Jalgrattal Tartust Varssavisse

Madis Maks võttis sõber Preeduga ette jalgrattamatka Tartust Varssavisse. Ootamatused tabasid matkajaid juba Eestis reisi alustades.

Enne reisi

Jaanipäeva paiku sattusin lugema Uhhuduuri viiendat raamatut – väga hea kraam ja tekitas kange tahtmise reisima minna. Kahe nädala pärast pidi algama kahenädalane puhkus, nii et otsustasin Varssavisse vändata. No et selline väike tribuut Uhhuduurile või nii.

Olin üpris kindel, et ühtegi teist lollikest kaasa meelitada ei õnnestu (eriti kahenädalase etteteatamisega), aga võta näpust, sõber Preet, kes päevikus figureerib salapärase varjunime Šerpa all, oli nõus kaasa tulema.

Teekonna valikul tõmbasin Google Mapsis sirge Tartu ja Varssavi vahele, pikkuseks tuli 771 kilomeetrit ja plaan oli liikuda võimalikult selle joone lähedalt (mõistuse piires, päris otsemoniks ei hakka). Ikka väiksemaid teid kasutades ja toetudes mobiilirakendusele OsmAnd, eesmärgiks kümne päevaga kohale jõuda.

Sõprade-sugulaste vahel liikus enne starti mitmesuguseid kihlvedusid, kõige pessimistlikum pakkumine oli, et jõuame Rõngu kaupluseni, sööme seal kõhu pontšikuid ja kamabatoone täis ja „valgume“ koju tagasi. Treenitus on korralik, Uhhuduuri reeglitega kooskõlas, st rattaga olen sel aastal sõitnud täpselt null kilomeetrit (pole pärast talve veel rehvegi täis pumbanud).

Järgnevalt mõned nopped reisipäevikust. Pikemalt saab reisist lugeda aadressil vontroba.wordpress.com.

 

Eesti

OsmAnd sisaldab teekonna suhtes hulk toredaid valikuid. Sellest tingituna tabas esimene üllatus Vooremäe kandis. Kõigepealt suunati meid laste suusarajale ja siis pikemat, 8-kilomeetrist ringi forsseerima, koos kõigi oma tõusudega ja puha. Mis seal salata, rattatee sealt ju läbi läheb. Meil vaevalt 20 kilomeetrit sõidetud, lastenõlva punnisime 1:1 käigu ja suure duhhi pealt ära, aga äkilisemal nõlval tuli juba reisi esimene walk of shame ehk siis käe kõrval ratta mäest üles lükkamine. Etteruttavalt öeldes polnud see kaugeltki mitte viimane, kokku tuli neid umbes kümne kanti, kõige magusam ilmselt esimese päeva Harimäe tõus (tervisi kõigile suusamaratoonaritele!). 

Ööbisime Valgas ühes hostelis, 30 euro eest saime master suite -mõõdus toa. Pärast õhtusööki kehastus Šerpa kohalikuks giidiks ja vaatasime siis, kuidas Valga üritab lahendada „kahaneva linna“ probleeme – rahvastik väheneb ja putitavad siis vanu maju kesklinnas korda, et paneelikatest rahvas kesklinna ümber kolida ja tühjaks jäänud majad ära lammutada. Linn jättis sümpaatse mulje ja on suhteliselt masendav, et kümneid kordi on läbi sõidetud ja senine suurim kõrvalepõige E264 pealt on Statoilis peldikus ja kange cappuccino järel käimine.

Päeva lõpetuseks rubriik „Elu õpetab ehk loll õpib enda, tark teiste vigadest“. Nimelt ei müüdud üheski Valga poes, mida külastasime, külma õlut. Miks nii, vaat see on jälle üks neist elu müsteeriumitest. Hiljem hosteli köögis Värskat külma pannes selgus aga, et terve kapp on õlut täis. Jäin laua taha päeva kohta märkmeid kirjutama ja ootuspäraselt tuligi varsti õllede omanik. Lubas lahkesti võtta, ei tahtnud raha ega midagi. Pandipakendi märgiga ja puha. Ütles, et on kolm korda Valgas käinud ja ainus pood, kust külma õlut saab, on Maxima. Võtke siis teadmiseks. Jätsin külmkappi mõned eurod ikka ka, lootuses, et karma siis teinegi kord sellise ootamatu ja meeldiva üllatuse kätte mängib.

 

Läti

Teise päeva hommikul hakkab tunda andma Uhhuduuri treenitus ja suudan Šerpal hädavaevu tuules püsida. Laias laastus on plaan ja vormikõvera timmimine selline, et Eesti ja Läti on trenn ja põhja ladumine, Leedus on lõikuspidu ja tugeva põhja realiseerimine ning Poolas lasen tirri. Et siis pole nii, et keha ütleb mulle, millal vaja puhkepeatus teha, vaid mina ütlen kehale (no et nagu Chuck Norris või nii). Šerpa arvas, et ainus murekoht on, et peab ikka rattakesele ka puhkust andma, ega tema, vaene loom, ei pruugi Poolas jaksata minuga sammu pidada, võib lihtsalt maha kukkuda, nagu surnuks aetud hobune, ja kogu lugu.

Tuul on vastu ja see on hea indikaator – näitab, et sõidame õiges suunas ja pole eksinud, sest rattaga sõites on tuul alati vastu.  

Kruusateed on Lätis täitsa ulmeliselt treppi sõidetud (kinnitus, mis pidanuks telefoni ratta küljes hoidma, murdus juba esimesel päeval ära). Jääb arusaamatuks, kuidas kohalikud pole veel mässu tõstnud, see on ikka täiesti ebainimlik.

Pärast pikka rappumist, hambad tolmust krigisemas ja tagumik hüpetest tulitamas, jõudsime ühe külapoeni, müügil ainult soe õlu, nagu siinkandis tavaks. Aga! Müüdi jääd ja kilekotte, kõik kokku 1,72 eurot. Jää kilekotti, õlu sisse ja nüüd ootama, et külmus teeks oma töö. „Deferred gratification“, eksole. Kurk endiselt kuivab ja on tolmune. Pikalt ei kannata, avan korgi – soe veel, kurat! Šerpa avaldab vana indiaanitarkuse, mis põlvede kaupa isalt pojale liikunud – kui tahad, et soe õlu jääd täis kilekotis kiiremini maha jahtuks, pane talle käterätt ümber! Mõeldud-tehtud ja vaikselt, aga kindlalt, läks iga lonks külmemaks.

Kolmanda päeva alustuseks viis OsmAnd oma shorter routes -valikuga meid ühe mutikese taluhoovi, viipasime talle tervituseks ja suur oli tädi imestus, kui me pärast hetkelist peataolekut ja kaardiga konsulteerimist võtsime suuna otse üle põllu, lähedalasuva (hetkel nähtamatu) kruusatee poole. Põld oli niidetud, aga mingist teest või rajast polnud seal haisugi. Tädikese näoilmest võis aimata, et meiesuguseid lolle, kes seda „magistraali“ kasutavad, pole siin viimase 25 aasta jooksul nähtud ja ilmselt ei nähta ka järgmise 25 jooksul.

Kruusateed on muidu üpris laiad, aga kaetud umbes 5 cm lahtise liiva/kruusaga, nii et peene rehvi ja raske rattaga pole variantigi sealt läbi sõita. Teel on ka kinnisõidetud kohad, aga need on täiesti treppis, nii et laveerid siis edasi-tagasi ja üritad paremat trajektoori leida ja sitast saia teha, aga no ei ole lihtsalt ühtegi head varianti. Võimalus on veel päris tee ääres sõita, sinna autod ei kipu, aga tavaliselt on sinna suuremad kivid lennanud või on liiga pehme ja vajud läbi. 

Tõusud, nagu ikka, on rasked ja ega ka laskumistel hõlpu pole – otsid trajektoori ja kiirust ei julge suureks lasta, kartuses, et loksutab hammastest plommid välja või peksab velje kõveraks või sõidad sügavasse kruusakihti sisse. Takkajärele tarkusena võib öelda – Läti lõpuosa ja Leedu algus olidki reisi kõige keerulisemad.

Õhtuks jõuame Leetu, Roksala veinitallu. Väga uhke kompleks ja sattusime päevale, mil ühtegi teist inimest pole. Anti meile kohalikke marjaveine ka proovida, aga no ei oska neid hinnata. Barbar nagu ma olen, panen hoopis päev läbi soojenenud õlle peenesse veinikappi, täpselt 6 kraadi peale jahenema, see maitseb küll imeliselt.

Kolm päeva oleme teel olnud ja iga päev ööbinud erinevas riigis – pole paha!

 

Leedu

Neljandaks päevaks on tekkinud rutiin ja rütm, kruus vaheldub asfaldiga ja asfalt kruusaga, väntame ja kulgeme edasi. 

Vestlus kohaliku tähtsusega sööklas eesti, vene, leedu, käte ja jalgade segakeeles:

Mina: „Tere, tahaks süüa.“

Tema: „Aa, okei, võtke guljašši.“

Mina: „Norm. Kas õlut ka on?“

Tema: „On ikka, aga ainult külma, 1 euro maksab.“ (Kõrvalmärkusena – see oli kogu reisi kõige odavam „restoranist“ ostetud õlu.)

Mina: „Väga hea, võtame. Üks suur tomatimahl ka palun.“

Asetab külmkapist liitrise paki letile.

Mina: „Oo, lahe, ka külm. Üks suur siis palun.“

Osutab nõutult pakile.

Mina: „Aa, okei, võtame siis terve paki.“

Mina: „Kas midagi magusat ka pakute?“

Tema: „Ainult pannkooke.“

Mina: „Tore, võtame need ka, siis on küll kõik.“

Kiire klõbin kalkulaatoril.

Tema: „9.10 palun.“

Kümnekas liigub üle leti, 90 senti tagasi.

Mina: „Tagasi pole vaja, saab selle asemel ühe šokolaadi äkki?“

Asetab kaks väikest šokolaadi ja 40 senti letile.

Mina: „Teil on seal mingi küpsisepakk ka riiulis, kas tuleb välja?“

Kaks pakki küpsiseid ja 10 senti asetatakse lauale.

Naeratame ja liigume laua taha oma toitu ootama.

Esimene tehniline probleem ilmnes samuti täna – mul tagumine ratas käib õige pisut vastu piduriklotse. Üritasime järele anda, aga ei aidanud. Ilmselt mingi väike „muhk“ rehvis, loodetavasti peab ikka lõpuni vastu. Võimalik, et oleks pidanud rattaga enne sõitu ikka hooldusest läbi käima.

Viiendal päeval jõuame Kaunasesse. Suurtest linnadest on tore läbi sõita, rattateed on enamasti eraldatud ja kuna eriti kiiresti niikuinii sõita ei saa, siis puudub ka tunne, et peaks ruttama ja põnev on niisama ringi vahtida. Ühtlasi on Kaunas Šerpa jaoks reisi plaanitud lõppkoht ja edasi väntan üksinda.

Seni oleme kenasti edenenud ja algsest plaanist ees, nii et kavatsen puhkepäeva teha. Pärast hommikusööki ja paari tundi voodis vedelemist tuli mingi reisiärevus siiski sisse ja otsustasin vähemalt Marijampolėni ära sõita (64 km). 

Kaunasest väljasõit oli pikalt mööda kergliiklusteid, kenasti värvide või barjääridega muust liiklusest eraldatud – tsiviliseeritud sõidu mõttes senise reisi parim lõik. Linnast eemal peamiselt kõrvalmaanteed ja kiirtee ääres olev „teenindustee“, mida on väga hea sõita – tee on ideaalselt sile, liiklust vähe, saab rahulikult ringi vahtida. Ainus miinus on kiirtee vali hääl – kui oled päevi väikseid teid sõitnud ja vaikusega ära harjunud, siis riivab müra kõvasti kõrva.

Üks kohalik kippus oma tõuksiga kangesti mulle tuulemurdjaks, ega tal nüüd Šerpa kvaliteeti ei olnud ja kippus kiirustama, aga mingi maa suutsin siiski tal 30 km/h kandis tuules püsida.

Marijampolė äärelinnas õnnestus raudteed ületades esimene ratas rööpasse risti sõita. Kiirus oli vast 25 km/h ja tulemuseks korralik õhulend, aga maandumine oli üllatavalt pehme. Ainult küünarnukk pisut marraskil ja rattasärgil kaks auku juures. Vasak reis võttis suurema löögi enda peale, aga see on kuuenda päeva lõpuks tugev nagu teras, ei pannud tähelegi. Pärast pidin ainult korra vaatama, et ega asfalti ära ei lõhkunud. Lenksukorv sai ühe mõlgi, aga muidu oli rattaga kõik korras. Pealegi oli tee täiesti tühi, nii et kukkumisega mingit liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud.

 

Poola

Kogu Leedu lõpp kujunes ootamatult mägiseks, pisut sain ka kruusa, aga üldjoontes vaikne asfalttee. Piiriületus Poola oli täiesti suvalises võpsikus.

Künkad jätkusid ka teisel pool piiri, nii et oli omajagu üles-alla vänderdamist, aga Poola kirdeosas on teed superhead. Isegi väikesed külavaheteed on asfalteeritud ja peamine liiklus on põllumajandustehnika.

Palavaima päeva puhul panin kirja päevase vedelikutarbimise: 7,5 liitrit.

  • hommikul 0,3 l vett, 0,2 l kokapära eilsest, 0,5 l jogurtit
  • ennelõunal 1 l Borjomi, 0,3 l jogurtit, 0,5 l alkovaba Radlerit
  • lõunal 0,5 l kokat, 0,5 l jääteed
  • pärastlõunal 1 l vett, 0,5 l mineraalvett
  • õhtul 0,75 l spordijooki, 1 l õlut
  • enne magamaminekut 0,5 l vett

Üldiselt maailmas paremat tunnet väga ei ole, kui tuled 27-kraadise leitsaku käest jahedasse tanklasse, ostad ühe külma koka, seisad täpselt konditsioneeri alla ja hakkad (poemüüja jaoks arusaamatul) rahuloleval ilmel seda tarbima.

 

Lõpp paistab

Reisi eelviimane päev oli jällegi üpris palav, teed pigem kehvemad kui eile, selline „kulunud asfaldi“ tüüpi asi ja vahelduseks sai jälle tuulega rinda pista (endiselt vastu). Edenemine oli kehvem kui eelnevatel päevadel, ühtegi lõunasöögikohta teele ei sattunud ja energiatasemed olid suht madalad. 

Öömajasid eriti teele ei jäänud, variant oli öö mööda saata kas Lomžas või selle lähistel, sealt edasi oleks pidanud 45 kilomeetrit järgmise kohani väntama. Lomžas tegin õhtul Mäkis peatuse – võtsin jäätise, koka ja kohvi ja sain sellest kokku taolise kofeiini-/suhkrupuraka, et tundus, nagu võiks nüüd ühe jutiga Berliini välja põrutada. Indu jätkus umbes-täpselt 12 kilomeetri jagu, nii et ööbima jäin teeäärsesse, peamiselt pulmade korraldamisele keskendunud kompleksi. 

 

Viimane päev

Hommikusöögi suurus on muljetavaldav (Poolas on igal pool väga suured portsud) ja paneb proovile isegi päevas 4000 lisakilokalorit kulutava inimese võimed.

Teed ja enesetunne on väga head, temperatuur küll kõrge, aga enamasti pilvealune ja öösel on sadanud, nii et hea on sõita. Umbes 50. kilomeetri peal kohtan üht „järelkäruga“ ratturit, ilmselgelt pikemal reisil, koer kõrval jooksmas. Mõtlesin, et peatun korraks ja teen juttu (matkajaid pole teel palju kohanud), aga nii tore oli lobiseda ja lõpuks sõitsime koos üle tunni.

Tüdruk oli 14 nädalat tagasi Münchenist pihta hakanud ja siis mööda mereäärt Tallinna sõitnud. Seal ots ümber ja tagasi. Uurisin, et koer peab praeguseks hetkeks ikka supervormis olema, kui kogu aeg kõrval jooksnud, aga neiu selgitas, et kümmekond kilomeetrit päevas viitsib joosta, ülejäänud aja istub kärus ja kas tšillib või haugub mööduvate külapenide peale.

Otsustan, et lõunaks võtan Wyszkówisse jõudes kõige esimese söögikoha, mis teele jääb. Selleks osutub väga maitsev hiinakas, kus teenindaja (poolatar) väga viisakalt klientidega suhtles ja paralleelselt köögis toimetavat kokka (tundus hiinlane) sõimas. Võngete järgi paistis olevat abielupaar (ja mitte esimest aastat). Toit igatahes oli väga maitsev ja vürtsisus oli pigem aasialik kui poolalik, nii et sai silma märjaks ja nina lurisema.

Varssavi on nüüd 65 kilomeetri kaugusel ja see möödub peamiselt kiirteeäärsetel „teenindusteedel“. Väiksemad äärelinnad hakkavad juba tükk maad enne Varssavit pihta, enamasti on omavahel kenasti jalgrattateega ühendatud. Päris Varssavisse jõudes imestan kõvasti rattateede kvaliteedi üle – need on väga korralikud. Esimest korda elus nägin näiteks jalgrataste ringteed, umbes sama suur kui Tartus Eedeni ring ja ilma naljata, sinna jooksis kuus-seitse teed kokku. 

Viimased paar kilomeetrit lasen sirge jala peal, tagumikku sadulasse ei taha üldse enam panna. Ei teagi, kas pingelangus või on pikk päev (143 km) ja pikk reis (1038 km) teinud oma töö. Ühtegi Varssavi silti lõpuks teele ei satugi, aga noh, mingi hetk tuleb kesklinn ikka vastu, nii et ilmselt ma kohal olen.

 

Tekst ja foto: Madis Maks

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.