Kanasupp Piirissaare moodi

Milline näeb välja augustikuine Piirissaare? Anneli Anna Tamme kohtus saarel uidates kohalikega, kuulas nende lugusid ja meenutusi ning tutvus kohaliku köögiga.

Põneval teekonnal

Parvlaev Koidula loksutas meie kaheksaliikmelist reisiseltskonda sujuvalt Piirissaare poole. Proovisime ära arvata, milline neist maakitsukestest võiks küll olla Piirissaar. Keegi proua praamil laskis unistaval häälel kõlada: „Alati, kui saan merel olla, on see juba iseenesest rahustav ja imeline...“ Vabandust, kus te merd näete? Proua ärkas oma unistusest ja tõdes kohmetudes, et loomulikult on Peipsi järv, mitte meri. Augustikuu leebe päike ja pisut väsinud, kuid siiski sulnis loodus me ümber käivitab hingedes teatud laadi igatsuse ning lennutab unelema. 

Veetee Piirissaarde on kahtlemata põnev. Meie silmad olid suunatud ette – milline saar meid ees ootab? Kas ja kuidas paistab Venemaa piir ning kes saarel elavad? Kolmveerand tunni möödudes suundus Koidula saare kanalisse ja vaikselt edasi rühkides asetus lõpuks Piirissaare sadamasse. 

Piirissaare kanal on Eestis ainulaadne. See on rajatud põhja-lõunasuunal läbi saare ning sadam asetseb saare keskosas. Kanali kaevamist alustasid Põhjasõja ajal rootslased, kes peitsid sinna oma laevu. Kaitsealade portaalist saame lugeda, et esimese Eesti Vabariigi ajal kaevati kanal Tooni külani, kuhu rajati ka sadam. Kanali kaevamist jätkati Nõukogude Liidu ajal, mille tulemusena on saar jagatud kaheks ebavõrdseks osaks. Saarel on praegu kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare –, need asuvad saare kõrgemas ja liivasemas kirdeosas. 

Tavalised kitsad külavaheteed tundusid justkui mitte kuhugi viivat. Kui, siis ainult kellegi koduõuele. Mõnel pool on maja majas kinni, kus üks hoov läheb sujuvalt teiseks üle, teisel pool aga aasad ja pajuvõsa, maju hõredamalt.

 

Järjest väiksemaks kuluv saar 

Üllatava tõsiasjana saime teada, et Peipsi lained lihvivad saart aasta-aastalt üha väiksemaks. 1800. aastatel oli saare pindala 20 km2, praegu on see aga 7,5 km2. Üle poole saarest on kahesaja aasta jooksul väiksemaks kulunud. Vägisi kerkib küsimus, mis saab sellest omapärasest saarest edasi? Peipsi lainete käitumine ja loodusseadused ei muutu, küll aga arenevad inimeste tehnilised võtted. Ehk on tehnikalahenduste abil võimalik peatada saare ärakulumine?

Piirissaart mainitakse esimest korda aastal 1370 Pihkva kroonikas, püsiasustus on tekkinud 18. sajandil, kui Venemaalt pagesid vanausulised kirikureformi eest. Eesti poolt siirdusid saarele pakku aga noormehed Vene tsaari kehtestatud 25-aastase sõjaväeteenistuskohustuse eest. 

Saar on oma nime saanud ilmselt 1721 sõlmitud Rootsi ja Venemaa Uusikaupunki (asub Lääne-Soomes) rahulepingust. Alates 1991. aastast on saar nimetatud Piirissaare maastikukaitsealaks ning see kuulub Natura 2000 alade hulka. Saar on valdavalt madal soo, vaid mõne meetri üle Peipsi keskmise veetaseme. Maastikukaitseala on rikas kahepaiksete ja lindude elupaikade poolest. 

Piirissaar on olnud omal ajal koduks nii venelastele kui ka eestlastele, mil piir kulges läbi saare. Uurisime, kuidas tollal naabritega läbikäimine toimus, ning saime vastuseks, et hoolimata riigipiirist on saareelanikud toiminud alati ühtse kogukonnana. Esimese Eesti Vabariigi aegne piirivalvekordoni maja tegutseb nüüd hostelina. Nõukogude Liidu ajal olid samas majas aga velskripunkt, külanõukogu ja raamatukogu. Ka praegusel ajal elavad eestlased ja venelased ühtse kogukonnana. Ainult et nüüd jookseb kahe riigi piir Peipsi vetes, Piirissaarest mõnisada meetrit ida poole. Nii võib kuulda mõne majakese õuelt venekeelest muusikat, teise majakese õuelt aga eestikeelset muusikat ning omavahel nad ei võistle. 

 

Leppimine kanasupiga

Vanausuliste muuseumis jätkus iseseisvat vaatamist, sest majaperenaine ise sel päeval saarel ei viibinud. Vanade vaatamisväärsuste ja kõnekate samovaride kõrval pakkusid suurt silmailu perenaise imeilusad sööginõud. Lisaks muuseumile ahhetasime lopsakalt õitsvate aedade juures ja pidasime aru, mida küll Piirissaarel teistmoodi tehakse või on siin muld nii eriline, mis paneb lilled õitest pakatama. Eriliselt mõjuvõimsana ilutsesid hortensiad, mida võis näha mitmes aias. 

Kõhutäitmise suhtes sai varem telefoni teel kokku lepitud kellegi kohaliku proua koduköögiga. Meie saabudes oli perenaine läinud asjatoimetustele ning naabritädi juhatas meid varikatuse alla istuma ja asus toitu ette kandma. Uskusime, et Piirissaare traditsiooniline söök on kahtlemata kalasupp, sibulapirukas ja Ivan-chai või samovariga keedetud must tee. Võib-olla see ongi nii, kuid meie üllatuseks pakuti sibulapiruka seltsi hoopis kanasuppi ja magusa koogiga tavalist pakiteed. Sellest õppetund, et ei maksa oodata oma uskumuse kohaselt, vaid küsi eelnevalt ning esita oma soov selgelt. 

Vaikselt kanasuppi nahistades ja südames lepitust otsides märkasime, et oleme ajas siirdunud mitukümmend aastat tagasi – nostalgiline ümbruskond, välipeldik ja pikad-pikad kõrkjad valvamas järvevett ning rahu kõige selle üle. Kohalikel ei olnud kiiret ega soovi muljet avaldada. Võiks isegi öelda, et neil oli meist ükskõik. Ometigi... Kui kohtusime parvlaeval põlise piirissaarlase madrus Mariaga või kui otsisime Lille-Anjat, võimsa lilleaiaga tädi, õhkus kõikidest nendest inimestest soojust ja rahu. 

 

Madrus Maria

Otsides kohtumiste kaudu vastuseid, milline siis ikkagi on Piirissaare päris kohalik elanik, ei saa mööda minna madrus Mariast. Kohtusime selle huvitava naisega parvlaev Koidulal nii minnes kui ka tulles. Madrus Maria arveldab piletitega, teenindab kohvikukioskis ja tema kätes jätkub rammu, et fikseerida reisilaev raske köie abil sadamakaile.

Kuulsime, et Maria on sündinud Piirissaares ning abikaasa Timofei on samuti samalt saarelt. Mõlemad töötavad nüüd parvlaeval. Saarel on väga vähe töövõimalusi, seetõttu on abielupaar rõõmus, et neil on püsiv töökoht. Parvlaevale aga ei olnudki niisama lihtne tööle saada, vaid selleks tuli enne minna merekooli. Nii sai Mariast madrus. 

Maria ei andnud endast esialgu meile mitte midagi rohkemat, kui parasjagu oskasime küsida. Konkreetsus ja tagasihoidlikkus võib esmapilgul tekitada tunde, et piirissaarlased ei kipu võõrastega väga suhtlema. Tasapisi suhtlust edasi arendades avanes uje ja veidi kinnise olemusega põline piirissaarlane. Nii seisis lõpuks meie ees lihtne, kaunis ja avali inimhing – truu oma päritolule ja saarele. Tänu Mariale saime teada, et Piirissaares ei olegi kooli, sest seal pole lapsi. Nähes meie hämmeldust, seletas Maria teema jätkuks, et Piirissaares on ainult lapselapsed, kes käivad suviti. 

Meie, kes me olime Tallinnast ja mujalt (meie maksame!), arvasime aga, et iga piirissaarlane püüab kõigest väest turistidele reklaamida oma saart ning müüa võimalikult palju. Kui mitte just sibulaid, siis ajalugu ja loodust ikka! Tuleb tunnistada, et eksisime. 

 

Punane kukk ja palvemaja küsimused

Meile seletati, et Piirissaarel elavad eestlased ehk luterlased ja venelased ehk vanausulised. Mandri pealt vaadatuna teame, et eestlased pole ju ainult luterlased ja venelased pole ainult vanausulised, kuid saarel elab püsivalt nii vähe inimesi – just enam-vähem kahe eri koguduse jagu. Aasta ringi elab saarel 76 inimest, suvel on rahvast rohkem. 

Piirissaare vanausuliste palvemaja hävis tulekahjus aastal 2016. Inimesed on kannatlikult oodanud uue palvemaja valmimist ning palveteenistusi peetakse seni kodudes. Saarel, Tooni külas, on ka õigeusu kirik, mis ei ole kasutuses. Andmete järgi on tegemist Piirissaare Peeter-Pauli kirikuga, mis kuulub Eesti Apostlikule Õigeusu Kirikule. 

Räägitakse, et kiriku laskis ehitada Eesti esimene president Konstantin Päts, kuid liturgilisi teenistusi pole siin kirikus peetud. Nõukogude Liidu ajal oli kirikus jahuladu. 

Kohalikud teavad rääkida, et Piirissaares ei ela ühtegi õigeusklikku, mistõttu kohalikud olid avaldanud huvi kasutult seisva kiriku vastu. Kuid nende sõnul kiriku kasutuseks nad luba ei saanud. Uus palvemaja kerkib Peeter-Pauli kiriku lähedale. 

Saime kuulda, et esimene vanausuliste palvemaja vajus 16. sajandi lõpus suure üleujutuse tõttu koos maatükiga järve. 1862. aastal ehitati uus suur vanausuliste palvemaja. 

Eesti Vabariigi ajal elas saarel ligi 1200 inimest. Tollal oli saarerahva kasutuses kaks vanausuliste palvemaja, üks luteri ja üks õigeusu kirik. Teise maailmasõja ajal põles üks palvemaja ja viimane hävis tules viis aastat tagasi. 

 

„See tee viib Eesti poole“

... just sellise vastuse saime ühelt teeäärselt proualt, kui kaalusime Saare küla serval, kas keerata vasakule või paremale. Keerasime vasakule ehk siis Eesti poole. Tuli välja, et Eesti poolel paiknes omal ajal luteri kirik ja kool. Praegu tähistab seda kohta rõngasrist. 

Meie rõõmuks sattusime töökate eestlannade teele ning kutsusime ennast nende talu õuele külla. Õed Maris ja Karina käivad Tartust tihti oma vanavanemate talus Piirissaarel toimetamas. Seekord oli nendega ka sõbranna Tiina Haanjast. 

Maris jagas heameelega mälestusi, kuidas nad lastena veetsid kõik suved vanavanemate juures Piirissaares. Siis laiusid igal pool suured sibulapõllud – viitab ta käega eemale, kuhu praeguseks on ehitatud mõned suvilad. Nüüd kasvatatakse sibulaid vaid enda tarbeks, suured põllud on hääbunud. 

Talu, kuhu siiani kokku tullakse, kuulus Marise ja Karina vanaisa Joosepile, sellest ka talu nimetus, Joosepi talu. Maris kinnitas, et mida vanemaks saad, seda rohkem kutsub tagasi oma juurte juurde. Tagasi juurte juures on võimalik kogeda järjepidevust. Karina lisas, et see kõik kokku on loomulik vajadus ja harjumus. Kõik kolm vaprat naist kinnitavad kui ühest suust, et külaelu on vahva ja siin kogukonnas valitseb üksmeel. 

 

Tule saarele sa, tule saarele sa!

Miks tasuks Piirissaart külastada? Tasub külastada, kui otsid nostalgilist elamusreisi, kuhu mahub nii pettumusi kui ka hinge puudutavaid kohtumisi ja silmailu pakkuvaid lopsakaid lilleaedu. Saarel on võimalik tellida ekskursiooni veoautos koos giidiga. Meie ei osanud õigel ajal sellele reageerida ning nii pidime ise leidma kõnelevad paigad ja vastused küsimustele. 

Niipalju, kui on inimesi, oli ka meie reisiseltskonnas arvamusi – kes meenutas tagasiteel head kanasuppi Piirissaare moodi, kes aga muuseumis nähtud vana peremehe pilti või pitsvihmavarju või hoopiski kasutuna seisvat Peeter-Pauli kirikut ja külluses hortensiaid. Keegi võttis aga nähtu kokku hoopiski nii, et midagi peaks saarel muutuma, enne kui tahaks tagasi tulla. 

Meie fotograaf Urmas jagas oma meeldivat kogemust, et kui eri rahvusest inimesed (eestlased ja venelased) on sunnitud elama õlg õla kõrval väikesel territooriumil ning nad jagavad ühiseid kristlikke eluväärtusi, siis on rahulik-sõbralik kooseksisteerimine võimalik. „Kui hinges on rahu, siis kajastub see ka välises. Kõikjal nägin hoolitsetud koduaedu ning rahulikku elurütmi,“ tõdes fotograaf. 

Tagasi Laaksaare sadamas. Seljataha jäi madrus Maria kuju kui sümbol ehedast piirissaarlasest. Meelde kerkivad tema sõnad: „Saarel endal pole ju midagi pakkuda...“ 

Saar kulub päev päevalt, inimesed lahkuvad mandrile tööle ja koolidesse ning võõrsile luuakse ka uued kodud ja sünnivad uued lood. Juured jäävad, pealsed ringlevad. 

Kuhu küll Peipsi lained viivad lõpuks need viimased juured, mis saarest eralduvad? Kusagil need randuvad, ühinevad ja sünnitavad taas uusi võrseid. Põimuvad ja lõimuvad inimelud. 

Fotograaf Urmas näeb saare tulevikku siiski optimistlikult: „Ehkki Piirissaare püsielanikkond väheneb, ei ole see maalapike määratud väljasuremisele. Saarel on elamiseks hindamatud võimalused neile, kes soovivad üksildasemat eluviisi ja füüsilist eemaldumist linnakeskkonnast. Elu on võimalik kõikjal, kus on internetiühendus. Piirissaarel on see väga hea. Põgenegem COVID-i eest Piirissaare kaitsvasse rüppe! Kiirustage, ruumi veel on.“

 

Tekst: Anneli Anna Tamme

Foto: Urmas Roosi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.