Külas Tšingis-khaanil

Maailmarändur ja helilooja Peeter Vähi kirjutab läbi kahe GO Reisiajakirja numbri reisist Mongooliasse.

Septembrikuistel varajastel hommikutundidel näitab kraadiklaas miinuspügalaid ja telgikatust katab õhuke jäine kirme, ent päikesepaistelisel pärastlõunal saab T-särgis ringi käia. Jah, kliima on siinmail megakontinentaalne, suvel on registreeritud soojapügalaid üle 40 ja talvel külmakraade 50 ligi. Kuid prille ei saa täna eest võtta, tuuleiilid keerutavad liiva silma.

 

Ja taas Mongoolia

Eelmine reis jäi läinud sajandisse, mil tegime koos Arvo Iho, Linnart Mälli ja Sven Grünbergiga „Milarepa“ filmi. Nüüdki oleme siin osalt sarnaste eesmärkidega, sedapuhku Estonian Record Productionsi ja teleproduktsioonifirmaga Osakond salvestamas materjali ETV uue saatesarja tarvis.

Meil on kavas läbida Mongoolia läänest itta, mis koos kõrvalepõigetega teeb umbes 3000 kilomeetrit. Siseneme riiki üle 2482 meetri kõrguse Durbet-Daba kuru Ulaanbaišinti piiripunkti kaudu. Ega piiriületusega suurt midagi muutu, isegi kella ei pea edasi keerama, maa lääneosas kehtib Hovdi ajavöönd UTC+7. Ning jätkuvalt kulgeme mööda pilkupüüdvaid laugeid mäenõlvu. Altai mäestiku teket seostatakse sadade miljonite aastate tagusesse aega jäävate baikali ja kaledoonia kurrutustega, mistõttu tipud pole enam nõnda teravad ja hambulised kui noortel mäestikel. Kõneldakse siinse fauna liigirohkusest, ent esialgu näeme vaid pulstunud karvadega jakke ja uskumatult suuri mägilambaid ehk arhaare.

Varasematel reisidel on meid kohalikega suhtlemisel ikka aidanud Tiina, kes vähemal või enamal määral suudab suhelda umbes kümnes keeles, muuhulgas sai hädaga hakkama isegi Tiibeti lääneosas, kus kõneldakse ngari dialekti, ning Mauritaanias ja Lääne-Saharas, kus on levinud araabia keele läänemurded. Kuid siin Tiina lingvistilised oskused ei aita, ja neist paarikümnest mongolikeelsest sõnast, mis on peitunud mu sügavatesse mälusoppidesse, pole ka abi. Sestap otsustame palgata tõlgi, kes loodetavasti suudab olla ka teejuhiks. Tovšuu on pärit pealinnast, räägib üsna soravat inglise keelt ning teab palju stepinomaadide eluolust, paraku viibib ta maa lääneosas esimest korda ning teejuhiks osutume pigem meie. Ja teinegi probleem, Bayan-Ölgii aimakis elavad peamiselt islamiusulised kasahhid, Tovšuu paraku kasahhi keelt ei valda.

 

„Šambala 10 km“

Seda ekspeditsiooni kavandades võtsin paljude aastate järel kätte Nikolai Roerichi reisikirjad aastatest 1926–1927, eelkõige need, mis kirjeldavad Altaid ja Mongooliat. Kultuuriloolises mõttes ei saa küll öelda, et lugemiseks kulutatud aeg oli raisatud asjatult, sest ammutasin neist omajagu inspiratsiooni. Isa-Roerich kirjutab Valgest Burhanist (mongoli k бурхан ’jumal, buda’), Šambala otsingutest, üleloomulikest fenomenidest, kuid otseselt meie reisiks tarvilikku teavet neist päevikutest palju ei leidu. Mis muidugi ei vähenda müstikust maalikunstniku olulist rolli maailma kultuuris ega mu sügavat lugupidamist ta vastu.

Küll aga leidus märksa rohkem infot Roerichi poja Juri ülestähendustes, mis on tehtud sama ekspeditsiooni kestel. Kui meil nüüd õnnestub läbida Mongoolia, siis võime uhkusega öelda, et oleme viibinud pea kõigis olulistes paigus, mis jäid Roerichite Sise-Aasia ekspeditsiooni teele. Oleme ju varem reisinud Pandžabis, Kashmiris, Ladakhis, Burjaatias, ületanud Karakorami ja Kunluni ahelikud, külastanud Ida-Turkestani keskusi, nagu Kašgar, Ürümtši, Turfan, Hotan, samuti seigelnud Hiina Gansu provintsis, Gobi ja Takla-Makani kõrbetes, Tiibetis, Himaalajas, Trans-Himaalajas jne. Aga esialgu ootavad ees sajad ja tuhanded kilomeetrid mägi-, stepi- ja kõrbemaastikke.

Erinevalt Nikolai ja Jelena Roerichist ei viibi me siinmail Šambala otsinguil, kuid lühike kõrvalepõige sellele valgustatud maale pole siinkohal ehk liiast. Hinduistliku Višnu Purana järgi on tegemist Višnu viimase kehastuse Kalki sünnipaigaga; budistliku Kalatšakra tantra järgi on see maa, mida valitseb tulevane Buddha Maitreja. Šambala on paik, kus elab täiuse saavutanute ühiskond. Vahel püütakse seda seostada konkreetsete piirkondadega või koguni maa-aluse ilmaga Sise-Aasias, asugu see siis kas Tiibetis või Himaalajas, aga sageli peetakse salapärase Šambala asukohaks just Altai mäestiku Mongoolia osa. Kes teab, ehk märkame meiegi kusagil teeviita „Šambala 10 km“!?

Üks meie reisikaaslastest, kes muidu on alati reibas ja elurõõmus, ei tunne end juba mitmendat päeva hästi. Tekib koguni kahtlus, kas ei võinud hiljutised jakuudi, tõva ja altai šamaanide riitused mõjuda vastupidiselt soovitule. Loodame siiski, et tervisehäda on kiiresti mööduv. Ja ehk on abiks meditsiinibuda mantra retsiteerimine?

 

Metsik Lääs

Lääne-Mongoolias teed kui niisugused peaaegu puuduvad. Isegi need „maanteed“, mis on märgitud maakaardile jämeda joonena, on tegelikkuses vaid autojäljed stepis või kõrbeliivas. Need kord hargnevad, kord ühinevad, ja mõistagi pole ainsatki teeviita. Ühesõnaga, teelt eksimise võimalus on ülisuur või õigemini, eksimist on pea võimatu vältida. Kulgeme peamiselt kompassi järgi. Ühel hetkel jõuame tõdemusele, et oleme täiesti vales kohas, liiga lõunas, ning õigest „teest“ lahutab meid mäeahelik. Õnneks paistab ahelik olevat ületatav, on ju meie maasturid spetsiaalselt off-road’iks ette valmistatud.

Selle eksimise tõttu aga satume juhuslikult nägema sadu − kui mitte tuhandeid − ratsanikke. Toimumas on kasahhide naadami esimene päev, mille kavas on hobuste võiduajamine. Võisteldakse viies kategoorias, vastavalt hobuse vanusele, ning selgitatakse välja ratsutajate esiviisik, nende hulgas tšempion. Ega’s naadam pole üksnes kasahhide „kaubamärk“, sarnaseid võistlusi peetakse ka mujal Sise-Aasias. Naadam on omamoodi triatlon, vaid selle vahega, et ujumise, jalgrattasõidu ja jooksu asemel võisteldakse maadluses, ratsutamises ja vibulaskmises. Nõnda ei piirdu ka siinne võistlus võiduajamisega, homme selgitatakse kangematest kangemad maadluses ja vibulaskmises. Ja tegelikult … naadam on eelkõige küll sõjalis-sportlik kolmevõistlus, kuid vähemalt samavõrra ka festival ja sotsiaalne sündmus.

Jõuame Uvsi aimakki. Muudkui sõidame ja sõidame, siin-seal on näha loomakarjasid, kuid mitte ainsatki inimhinge. Nähtut toetab ka statistika, rahvastiku tihedus regioonis on vaid pisut üle ühe inimese ruutkilomeetri kohta. Aimaki vähese rahvastiku moodustavad peamiselt oiraadi hõimud: dörvödid, bajadid ja hotonid, aga samuti halha-mongolid, tõvad ja kasahhid.

Teelt eksimise tõttu ei jõua me tänaseks planeeritud sihtkohta Ulaangomi, vaid püstitame laagri Üüreg nuuri (mongoli k нуур ’järv’) äärde. Kargelt maaliline järv on ümbritsetud enam kui 3000-meetriste lumiste mägedega.

Järgmisel hommikul ületame 1972 meetri kõrguse Ulaan davaa (‘punane kuru’) ja mõne aja pärast kulgeme juba mööda Uvs nuuri lõunakallast. See on Mongoolia suurim järv, legendi järgi põhjatu. Meie mahajäämus kavandatud reisigraafikust suureneb veelgi, sest teeolud on eeldatust märksa raskemad. Õhtuhämaruse saabudes saab selgeks, et Bayantes on liiga kaugel, sinna täna ei jõua. Keerame rajalt kõrvale ning seame laagri üles düünide vahele, kohta, mida kutsutakse Altan els (mongoli k алтан элс ’kuldne liiv’). Teeme süüa ja joome rohkelt kuuma teed, sest öö tõotab tulla külm ja tuuline. Telgid lausa värisevad tuule käes, kuid siis saabub absoluutne tuulevaikus, seejärel pöörab ilm taas rajuks ja hakkab sadama. Kõrbeilmad on ikka imelikud.

Järgmisel päeval kohtume karjustega, kes kurdavad varaste üle. Süüdistatakse tõvasid. Kaameleid nad ei varastavat, küll aga pidavat aeg-ajalt siia saabuma öösiti ning viima kaasa hobuseid ja muid kariloomi. Seda võiks ehk pidada lihtsalt laimuks naaberrahva aadressil, kuid sarnast kurtmist kuulsime ka Altai Vabariigis, kust tõvad olevat hiljuti tuuri pannud 60-pealise hobusekarja.

 

Igav liiv ja tühi väli

Viibides Mongoolias juba mõnda aega, ei suuda kuidagi vabaneda mõttest, et kunagi oli mongolite impeerium suurim ja võimsaim kogu maailmas, ulatudes Vaikse ookeani rannikult Kesk-Euroopani. Üksnes keiser Traianuse aegne Rooma keisririik kannataks ehk võrdluse välja. Kuid võrrelgem teisest aspektist: mis on meile pärandunud Roomast? Colosseum, Pantheon, rikkalik arhitektuur, skulptuur, kirjandus, mütoloogia, filosoofia, mis on tänaseni säilinud kirjalikul kujul. Ent siin? Pole Tšingis-khaani ega Hubilai-khaani aegadest pärit luksuslikke losse, paleesid, taevasse kõrguvaid pühakodasid ega raamatukogutäit kirjandust. Nomaadidest karjakasvatajate elustiil ja kultuur olid Roomaga võrreldes teistlaadsed. Mongolite hiigelimpeeriumist on materiaalsel kujul säilinud vaid „igav liiv ja tühi väli“, kui kasutada värsirida eesti luuleklassikast, ning sellega kaasnevad legendid ja rahva kollektiivses mälus säilinud mälestustekillud kunagisest vägevusest.

Täna ületame kolm mäekuru. Neist muljetavaldavam on üle Tarvagatai aheliku viiv enam kui 2,5 kilomeetri kõrgune Solongotõn davaa. Selle harjal on suur kivikuhjatis (mongoli k овоо), mille sarnaseid leidub teistelgi mäekurudel, mäetippudel, jõgede ühinemiskohtades, järvede kaldal, mõnikord lihtsalt tee veeres. Kurule püstitatud ovoo tähistab ühtlasi veelahet ja sageli ka eri hõimude territoriaalset piiri. Ovoo austamise traditsioon on šamanismist üle kandunud ka budismi. Mongoli budistid sooritavad tavaliselt päripäeva kolm ringi ümber kivikangru, sarnaselt ümber stuupa tehtavate ringidega. Ovoode „peremeesteks“ peetakse tavaliselt surnud šamaanide hingi või taevaseid jumalusi. Neis paigus viiakse läbi šamanistlikke riitusi, pritsitakse igasse ilmakaarde viina, tuuakse annetustena kive, riideribasid, palvelippe, münte, maiustusi… Siin on sobilik pöörduda kõrgemate jõudude poole ning suhelda teispoolsuses viibivate esivanematega.

Aheliku ületamisega satume ühtlasi Zavhani aimakist Arhangai aimakki ning keerame kellad tunni võrra edasi Ulaanbaatari ajale. Peagi jõuame kauni, enam kui 2000 meetri kõrgusel asuva mageveejärve äärde. Terhiin Tsagaan (mongoli k цагаан ‘valge’) nuur on arvatavasti tekkinud vulkaanipurske tagajärjel ja praegugi ümbritsevad „valget“ järve vulkaanikraatrid. Ühe vulkaani lõunanõlval on näha jahtunud laavast moodustisi, mida siinkandis kutsutakse „basalt-jurtadeks“. Legendi järgi tekkinud järv nõnda: vanapaar võtnud kaevust vett ning unustanud kaevu katta kaanega. Vett aina voolanud ja voolanud, kuni kogu nõgu täitunud veega. Siis üks kangelane lasknud noolega maha mäetipu, mis kukkunud vette ning katnud kaevu. Tipust moodustunud saar.

Kas jääme järve veerde ööbima? Üha langev õhutemperatuur ja taevalaotust katvad tumedad vihmapilved teevad otsuse meie eest. Sõidame järgmisse suuremasse linna Tsetserlegi, kuigi sinna jõudmine võtab tunde.

Tsetserlegis külastame linna endist peakloostrit – Bujandelgeruuleh hiidi, kus kunagi tegutses tuhat munka. Kuna klooster muudeti muuseumiks, pääses üks tempel imekombel Stalini-aegsest totaalsest hävitustööst. Templis on eksponeeritud mongolite traditsiooniline elustiil, jurta, pillid, relvad, thangka’d. Kloostriesist ehib Zanabazari kuju. Olen selle auväärt mehe tegemistega tuttav juba tudengipõlvest, mil omandasin mitu tema loomingule pühendatud kunstialbumit.

Kuna tegemist on Mongoolia budismi ja kunsti ühe kõige olulisema tegelasega, on ehk mõistlik talle pühendada mõned read. Tegemist on Tüšeet-khaani pojaga, esimese Bogd-gegeeniga, kes tunnistati halha-mongolite vaimseks liidriks juba nelja-aastaselt. Hiljem tunnistas V dalai-laama ta Tiibeti kuulsa õpetlase Taranatha kehastuseks. Zanabazar levitas peamiselt gelugi koolkonna budismi, kuid sulandas sellesse ka elemente sakja õpetustest, mis olid tollal siin levinud. Lisaks oli ta skulptor, maalija, arhitekt, poeet, mongoli alfabeedi väljaarendaja. Tema kuulsaimad skulptuurid on 21 Tarat ja Vadžradhara. Usutavasti puutume Ulaanbaataris tema nime ja töödega veel kokku.

 

Maailma pealinn

Karakorumi ehk Harhorini rajamisega Uiguuri linnade varemetele Orhoni orgu tehti algust aastal 1220 Tšingis-khaani käsul. Tööd lõpetati poolteist aastakümmet hiljem Tšingis-khaani poja Ögedei-khaani valitsusajal. Khaan kutsus kokku mongolite suurkogu ehk kurultai, kus otsustati, et impeerium peab laienema mitmes suunas – plaan oli jõuda „Suure mereni“ ehk Atlandini. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania siiski pääsesid, küllap seetõttu, et aastal 1241 Ögedei-khaan suri.

Sellegipoolest valitseti Karakorumist hiiglaslikku impeeriumi, millist pole eksisteerinud varem ega sündinud hiljem. Suur osa Aasiast ja Venemaast oli juba alistatud, 13. sajandi teises pooles ründasid mongolid Poola, Tšehhi, Sileesia, Ungari, Austria, Serbia, Horvaatia, Transilvaania ja Bütsantsi alasid. Euroopa värises mongolite ees. Paavst Innocentius IV saatis mongoli suurkhaanide juurde saadikud ning andis välja bullad, milles palus kristlikke riike mitte rünnata ja kristlasi mitte tappa. Saksa-Rooma keiser Friedrich II pöördus tungiva palvega kristlaste poole, et Euroopa ühendaks oma jõud vastupanuks sõjakatele mongolitele. Prantsuse kuningas Louis IX Püha lähetas saadikud suurkhaani juurde, loomaks mongolitega sõbralikud suhted.

Hiljem kaotas Karakorum Suur-Mongoli impeeriumi pealinna staatuse ja jäi üksnes päris-Mongoolia pealinnaks. Korraks tõusis Karakorumi olulisus taas, kuid mitte kauaks, 1388. aastal hävitasid linna Ming-dünastia väed. Tänaseks pole linnast alles midagi peale ühe kivist kilpkonna ja pinnase alla mattunud rusuhunnikute.

Kuigi teame, et Mongoolias on valitsev tiibeti budism, pandi just siin paika, kuidas peavad asjad käima Tiibetis. Ögedei-khaan ja Hubilai-khaan toetasid Tiibeti sakja koolkonna ülemvaimulikke, vastavalt Sakya Panditat ja Phagpa laamat. Hubilai-khaani vennad Möngke-khaan ja Hülegü-khaan aga toetasid drikung kagju koolkonda, mistõttu tekkis Tiibetis rivaalitsemine sakja ja drikungi vahel. Eelnev jutt puudutas eelkõige 13. sajandit, kuid mongolid määrasid Tiibeti asju ka hiljem. Näiteks võimukas Altan-khaan lõi liidu Tiibeti kollasemütsiliste budismikoolkonnaga, andis Sönam Gyatsole dalai-laama tiitli ning ühtlasi gelugi koolkonnale märkimisväärsed privileegid. Ja muide, dalai-laama kui teokraatliku institutsiooni seotust Mongooliaga näitab kasvõi see, et далай tähendab mongoli keeles merd või ookeani.

Seoses Harhoriniga vääriks ehk mainimist veel üks detail. Nimelt, meile hästi tuntud, Eestimaalt pärit vend Vahindra ehk rahvapäraselt Paljasjalgne Tõnisson olevat siin viibinud aastal 1905, samuti olevat ta Erdene-zuu kloostris veetnud järgnenud aastavahetuse, mil kohtunud ka kurikuulsa Dža-laamaga.

Väisame meiegi Erdene-zuud (mongoli k Эрдэнэзуу хийд ’saja aarde klooster’). Juba eemalt paistavad kloostrikompleksi ümbritsevad müürid 108 stuupaga. Kloostri ajalugu ulatub 16. sajandisse, mil Abtai-khaan külastanud III dalai-laamat ja väljendanud soovi rajada Karakorumisse budatempel. Tiibeti usujuht soovitanud ehitada Erdene-zuu peatempel vanadele Tahai varemetele. Nõnda tehtigi. Hiilgeaegadel elas kloostris tuhat laamat.

Alustuseks teeme visiidi kloostriülema juurde, kingime talle khatak’i ja vestleme tunnikese. Algamas on rituaal, osaleme selles ning saame õiguse ka salvestada.

Järgmine märkimist vääriv paik on Hustai mäeahelik, seda mitte üksnes oma võrratute maastike, vaid ennekõike metsikute Prževalski hobuste pärast. Tegemist on punasesse paamatusse kantud liigiga, kes 1960. aastatel loodusest hävis, kuid keda tänu kasvandustes ja loomaaedades peetud isenditele on alates 1990. aastatest loodusesse tagasi toodud. Mööda kitsaid teeradu tungime mägede vahele, esimese tunni jooksul ei näe ühtki hobust, ei palja silma ega binokliga. Ent siis… õhtuhämaruse saabudes ilmub neid tosinate kaupa meie vahetusse lähedusse.

 

Tekst ja foto: Peeter Vähi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.