Saladused inimvaenulikus tühjuses

Algne soov oli näha Ameerika lääneosas Bonneville’i imelist soolatasandikku, kus on rohkem kui sajandi jooksul püsitatud nii autode kui ka mootorratastega enamik kiirusrekordeid. Selgus, et tasandiku ümber laiuv Suure Soolajärve kõrb peidab veel hulgaliselt imetabaseid, lausa kummalisi kohti.

Raske oli aimata, mis hommikul ees ootab. Kahetunnine autosõit pärast lennukiga Salt Lake Citys maandumist oli kulgenud õhtul ju pilkases pimeduses. Ega seal saanudki autoaknast midagi näha olla, sest neljarealine kiirtee number 80, mille üks ots asub Ameerika läänerannikul San Franciscos ja teine idarannikul New Yorgist pisut põhja pool, viis Utah’ osariigis läbi Suure Soolajärve kõrbe. See on inimtühi ala, elamiseks suisa kõlbmatu – seega, ei mingit valgusreostust – ning lõputult tasane, mis tähendab, et maa ja taeva piir muutub öö laskudes eristumatuks.

Olin teinud reisikaaslase Jaanus Laidveega õhtul ainult ühe peatuse, Suurest Soolajärvest ja kiirteest neli-viis kilomeetrit lõunas mittemidagiütleva nimega Mills Junctionis, et pärast lennureisi Tallinn–Amsterdam–Minneapolis – Salt Lake City vähegi korraliku kohvikutoiduga kõhtu kinnitada. Ameerikalikult suure portsjoni friikartulite ja veiseliha paksu tükiga sai kümne dollari eest. Kui Laidvee hilistes kahekümnendates teenindajannale arve kõrvale dollari jootraha ulatas, kuulis ta imestunult, naise kulmude kerkides: „Ja see ongi kõik?“ Jah, oli küll kõik. Abiks ju seegi.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga