal jagus meie grupis huumorit ja meelelahutust. Pawel ja Iulian viskasid nalja, Johan pakkus meile lahendamiseks black story’sid, aga tõeline talent oli siiski Philippe. Kui enne reisi selgus, et ta kavatseb laagrisse elektriklaveri kaasa võtta, siis teadsime, et nalja hakkab saama. Alles kohapeal selgus tema tegelik eesmärk – mängida pilli ja laulda G2 tipus. Olen kindel, et mitte ainult mina polnud alguses selle idee suhtes skeptiline, kuid oma nakatava optimismi ja armastusväärsusega võitis prantslane kõigi südame.

 

Teine aklimatiring ja köite riputamine

4.–13. juuli

Taas tuli öösel teele asuda. Jäin vabatahtlikult ilma nii hommiku- kui ka sellele eelnevast õhtusöögist, et saada kätte oma väärtuslikud unetunnid. Hommikul selgus, et peale raskelt köhiva Paweli jäävad baaslaagrisse ka kergelt külmetunud Moritz ja Corinne. Seega liikusime kahes kolmeses seongus. Seekord kulus 1. laagrisse jõudmiseks pisut vähem aega, kuid lõpp oli raske, nagu alati. Kuumus oli väljakannatamatu ja mitmel korral tundsin, kuidas sõrmed hakkavad vee- ja soolapuudusest krampi tõmbuma. Edaspidi sundisin ennast regulaarselt mitte ainult rohkelt vett jooma, vaid lisasin hulka ka mineraalisegusid. Kuigi rada 2. laagrini polnud veel olemas, oli 1. laagrisse kogunenud juba suur rahvahulk, teiste hulgas esimese Pakistani naisena G2-le tõusta prooviv Naila Kiani ja tema meeskond. Vestlesime Naila isikliku porteri Ali Rezaga ja küsisime nõu köite panemise suhtes. Olime valmis alustama tugiköite paigaldamist järgmisel hommikul. Ali kiitis meie plaani heaks, aga soovis siiski kindluse mõttes kaasa tulla. Täpselt seda me lootsimegi!

Alustasime hommikul kuuekesi: mina ja Johan, Ali, Philippe, Serge ja Paul, kaasas 600 meetrit tugiköit. Pärast pooletunnist tasast kõndi liustikul jõudsime kõige tehnilisema nõlva, nn „banaaniharja“ algusesse. Esialgu ei tundunud nõlv keeruline – 40-kraadisel kallakul pehmes lumes liikumisel tugiköiest puudust ei tundnudki. Pidime aga arvestama, et raja olukord võib mägedes kiiresti muutuda, lisaks võis lume all olla peidus lõhesid. Kuuekesi oli hea ülesandeid jagada – ühed tegid ees rada, teised kaevasid ankrutele tugipunkte, kolmandad tassisid varustust jne. Ühel hetkel tegime Johaniga vaheldumisi lume sisse rada, kui järsku vajusin puusani sisse – olin jäälõhes. Ehmatus võttis jalad värisema ja lasin Johanil viimased meetrid kuni järgmise tasasema kohani ees minna. Sellised väikesed lõhedes käimised said kiiresti tavapäraseks, sest järgneva paari nädalaga oli jäämurru alumisest osast saanud ujumisbassein ja liustik pragunes kui ämblikuvõrk. 2. laagrini me siiski ei jõudnud – olime sügavas lumes sumpamisest kurnatud ja lisaks sai meil köis otsa. Siiski oli tegemist tubli algusega, mis tõi meie grupile kohalike giidide tunnustuse.

Päev hiljem oli planeeritud tõusta 2. laagrisse, aga eelmise päeva tööst kurnatuna otsustasime kauem magada ja järgneda pakistanlastele, kes olid nõuks võtnud Ali ja meie alustatud töö lõpuni viia. Tugiköite kasutamine kiirendas liikumist märkimisväärselt, kuid tõeliselt vajalikuks osutusid need alles harja viimases, kõige järsumas osas. Vahetult enne 2. laagrit tuli ronida üle sadula ja laskuda 30 meetrit mööda jäist astangut. Sättisime oma telgid laagri lumekarniisi varju, mis kaitses meid suurema tuule eest. Juba varsti saime aru, et see oli viga, kuna päike loojus varakult teisele poole karniisi, nii et telgis hakkas kole külm. Järgmisel päeval puhkasime ja nihutasime telgi päikeseküllasemasse kohta.

Päev hiljem otsustas osa grupist baasi laskuda, aga me Johaniga olime võtnud nõuks teha seekordne aklimatiring pikemaks, et järgmise korraga baaslaagrist juba tippu üritada. Toiduvarusid oli meil kaasas vähemalt kümne päeva jagu. Plaan oli enne alla minekut käia 3. laagris ööbimas, aga ei rada ega laagrit polnud veel valmis. Otsustasime seega laskuda vaid 1. laagrisse, teha ühe puhkepäeva ja siis taas ülespoole pürgida. Tee peal tulid meile vastu Moritz ja Corinne, tuues kaasa halvad uudised – Pawel oli arvatava kopsuturse tõttu baaslaagrist kopteriga evakueeritud.

1. laagris saime teada, et head ilma kauaks ei jätku, seega oli oht, et peame plaanitud puhkepäevast loobuma. Otsustasime, et jälgime jooksvalt ilmateadet ja vaatame, kuidas kujuneb. Hommikul oli enesetunne hea, nii et tõusime taas mööda „banaaniharja“ 2. laagrisse, kuhu rahvast oli suuresti juurde kogunenud. Rada 3. laagrisse polnud ikka veel, selle tegemist olid alustanud tšehhi alpinistid, kuid nad ei jõudnud kuigi kaugele. Arutasime grupis, kui palju meil on ankruid ja tugiköisi ning kes on valmis järgmisel hommikul minema köisi panema. Meie grupist olid valmis minema mina, Johan ja Moritz, aga inimesi oleks olnud rohkem vaja. Tšehhid paistavad olevat liiga kurnatud, et meiega ühineda, lootsime veel iraanlaste peale, porterid olid äraootavad. Läksime magama – eks hommikul selgub.

Nägin und: me otsisime liustikul Patrickut. Korraga silmasin teda kauguses, ta viipas, kuid keegi teine ei näinud teda peale minu. Hõikan oma kaaslaseid, kuid nad läksid teises suunas ega kuulnud mind. Pat naeratas ja kaugenes minust, mu kaaslaseid ei paistnud enam ja olin üksi keset külma valget udu.

Ärkasin hingeldades üles. Kas ma karjusin unes? Johan ei kuulnud igatahes midagi, ta keeras nohisedes teist külge. Kahe aasta jooksul olen korduvalt sama unenäo peale üles ärganud. Kuigi päike oli veel mäekülje taga varjus, oli väljas valge ja kaaslased hakkasid ärkama. Võtsime kolmekesi suuna 3. laagri suunas, kuid õhus oli pahaendeline rahutus. Värisesid käed ja jalad, pea käis ringi, halb oli olla. Johan ja Moritz liikusid ees kiiresti, aga minu jalad olid tinarasked. Kogu unenäo paine lasus veel minu kohal raske tekina ja ma ei suutnud end sellest lahti raputada. Pisarad kogunesid kurku ja ahastav lämbumistunne võttis võimust. Kas ma olin õieti päriselt ärkvel? Pea käis ringi ja uni tahtis vägisi peale tulla, selline tunne, et kohe vajun siia lume sisse magama. Nägemine tõmbus uduseks, nagu minu unenäoski. Võpatasin, sest magama ei tohtinud jääda! Võtsin oma viimased tahtejõuvarud kokku ja komberdasin tagasi laagrisse. Vajusin telki ja magasin kuni keskpäevani.

Mehed olid olnud edukad ja rada 3. laagrisse oli valmis. Lisaks Moritzile ja Johanile olid köite kinnitamisest osa võtnud tšehhid, hispaanlased ja iraanlased. Tõusime ca 7000 meetri kõrgusele suuremate raskusteta. Seekord olin Johanist kiirem ning tema saabudes oli telk üleval ja vesi keedetud. Pääsesime suuremast kaevamistööst, kuna saime kasutada hispaanlaste poolt päev varem ette valmistatud telgikohta. Pärast lõunasööki ja lühikest tukastust võtsime ette jalutuskäigu 4. laagri poole. Lumi oli aga nii pehme, et üsna varsti loobusime.

7000 meetrit kõrgust ei vähendanud sugugi minu alaliselt suurt unevajadust. Nagu tavaliselt, oli Johan minust varem üleval, hommikusöök juba söödud ja kuum vesi kastrulis valmis. Aega polnud kaotada – tuli laskuda enne, kui ilm halvaks pöörab. Lund siiski veel ei sadanud, kuid lähenevast ilmamuutusest andis märku kõva tuul. Pakkisime kähku asjad kokku ja hakkasime laskuma. Johan läks ees, mina hakkasin reipalt talle järele minema, kui korraga käis paremast põlvest läbi valujutt. Pikkadel laskumistel on põlveliigese hädad kerged tulema, ülekoormus võib sundida liikumatuks mitmeks päevaks. Seega, kui päev varem olin olnud kiirem, siis nüüd jäin Johanist oluliselt maha. 2. laagris tegime puhkepausi ja panime uuesti telgi üles. Arvasime, et oleme üksi, kuid korraga kuulsime hääli – see oli neljaliikmeline prantslaste grupp, kes vastasnõlvast alla suusatas, ilmselt laskumas tipust mööda prantsuse marsruuti. Suusad oleks küll sel hetkel ära kulunud – põlvevalust ja väsimusest tingituna loobusime esialgsest plaanist laskuda samal päeval baaslaagrisse.

Seda otsust kahetsesime juba järgmisel hommikul, sest öösel maha sadanud paks lumi oli raja kinni tuisanud. Liustikul jälgede ajamine võttis aega kurnavad seitse tundi. Korduvalt eksisime ära, kuid tänu Johani osavale jäljeajamisoskusele suutsime iga kord õige rajaotsa jälle kätte leida. Baaslaagris oodati meid murelikult – olime peaaegu viimased mäelt saabujad, meie jälgedes laskus veel Amical Alpine’i saksa-austria grupp. Kehva ilma ennustati vähemalt kolmeks päevaks.

Olime viibinud baaslaagrist eemal kümme päeva ja vajasime korralikku taastumist. Esialgu paistis, et halb ilm võimaldab meile vähemalt kolm puhkepäeva, kuid ilmaprognoosi muutudes hakkas meie grupp piidlema kiiresti lähenevat ilmaakent, võimaliku stardiga 15. juulil baaslaagrist. Tipp oli plaanitud sel juhul 18. juulile. Kuna meie olime alla jõudnud päev teistest hiljem, tähendas see meile vaid ühte puhkepäeva ja Johan oli kindel, et vajab taastumiseks kauem aega. Päev või paar hiljem tippu üritada oleks olnud ideaalne, kuid nii kauaks meile ilmaakent ei lubatud. Kõne all oli veel variant alustada päev hiljem ja tõusta ühe hooga teise laagrisse, järgmisel päeval varakult kolmandasse ja samal öösel tippu. Või oodata veel nädal aega uut akent? Hoolimata aklimatieelisest oli meie ajastus suhteliselt kehv. Püüdsime võtta puhkepäevadest viimast, jälgisime enesetunnet ja igaks juhuks hoidsime kotti pakituna.

15. juulil startisid baasist kõik peale minu ja Johani. Kuigi rada oli taas vaja teha läbi paksu lume, osutus see lihtsamaks, kuna seekord mindi üles suure rahvahulgaga – tipu poole olid hakanud liikuma peaaegu kõik grupid, koos kandjate ja giididega 40–50 inimest. Selline koostöö suurendab tipuvõimalusi oluliselt, seega otsustasime, et proovime siiski päev hiljem teistele järele jõuda.

 

Ilmaaken

16.–17. juuli

Äratus oli kell 3.30, kõhus keeras ja enesetunne oli hästi kummaline. Kahe päeva jooksul liigsöödud toit käis ebameeldivalt kõhus ringi. Unisena oli raske olukorda hinnata. Kas tõesti hakkan haigeks jääma? Pikalt polnud siiski aega mõelda, oli vaja ennast kokku võtta, et grupile järele jõuda. Otsustasin, et siiski ei anna alla, kuid igaks juhuks otsustasin olukorra selginemiseni söömisest loobuda. Jõudsime esimesse laagrisse, keetsime teed ja pakkisime varustust ringi. Olime piisavalt kiired, et kohtuda viimastega, kes esimesest laagrist ülespoole teele asusid. „Banaanihari“ oli juba täis ronijatest pisikesi täppe. Tundsime kergendust, et ei pea nii paljude inimestega samal ajal „pesunööri“ küljes rippuma.

Pärast tunniajast peatust jätkasime teekonda. Harjal läks Johan minust ette, kuna mul oli vaja teha rohkem joogipause. Ei kiirustanud, kuna harja lõpus paistis olevat liiklusummik. Üks grupp liikus väga aeglaselt, tundus, et neil oli probleeme. Jälgisin olukorda murelikult turvalisest kaugusest, sest kartsin, et kedagi võib varsti olla vaja alla talutada ega tahtnud neile ette jääda. Hiljem selgus, et need olid ameeriklased, kes olid lihtsalt väsinud ja halvasti aklimatiseerunud.

Kui laagrisse jõudsin, oli Johan juba telgi meetripaksuse lumekorra alt välja kaevanud. Pisike plats oli tihedalt telke täis, osa laagreid oli sätitud sadakond meetrit kõrgemale avaramale, kuid tuulisemale platvormile. Grupikaaslased olid meid nähes meeldivalt üllatunud. Kuigi ainult meie olime käinud 3. laagris ööbimas, plaanisid 18. juulil tippu üritada kõik peale Philippe’i ja Iuliani. Rumeenlane jõudis veendumusele, et kõrgmäed siiski pole tema jaoks, ja Philippe pidi oma klaveri ülestassimiseks veel ühe korra baasi laskuma. Tema kiituseks tuleb öelda, et ta tegi seda kõike omal jõul, erinevalt mitmest kommertsekspeditsioonist, mille liikmete telke, toitu ja mõnel juhul ka hapnikuballoone kandsid üles porterid.

Plaanis oli ärgata vara, et võimalikult kiiresti 3. laagrisse jõuda, seal telgile koht leida ja magama minna, kuid hommik venis pikemaks. Paistis, et kõik tahavad oma jõuvarusid tipu jaoks säästa ja kellelgi ei ole huvi esimesena värskes lumes rada teha. Pärast 12-tunnist tööpäeva oleks see ka minu jaoks olnud liigne pingutus, lisaks ei töötanud seedimine ikka veel korralikult. Tee 3. laagrisse läks siiski kergemini kui varem. Seekord olin mina kiirem ja kui Johan kohale jõudis, olin juba poolteist tundi lund kühveldanud. Viimaks sai telk lumme kaevatud ja oli aeg magama minna, kuid kell kolm pärastlõunal lärmakas laagrimelus oli see keeruline. Lisaks polnud minu jaoks lõplikult selge, mis kell öösel teele asume. Seda sellepärast, et porterid olid alles lõpetamas viimaste köite paigaldamist 4. laagri suunal. Nende plaan oli õhtuks laskuda laagrisse ja pärast lühikest puhkust võtta oma kliendid ja tippu minna. Me ei pidanud mõistlikuks alustada palju varem – tundsid ju porterid marsruuti kõige paremini, samas oli ka neil vaja puhata. Osa meie grupist tahtsid alustada juba enne südaööd, mina eelistasin magada nii kaua kui võimalik.

 

Tipupalavik

18. juuli 

Kaua mul siiski magada ei lastud – pisut pärast keskööd käis laagris tihe sagimine. Johan oli kellaajast hoolimata energiline, minu liigutused olid aeglased ja kõhus keeras. Kaks päeva nälgimist ei olnud kõhus toimuvale heitlusele lahendust toonud. Aga siiamaani olin vastu pidanud ja selleks hetkeks ennast ette valmistanud. Hommikusöök ei tulnud mõttessegi, tee oli termoses õhtul juba valmis keedetud. Saabaste jalgapanemine osutus ootamatult keeruliseks. Üksteise järel alustasid inimesed tõusu, aga minu välissaapad paistsid öö jooksul olevat numbri võrra väiksemaks muutunud. Ei aidanud see, et olin sisesaapaid hoolikalt kogu öö magamiskotis soojas hoidnud – välissaabaste sisse need enam ei mahtunud. Tobe olukord! Hõikasin Johanit appi ja avastasin, et ta on juba läinud, ühena mäenõlva mööda aeglaselt üles liikuvatest tulukestest tipu poole teel.

Sel hetkel sai ilmselgeks meie üks suurimaid vigu. Me polnud piisavalt läbi rääkinud tippu minemise strateegiat. Tehniliselt lihtsatel mägedel on tõepoolest võimalik, et kuni tipulaagrini tehakse koostööd, aga edaspidi vastutab igaüks iseenda eest. Afganistanis pidime oma väikese grupiga palju enam kokku hoidma, palju kordi korrigeerisime oma tõusugraafikut, et mitte kedagi sõpradest maha jätta. Alpides tehnilisi marsruute ronides on iseenesestmõistetav, et tippu jõuab kas kogu köiskond või mitte keegi. Sellepärast olin segaduses ja jahmunud, kui ühtäkki avastasin, et mu grupikaaslased on läinud. Selgelt jaburas olukorras ei osanud ma muud teha, kui ümbritsevatelt inimestelt abi küsida, aga tipuõhinas oli igaüks keskendunud oma eesmärgile ja keegi ei teinud minust välja. Ainus, kes peatus, et abi pakkuda, oli Moritz, kuid ka tema ei suutnud probleemile lahendust leida.

Võitluseks saabastega kulus nelikümmend viis minutit! See aeg ei pannud vaid kannatust proovile, vaid tõi ka halva eelaimuse. Kas tõesti polnud tippu minu jaoks seekord ette nähtud? Viimaks sain siiski liikuma, aga kaaslased olid juba kaugel, tundsin ennast kurnatuna ja väga-väga üksi. Esimese saja tõusumeetriga oli selge, et kõhus käiv torm ei luba mind kaugele jõuda. Komberdasin vaevaliselt telki tagasi, võtsin ühe tableti Immodiumi ja vajusin magama.

Ärkasin kolm tundi hiljem valges ja sain aru, mis öösel oli juhtunud. Kibe kahetsustunne loobumisest võttis võimust. Kell oli seitse hommikul, ilm oli kaunis ja tuulevaikne. Peas küpses hullumeelne võimalus – mis oleks, kui siiski? Kuna Euroopas kõik mu sõbrad veel magasid, saatsin Garmin InReachiga sõnumi sõbrale Shanghais ja küsisin ilmateadet kuni järgmise hommikuni. Arvestasin, et kui kohe teele asun, jõuan tippu ehk enne päikeseloojangut ja laskuda tuleb pimedas. Mängisin parasjagu selle mõttega, kui kuulsin väljast tuttavaid hääli – Corinne ja Philippe. Corinne oli nagu minagi öösel samuti tagasi pöördunud, kuid pimedas ei tundnud ma teda ära. Minu üllatuseks tegi ta ettepaneku koos uuesti tõusu alustada. Sain vastuse ka ilma kohta – Mountain Forecasti sõnul jagus tuulevaikset ja sooja ilma veel terveks päevaks ja järgnevaks ööks. Uue elevusega alustasime reipalt kahekesi, kuid juba varsti hakkas Corinne minust maha jääma. Ootasin teda järele, kuid pärast ca 300 meetri tõusu arvas ta, et meil on targem kummalgi oma tempos edasi minna. Ta ei olnud enam kuigi veendunud oma tipuvõimaluses, ma ise olin aga täis uut energiat. Tugiköied viisid vaheldumisi lumisel ja kaljusel nõlval välja kuni 4. laagrini. Sel hooajal keegi seal ei ööbinud, laagripaika tähistas telkide surnuaed.

4. laagrist edasi viis pikk traavers, kus esimesed inimesed hakkasid mulle vastu tulema. Kusagil 7500 meetri peal kohtusin Johaniga, kes oli tippu jõudnud kell 11.20 ja selgelt üllatunud mind nähes. Soovisin talle õnne, kuid ei jäänud talle oma hilise tõusu tagamaid seletama, aega polnud kaotada. Sain kergenduseks teada, et nii Moritz kui ka Paul olid veel kaugel. Üha enam inimesi tuli mulle vastu, kuid Pauli ei näinud ma ikka veel. Traaversi lõpus moodustasid kaljud justkui värava, mille kaudu pääses tipupüramiidi idapoolsele küljele. Kuna oli juba hiline pärastlõuna, oli päike kadunud teisele poole mäekülge ja tipule vaadates avanes võimas valgusmäng.

Viimased 300 meetrit järsku nõlva oli veel tõusta, aga juba paistis tipuhari ja väike lumekarniis, mille taga pidi olema päris tipp. Mulle tulid vastu ameeriklased, kes mind minu liikumissuuna põhjal ilmselgelt peast põrunuks pidasid, aga Pauli ei näinud ma ikka veel. Viimaks nägin kauguses tillukest täppi laskumas – see ei saanud keegi muu olla kui Paul. Kui meid lahutas võib-olla sadakond meetrit, nägin järsku, kuidas ta komistas ja järsul nõlval libisema hakkas. Edasist mäletan kui aegluubis – püüdsin karjuda, et ta prooviks kirkaga ennast pidurdada, aga seda teadis ta isegi. Ilmselt kurnatusest ei suutnud ta kirkat piisavalt sügavamale lumme lüüa ja hoog muudkui kasvas. Rohkem instinktiivselt kui kaalutletult jooksin tema kukkumise suunas. Viskusin tema peale kogu oma keharaskusega, et hoogu pidurdada, ja veeretasin end sinna kõrvale lumme. Kokkupõrkest uimane, vaatasin alla ja nägin, et Paul on saanud pidama väikesel lumisel eendil, millest veel mõni meeter edasi oleks järgnenud pikk lend Hiinasse. Alles siis tundis Paul mind ära. Võtsime mõne hetke enda kogumiseks ja olime tänulikud selle imelise kokkusattumuse eest.

Aega polnud kaotada. Paul ütles, et tippu on vaid paari tunni teekond. Kui sinnamaani polnud mul vähimatki põhjust tagasi pöörduda, siis nüüd tuli teha raske otsus. Üksinda tippu minek on alati risk – kui midagi juhtub, siis ei ole kedagi lähedal aitamas. Otsustavaks said siiski ideaalne ilm ja kallile inimesele antud lubadus. Minu kätte oli jäänud Afganistanis Patricku viisa jaoks tehtud passifoto, mida olen kaks aastat kaasas kandnud kui talismani. Selle foto, kuna midagi muud mul temast ei jäänud, kavatsesin ma tema mälestuseks tippu viia. Kas nüüd või ei kunagi! Pat oli alati mind julgustanud, ka siis, kui ise endas kahtlesin. Olin otsustanud!

Viimased tunnid tipuni. Tippu jõudsin pärast päikeseloojangut. Viimasel kitsal harjal võitlesin peapööritusega, kui ületada tuli lühike jäine lõik harja ühelt küljelt teisele minnes, kus kätega polnud enam võimalik kusagilt kinni hoida. Jõudu ja eneseusaldust ei olnud kõndimiseks piisavalt – läbisin selle lõigu neljakäpukil. Sealt edasi olid tipuni vaid loetud sammud. Väikesel tipuplatool oli künklikke kohti, aga tipus ei olnud võimalik eksida, kuigi puudusid tavapärased monumentaalsed tiputähised.

Saatsin sõpradele InReachiga kiire tiputeate ja alustasin laskumist. Püramiid läks üsna kiiresti, traaversil hakkasin võitlema unega, kuid läbida tuli veel järsk kaljunõlv. Paul, kes oli baaslaagrisse jõudnud enne südaööd, jälgis minu pealambi hädist vilkumist ja hoidis mõnda aega telgis lampi põlemas, et näeksin suunda. Telki jõudsin pool kolm öösel, kui esimesed varajased grupid hakkasid laskuma. Nende lambid valgustasid minu viimaseid meetreid laagrini. Olin jätkuvalt hoitud!

 

Laskumine

Magada polnud aega kaua. Kolm tundi hiljem äratas mind Johan, öeldes, et tuleb kiiresti laskuma hakata. Lund tuiskas, nähtavus oli ülihalb ja tugeva tuule käes asjade kokkupakkimine oli väljakutse. Ilm selgines pisut 2. laagris, nii et saime teed keeta ja varustust kuivatada. Kuna Paul liikus kõrgushaiguseset tingituna väga aeglaselt, siis lootus õhtuks baaslaagrisse jõuda kahanes iga tunniga. Salamisi oli mul sellest hea meel. „Banaaniharjal“ olin juba nii kurnatud, et lõiguti libistasin ennast põlvede säästmiseks istuli mööda lumenõlva alla. 1. laagrisse jõudsime alles pärast päikeseloojangut.

Järgmisel hommikul olime valmis rasketeks ilmaoludeks, aga imekombel oli öösel sadanud lund oodatust vähem. Rahulikus tempos olime baaslaagris nelja ja poole tunniga. Liustiku alumises otsas tulid meile vastu porterid teekannude ja küpsistega, üks neist võttis minu seljakoti ja meid eskorditi pidulikult laagrisse, kus õnnitlejatest puudust ei olnud. Õhtusöögil tähistasime tippu šokolaadikoogi ja Coca-Colaga, maitstes juurde rumeenlaste salajooki.

 

Lahkumine baaslaagrist 

Hommikul oli selge, et teisele mäele minekuks polnud meie grupp valmis. Üle poole meist olid haiged, ka ma ise köhisin kõvasti. Gasherbrum I-le minek oli algusest peale kahtlane mitte ainult meie grupi liikmete vähese kogemuse tõttu, kuid ka sellepärast, et sealse raja ettevalmistamine nõuab täiesti omaette strateegiat ja pikaajalisemat pühendumist. Põhitöö Jaapani kuluaari ettevalmistamisel oli ära teinud Marco Confortola ja varajane G2 tipp tähendas lootust, et tugevamad meist saavad tema grupiga kaasa minna. Kuid sarnaselt G2 tiputõusule minekuga oli uus ilmaaken väga lähedal ja taastumisaega ei jäänud peaaegu üldse.

Kurvad uudised saabusid Broad Peakilt, kus meiega samal päeval tipust laskudes oli hukkunud korea mägironija. Minu tuttav venelanna oli 7800 meetri kõrgusel kukkunud lõhesse ja tema päästetööd kestsid hiliste öötundideni. Lisaks kõigele hakati baaslaagris esitama kummalisi küsimusi minu tipus käimise kohta – selgus, et mitte sugugi kõik, isegi minu oma grupis, ei suutnud uskuda, et päriselt tippu jõudsin. Kuulujutud ja kahtlused levisid ka teistesse laagritesse. Iseenesestmõistetavalt olin sellistest alusetutest süüdistustest väga häiritud. Tänu GPS-track’ile ja InReachi sõnumitele õnnestus mul oma tipus käimist tõestada, kuid kahju usalduse purunemise näol oli juba tehtud ja igasugune motivatsioon edasiseks läinud. Ainuõige otsus oli võimalikult kiiresti baaslaagrist lahkuda.

Nende viimaste päevade jooksul sain lähedaseks Pauli ja tema tüdruksõbra Mariaga, kes oli meie ekspeditsiooni lõpuks baaslaagrisse matkanud. Kolmekesi tõusime päev hiljem veel ühe korra 1. laagrisse, et sinna jäetud varustus ära tuua. Lisaks tõime alla austerlanna, kes oli seal palavikus ja kõhutõves vaevelnud kolm päeva. Selleks ajaks oli liustikul praod juba kurjakuulutavalt laiaks sulanud ja nädal hiljem, kui viimased grupid olid mäe pealt alla tulnud, loeti mägi ametlikult suletuks. Koos rumeenlastega lahkusime baaslaagrist 27. juuli, et kolme päeva jooksul matkata üle 5600 meetri kõrguse Gondogora La kuru Hushesse. 26. juulil jõudsid Gasherbrum II tippu Corinne ja Philippe.

 

Kokkuvõte

Gasherbrum II ekspeditsiooni võib lugeda nii grupi kui ka terve hooaja lõikes õnnestunuks. Tippu jõudsid üheksaliikmelisest grupist seitse, mis on suurepärane tulemus. Siiski oli asju, mis jäid kripeldama ega lubanud saavutatuga täielikult rahul olla. Nii minu öine seiklus kui ka samaaegsed dramaatilised sündmused lähedalasuval Broad Peakil panid sügavalt järele mõtlema, kas võõra grupiga tasub nii ambitsioonikat ja ohtlikku teekonda ette võtta. Arusaamatused, kui üksteist piisavalt ei tunta, võivad kergesti juhtuda heast tahtest hoolimata ja kriitilises olukorras saab loota vaid kõige lähedasematele. Tipupalavik, kus eesmärgi nimel unustatakse kõik muu ümbritsev, võib tabada ka parimaid.

Sellegipoolest oli tegemist väärtusliku kogemuse ja õppetunniga. Tipule jäi foto viimaseks meenutuseks kallist sõbrast – olin oma lubadust pidanud.

 

Tekst ja foto: Marie Saame

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.