Umbes 50 miljonit aastat tagasi olid vaalad hunditaolised maismaaloomad. Nüüd on nad meie rõõmuks maailma suurimad imetajad.
Spetsialist suudab erinevaid vaalu eristada juba veesamba järgi, mis nad õhku paiskavad. Tavaline inimene vajab lähemat vaadet, mida on võimalik saada siis, kui vaalad pistavad veepinnale pea, saba või hüppavad üldse veest välja. Seda juhtub paraku harva.
Eriti lahe on vaadata vaalade sabasid, need on kõik unikaalsed, nagu sõrmejäljed inimesel.
Vaalad jagunevad kius- ja hammasvaalalisteks. Antarktika on oma planktoni tõttu neile suurepäraseks toidulauaks. Siin võib näha küürvaalu, kes suhtlevad omavahel loibade abil ja söövad päevas kuni tonni krilli (ise 11-19 meetrit pikad, kaaluvad 25-30 tonni), kääbusvaalu (7-10 m, 6-9 t), põhjavaalu (15 m, 20-22 t), kašelotte ehk võidisvaalu (10-15 m, 20-40 t), mõõkdelfiine (9-10 m, 7-11 t), heeringavaalu (20-33 m, 80-150 t).
Kõige haruldasem siin on aga sinivaal (30-31 m, 100-125 t). Meie bioloog saatis meid täna kummipaatidega teele, öeldes: „Otsige nüüd sinivaalu. Kui neid olete näinud, võite koju minna.“
Neid me ei näinud, aga õhtul sattusime Cierve Cove’i juures täielikku vaalasuppi. Kümned küürvaalad ujusid me ümber. Ja mõnigi kihutas veest välja nagu rong.
__________________________________________________
Teade vastu võetud 30.12.2017 kl 13:00 meie aja järgi
Foto: Dmytro Pylypenko (Shutterstock)
LOE KÕIKI ANTARKTIKA LIVE-BLOGI LUGUSID »