Enese­väljendus seintel

Dublinisse saabunud turist jookseb tavaliselt ummisjalu maailmakuulsasse Guinessi muuseumisse, vahib seal suu lahti natuke aega pealt, kuidas õlut tehakse, ja hakkab siis nõudma, et teda viidaks kuskile, kust ta saaks osta seda „traditsioonilist fish and chips’i“. Kuid saaks ka muud moodi.

Dublinis on palju teha ja vaadata: vanad vanglad, modernse kunsti muuseumid, õdusad elava muusikaga pubid, hobused, kes elavad keset linna garaažis, ja mis kõik veel. Üks asi, mille peale korralik turist aga vast ise ei tule, on see, et ta võiks käia Dublinis ringi nagu muuseumis, kuid imetleda ainult õues majaseinu. 

Kas tahad või mitte, suur hulk hoonete külgi ja fassaade Dublini linnaruumis on „täis soditud“. Veelgi suuremal osal seintest on see „sodimine“ võtnud aga esteetilisemad, kunstilised vormid ning seina peale värviga mökerdamisest on välja kujunenud omaette seisev ja ühiskonnas aktsepteeritav kunstiliik. 

Tänavakunst on ammu juba midagi sellist, millega andekamad võivad teenida miljoneid. Tänavakunstnike tehtud töid müüakse oksjonitel, riputatakse üles muuseumitesse. Tänavatel viiakse läbi suuremahulisi võistlusi.

Aasta oli 1995 ning Dublini linnaruumis kirjutasid seinte peale roppusi enamasti vaid need, kes tahtsid endast labast märki maha jätta või oma territooriumi tähistada. Ilmselt leidus ka hoonete peale kirja pandud poliitilisi väljaütlemisi, aga enamik taolised värvi kaudu tehtud eneseväljendusest olid sellised, mille peale iga vanatädi ütleks: „Kuradi poisirajakad on jälle koerust teinud!“

Just sellel ajal alustas üks noormees, artistinimega Maser, Dublinisse oma piltide maalimisega. Tema tööd erinesid harjumuspärasest. Maitsekad kirjad, ilusad pildid, huvitavad logod. Tööd tehti enamasti pimeduses, teiste silma eest kaugemal.

„Kakskümmend viis aastat tagasi, kui ma alustasin, ei olnud see eriti normaalne tegevus,” seletab mees nüüd, „sel ajal ei olnud Banksy seda kunstivormi veel suureks puhunud.“

Praeguseks on Maseri nimi võimas ja kindel kaubamärk, tema töid riputatakse üles rahvusvahelistes kunstigaleriides. Kunagisest õues seinte peale sorgeldajast on saanud aja vältel hästi tasustatud kunstnik. Sajad seinamaalijad on temast inspireeritud.

„Jah, minu tööd olid siis, kui ma alustasin, viletsamad kui praegu, aga kellel on õigus kunsti kohta öelda, mis on ilus või kole – kunst on ju subjektiivne,“ räägib Maser. „Ja kuskilt peab selle seinte peale kirjutamisega ju alustama,“ lisab ta.

Dublini linnapildis paistab selliseid alustajaid olevat hetkel palju. Eriti palju tuli neid välja pandeemia ajal, kui Dublinis rakendati üht Euroopa karmimat lockdown’i. Varjatumatel tänavatel valitses igal pool korralik värvikirevus, kui meid, seaduskuulekaid kodanikke, lõpuks jälle oma kodudest välja lasti. 

Alustav tänavakunstnik ei saa oma nime all „seinu sodida“ – kirjuta oma nimi seinale ja varsti maksad trahvi. Kui linnavalitsusega pole mõne kenama pildi tegemine kokku lepitud, on see tegevus ju ametlikult vandalism. Küll aga, olles juba piisavalt kätt proovinud ja omades huvitavat ideed, võid sa linnavalitsusega käed lüüa, suure maja seina peale David Attenborough maalida ning julgelt sinna kõrvale ka oma nime kuulutada.

Maser arvab, et tänavakunst saab alati alguse poliitilistest vaatenurkadest: noored inimesed tahavad oma sõnumit mingisugusel teatud teemal edasi anda ega oska seda veel kuskil mujal ruumis ja vormis teha. Poliitilistest sõnumitest kujuneb hiljem välja juba vähem konkreetne eneseväljendus. Nelja meetri kõrguse luige pilt Dublini maja seinal ei ole vast teab mis poliitiline sõnum, aga ilus on seda vaadata küll.

Huvitav on, et tänavakunsti loomisega tegeleb Dublinis ja üldse Iirimaal väga vähe naisi. Ei usu, et neid kuidagi sellest tegevusest eemale surutakse, pigem puudub neil huvi. Kas sellepärast, et seinte sodimine on rohkem nagu poisilik temp?

Võib olla on naised lihtsalt leebemad? Kui teed tänavakunsti, siis otsekui surud vaatajale oma arvamuse peale, neil ei ole teist võimalust, kui vaadata seda, mida sa tegid. Keegi ei sunni sind aga minema galeriisse.

Mitu siinkandi reisikorraldajat pakuvad tänavamaalingutele spetsialiseeritud jalutuskäike. Kui Dublinit külastad, toksi Google’i otsingusse sisse „Dublin street art walking tour“ ja tee kõhutundele vastavalt valik. Ilmselt on kõik need ringkäigud võrdselt head. Tuuri eest pead välja käima umbes kakskümmend eurot või natuke rohkem, kuid Dublinit selle spetsiifilise nurga alt näha tasub kindlasti ära.

Samasuguseid ringkäike korraldatakse Iirimaal ka Waterfordi nimelises linnas, näidatakse vägevaid, grandioosseid töid ning räägitakse kunstnikust juttu juurde.

Waterfordiga oli huvitav lugu. Linn, millel oli kuritegelik ilme ja aura, sai ette hoopistükkis teise näo, kui paaril õpetajal tekkis mõte lasta osavatel noortel halli linnapilti nii palju kui võimalik grafitiga värvikamaks muuta. Kohe võtsidki noored sellest avalikult heaks kiidetud plaanist kinni ning lendasid kambakesi peale.

Palju andekaid tänavakunstnikke lõi samuti ruttu kampa ja linnast sai peatselt palju kutsuvam ja värvilisem. Enam ei olnud tegemist sellega, et kohalikud marakratid omavolitsevad, vaid mängu tulid andekad inimesed ka väljastpoolt linna ja läksid progressiivse kunstiprojektiga kaasa. 

Kõige võimsam töö on Waterfordis vast tervele mahajäetud hotelli fassaadile maalitud mees, kes käed laiali seistes meenutab Jeesust, kuid töö autori sõnul peegeldab Jeesusega sassi aetud mees lihtsalt kogu Waterfordi kokkukuuluvustunnet. Hiigelsuurt pilti on võimalik näha pea igast väikelinna nurgast. See on seal olnud juba aastaid. 

Põhja-Iirimaal Belfastis on tänavakunsti osa linnakujunduses samuti suur. Oma asukoha pärast kisub sealne kunst rohkem poliitiliseks, kuid täpselt sama nauditav on sellega tutvuda ikka.

Igal juhul: Iirimaale sattudes hoidke silmad lahti ja laske endasse kõik see üliandekas, urbanistlik eneseväljendus, mis on teie jaoks tasuta vaatamiseks välja pandud. See on selle maa lahutamatu kultuuriosa.

 

Tekst ja foto: Rene Satsi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.