Saladused inimvaenulikus tühjuses

Algne soov oli näha Ameerika lääneosas Bonneville’i imelist soolatasandikku, kus on rohkem kui sajandi jooksul püsitatud nii autode kui ka mootorratastega enamik kiirusrekordeid. Selgus, et tasandiku ümber laiuv Suure Soolajärve kõrb peidab veel hulgaliselt imetabaseid, lausa kummalisi kohti.

Raske oli aimata, mis hommikul ees ootab. Kahetunnine autosõit pärast lennukiga Salt Lake Citys maandumist oli kulgenud õhtul ju pilkases pimeduses. Ega seal saanudki autoaknast midagi näha olla, sest neljarealine kiirtee number 80, mille üks ots asub Ameerika läänerannikul San Franciscos ja teine idarannikul New Yorgist pisut põhja pool, viis Utah’ osariigis läbi Suure Soolajärve kõrbe. See on inimtühi ala, elamiseks suisa kõlbmatu – seega, ei mingit valgusreostust – ning lõputult tasane, mis tähendab, et maa ja taeva piir muutub öö laskudes eristumatuks.

Olin teinud reisikaaslase Jaanus Laidveega õhtul ainult ühe peatuse, Suurest Soolajärvest ja kiirteest neli-viis kilomeetrit lõunas mittemidagiütleva nimega Mills Junctionis, et pärast lennureisi Tallinn–Amsterdam–Minneapolis – Salt Lake City vähegi korraliku kohvikutoiduga kõhtu kinnitada. Ameerikalikult suure portsjoni friikartulite ja veiseliha paksu tükiga sai kümne dollari eest. Kui Laidvee hilistes kahekümnendates teenindajannale arve kõrvale dollari jootraha ulatas, kuulis ta imestunult, naise kulmude kerkides: „Ja see ongi kõik?“ Jah, oli küll kõik. Abiks ju seegi.

Hommikul Utah’ ja Nevada osariigi piirile jääva 1500 elanikuga Wendoveri linnakese servas 45 dollarit maksnud motellitoa uksest välja astudes ootas kohe mitu üllatust. Esiteks see, et kuigi päike juba siras pilvitus taevas, oli õues külm. Lausa vastikult külm. Vaata, et miinust ei näita. Nagu polekski kõrbes, kus pigem pane end valmis, et õhk on paks ja lämmatav. Ent oli ju hiliskevad – küllap sellepärast.

Teiseks, kui heitsime elektritraatide alt pilgu üle 80. maantee, kus juba aovalgest vurasid mõlemas suunas hiiglaslike valgete kabiinidega raskeveokid ja kaubaautod, ei laiunudki ees ääretu tühjus, mida enne Eestist väljalendu uuritud maakaardi järgi võis oletada, vaid vaatasid vastu tumepruunid ja hallid hambulised mäed.

Ja kolmandaks tuul. Laidvee, kes tegutseb finantsvallas ja kellega oleme Tartu teatesuusamaratonil sõitnud korduvalt ühes võistkonnas, oli ärgitanud eelmisel õhtul, et lähme pärast ärkamist jooksma. Aga niipea kui ta sai varahommikul tunda idast üle kõrbetasandiku puhuvat külma tuult, jättis ta jooksujutu sinnapaika.

 

Eluohtlik takistus

Tuul oli hommikul nii vali, et keerutas eemal Bonneville’i soolatasandikul, mille lõunapoolsest osast olime ööpimeduses nagu mustas kotis läbi sõitnud, üles koguni valgeid pilvi. Vaatepilt oli seda üllatavam, et Utah’ lääneservas vastu Nevada piiri ulatuval lumivalgel, lõputuna paistval väljal oli pinnas kohati nii märg, et vesi lausa sillerdas. Kust too tolm küll tulla võis? Laidvee utsitas muiates, et ma prooviks järele, kas vesi on ikka tõepoolest soolane. Ütlesin resoluutselt ei, sest olin teinud korraliku kodutöö. Teadsin, et sool on vaid üks komponent, mis katab tasandiku põhja; lisaks leidub seal muid aineid ja ühendeid, mille keelega mekkimine oleks totter tegu.

Veel ülemöödunud sajandi teisel poolel oli kõle ja elutu, suviti kuiv ja lämmatava õhutemperatuuriga Bonneville’i tasandik eluohtlik takistus hobuvankritega karavanidele, mis liikusid idast läände. Kuni aastal 1896 sattus sinna keegi seiklushimuline Will Dave Rishel, kes otsis sobilikku marsruuti, millel korraldada jalgrattavõistlus läbi Ameerika New Yorgist San Franciscosse. Pole teada, et tollest võistlusest oleks asja saanud, küll aga tuli Rishel aastaid hiljem mõttele, et Bonneville’i soolatasandik on sobiv koht, kus püstitada autode kiirusrekordeid. Esimese maailma tippmargi tegi seal 1914. aastal halastamatult kompromissitu sõidustiiliga legendaarne Teddy Tetzlaff, kes pigistas masinast nimega Blitzen Benz 2 välja 230 km/h.

Kiirusehullud kogunevad siiamaani suve lõpus ja sügise hakul, mil läbi talve ja kevadel kogunenud veed on aurustunud ning lumivalge pinnas kõige tugevam ja tihkem, Bonneville’i tasandikule oma masinaid ja enda julgust proovile panema. Ent tingimused pole enam need, mis 1930. aastatel, mil sealne kant sai rekordijahtijate seas eriti populaarseks. Tavaliselt märkisid võistluste korraldajad seal juulis musta värviga maha Bonneville Speedway, 16 kilomeetri pikkuse sirge – piisavalt pika, et maksimaalse kiiruseni kiirendada, miili jagu seda kiirust hoida ning siis hoog maha pidurdada. Aga must värv oli rataste all kärme kuluma. Viimasel ajal on musta joone asemel tähistatud rada värviliste lippude ja koonustega.

Kuid põhihäda on selles, et tasandiku valge soolaga kaetud pind, mis kihutamiseks sobib, on aja jooksul kõvasti vähenenud. Võrreldes parimate aegadega on sellest järel vaid kolmandik. Põhjused on väidetavalt nii looduslikud, näiteks ümbritsevatelt mägedelt vihmade järel tasandikule valgunud muda, kui ka inimtekkelised, seotud kaevandustöödega. Liiati on soolakatte paksus, mis veel eelmise sajandi keskel küündis mitmes kohas üle pooleteise meetri, kahenenud siin-seal kõigest mõne sentimeetrini. Seetõttu on mitmed kiirusrekordid, sh 1997. aastast tänini kehtiv inglase Andy Greeni maailmarekord, peaaegu ülehelikiirus 1228 km/h, püsitatud naaberosariigi Nevada loodenurgas Black Rocki ehk Musta Kivi kõrbes, sealsamas, kus juba kolm kümnendit on iga suve lõpus toimunud kummaline Burning Mani festival.

 

Betoonist hiigelpuu

Kuigi Bonneville Speedway alguse lähistele viiva umbes kilomeeri pikkuse laia asfalttee lõpus on näha, et mõned on sellelt maha keeranud ning üle kergelt mudase teeääre soolaväljale oma autoga sõitma läinud – ühtki silti, mis seda keelaks, silma ei hakka –, jätame Laidveega renditud Subaru Outbacki kiirusvõimekuse siiski proovimata. Samuti ei teki isu, et võtaks auto pealt jalgratta ning katsetaks, kui käbedalt õnnestuks selle tuulevarjus vändata. Vähemasti hiliskevadine pinnas tundub selleks liiga krobeline. Vabalt võib soolatükke sõrmede abil pinnasest lahti kangutada. Ent kolm aastat tagasi saavutas ameeriklanna Denise Mueller-Korenek seal jalgrattal suurima kiiruse, mille keegi eales suutnud omal jõul vändata – 296 km/h. Tõsi, ta tegi seda spetsiaalselt seks puhuks ehitatud mootorratta taga.

Tundub siiski, et jooksukiiruse arendamiseks oleks Bonneville’i väljad küll ideaalsed. Eriti, kui on pärituul ja kui see on nii tugev, et Wendoveri kohal suured Ameerika lipud plaksudes lehvivad.

Mõnede väitel on Bonneville’i tasandik silmapiirini nii lõputu ja sile, et pidavat nägema maakera kumerust. Aga kuidas kujutlusvõimet ka ei pingutanuks, oma silmadega selles veenduda ei õnnestunud. Samuti, hoolimata segamatust vaatest, polnud horisondil võimalik täheldada märkigi ühest kentsakamast kunstiteosest, mis Utah’sse püstitatud.

Umbes 35 kilomeeri kaugusel Speedway algusest seisab 80. maantee ääres 27 meetri kõrgune betoonist Utah’ puu (The Tree of Utah), mille otsa on kinnitatud värviliste kivikestega kaetud kuus suurt kera. Selle ebamaise, 225 tonni kaaluva skulptuuri ehitas 1980ndatel Rootsi kunstnik Karl Momen, kel oli autosõidul Utah’st Californiasse kangastunud vaimusilmas keset elutut kõrbe kõrguv puu. Ja kuna ta viis oma idee ellu keset eimidagit – kuuldavasti läks ehitus maksma rohkem kui miljon dollarit –, ei kostnud ka ühtegi vastuhäält, sest kelle ilumeelt võiks riivata üksainus inimese tehtud maamärk, kui kümnete kilomeetrite ulatuses pole tee ääres näha mitte midagi.

Ent seda rohkem annab Utah’ puu kõneainet kõikvõimalikeks spekulatsioonideks: et tegemist on tulnukate energiatorniga, osavalt peidetud mobiilimastiga või lihtsalt mälestumärgiga ühele rikkurile, kes hukkus sealkandis autoõnnetuses.

 

Pommitajate polügoon

Kuna me Laidveega Bonneville’i tasandikule Subaru kiirust mõõtma ei riskinud minna, võtsime rataste alla rahulikuma teekonna ümber vulkaaniliste kivimitega kaetud Hõbesaare mägede (Silver Island Mountains), mis piiravad Bonneville’i tasandikku loodest. Tõepoolest, need mäed kerkivad kui saared keset Suure Soolajärve kõrbe. Saared need kunagi olidki, kui uskuda geolooge, et 12 000 aastat tagasi oli mitte ainult Bonneville’i tasandik, vaid ka seda ümbritsev hiiglaslik ala nüüdse Utah’ ja Nevada piirist kuni praeguse Salt Lake Cityni kaetud suure, sügavaimais paigus kuni 300-meetrise veekihiga. Vilunumad silmad oskavad toda veepiiri näha ka Hõbesaare mägedel, mille kõrgemad tipud küünivad üle 2000 meetri; paljud neist kannavad kuulsate kiiruseküttide nime.

87 kilomeetri pikkune kruusatee, mis liigitub Ameerika teede liigituse järgi riikliku tähtsusega looduskauniks kõrvalteeks (national back country byway), oli üllatavalt hea, lubades sageli arendada kiirust üle 70 km/h. Seda muret küll ei tekkinud, et äkki peaks pinnase tõttu kuskil tempot alla võtma. Aga mis peamine – valitses peaaegu täielik üksildus. Ainult üks mees tuli vastu ja kuue-seitsmepealine kitsekari jooksis kauguses üle tee. Utah on parimaid paiku, kus inimestest ja tsivilisatsioonist puhata.

Just see, et Utah’ osariigi lääneserv on muust maailmast justkui ära lõigatud, oli põhjus, miks Ühendriikide õhuvägi rajas 1940. aastal, pärast teise maailmasõja algust, tollal vaevalt saja elanikuga Wendoveri linnakesest lõunasse lennukite baasi ja hiiglasliku, kolme Saaremaa suuruse polügooni. Mõistagi oli see tollal maailma suurim.

Loomulikult oli see ülisalajane, millega Wendoveri lennuväebaasis tegeldi. Sildid selle ümber hoiatasid: „Kõik, mida siin näed, mida siin teed ja mida siin kuuled, jääb siia.“ (Mõne arvamuse kohaselt viksis Las Vegas oma kuulsa reklaamlause „Mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse“ maha just Wendoveri siltidelt.) Nüüd pole see enam mingi saladus, et sealsel polügoonil katsetati kaugjuhitavaid pomme ja rakette ning pilootideta lennukeid.

Ajalukku on läinud Wendoveri baas tänu sellele, et just seal harjutasid raskepommitajate B-29 meeskonnad Little Boy ja Fat Mani prototüüpidega. Sellist nimetust kandsid kaks aatomipommi, mille ameeriklased heitsid 1945. augustis Jaapanis Hiroshimale ja Nagasakile.

Nüüd võib Wendoveri õhuväebaasi sisse sõita igaüks – mida me Laidveega ka tegime –, sest 1960ndate algul lõpetas see oma tegevuse. Hiilgeaastail oli see ilmselt muljetavaldav koht. Sõja lõpus oli Wendoveri baasis ametis ligi 20 000 inimest. Seal oli 668 hoonet, nende seas kolmesajakohaline haigla, kaks kino, keeglisaal, raamatukogu, ujula jne.

Mitmed neist hoonetest, näiteks ohvitseride klubi ja lennujuhtimistorn, mille kõrval asub muuseum, on küllap tänu kuivale kõrbekliimale säilinud tänini, isegi värske värviga valgeks võõbatud. Kuid barakkidest, mis seisavad traataia taga korrapäraselt reas, on enamasti järel vaid seinad. See-eest angaar, mis oli sõja ajal koduks Enola Gay’le, Hiroshimale aatomipommi heitnud lennukile, näeb vähemasti eemalt, samuti aia tagant vaadates välja niisugune, nagu oleks sõda lõppenud alles mõni aasta tagasi. Ka lennurajad pidavat olema ajahambale hästi vastu pidanud, mistõttu neid on kasutatud Hollywoodi mitmes kassafilmis, nagu „Iseseisvuspäev“ (peaosas Will Smith), „Vanglaekspress“ (Nicolas Cage) ja „Hulk“ (Eric Bana).

 

Lammaste massihukk

Kummatigi peidab Utah' suuresti inimtühi lääneosa veel mitut saladuslikku ja müstilist paika. Kui Laidveega õhtupoolikul Salt Lake City poole tagasi sõitsime, jäid silma maanteeäärsed viidad, mis juhatasid vanadesse kummituslinnadesse, nagu Knolls, Aragonite, Delle. Noist, erinevalt Wendoveri õhuväebaasist, pole nüüdseks peaaegu midagi järel. Veidi enne Suure Soolajärveni jõudmist keerasime lõunasse, Koljuoru ehk Skull Valley teele, mis kulgeb piki Stansbury mäeahelikku, mille rohkem kui 3000 meetri kõrgusele küündivad nõlvad on veel hiliskevadelgi lumest valged. Järsku vaatas tee ääres vasakul vastu palmipuuga kaunistatud sinine tahvel, sellel kiri „Aloha Iosepa“.

Pöörasime kruusateele ning jõudsime paari kilomeetri pärast muinasjutulise ajalooga Iosepa kummituslinna. See sai alguse aastal 1889, kui sinna rajasid oma asula Hawaiilt saabunud ligi sada mormooni – Utah on ju ikkagi mormoonide osariik –, keda Salt Lake City valged pidasid alamrahva esindajaiks ja enda sekka ei soovinud. Tänu visale tööle rajasid havailased kahe kümnendiga kauni linnakese, mis pälvis 1911. aastal osariigi kõige paremini hooldatud linna tiitli.

Lõpuks tuli aga karmidele oludele ja rasketele haigustele, sh pidalitõvepuhangule alla vanduda. 1917. aastal jätsid elanikud, keda oli veidi üle kahesaja, linna maha. Nüüdseks on Iosepast alles vaid kalmistu, mille ees seisab Polüneesia sõdalase büstiga monument.

Koljuoru teed pidi edasi lõunasse sõites jõudsime Dugway linnakesse, kus toimuv on andnud ainest mitmeks vandenõuteooriaks, millest mõned on võrreldavad nondega, mis ringlevad Nevada kurikuulsa piirkonna 51 kohta. Ameerika UFO-küttide juht on näiteks väitnud, et Dugway armeebaasis hoitakse tulnukate lennumasinaid. Tõendeid ta selle kohta esitanud siiski pole.

Küll on teada, et Dugway polügoonil katsetati külma sõja aastail arvukalt bioloogilisi ja keemiarelvi. Nüüdseks on ka tõendatud, et 1968. aastal juhtunud Koljuoru lambatapus, mille tegelikke põhjusi püüdis armee pikka aega kalevi alla lükata, olid süüdi närvigaasiga tehtud eksperimendid. Tookord hukkus polügooni lähistel esialgu seletamatutel asjaoludel lühikese ajaga üle 4000 lamba ning ligi 2000 lammast tuli mürgituskahtluse tõttu hiljem magama panna.

Ehk teisisõnu: Utah' lääneosa võib paista kui elamiskõlbmatumaid ja inimvaenulikumaid paiku Ameerikas, ent peidab samas palju põnevat, kummalist ja isegi müstilist. Tuleb vaid teada, kuhu vaadata ja kust seda otsida.

 

Tekst ja foto: Priit Pullerits, Postimees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.