Olgu kohe öeldud, et siin juuakse teed ikka tonnide viisi! Teed juuakse hommikul, lõunal ja õhtul, siis vahepaladena nende kordade vahele, siis igal kohtumisel ja igal poeskäigul, igal istumisehetkel. Sellist asja pole, et istud jõude, ilma, et teetass oleks käes.
Muidugi, see polegi tass, see on armudu! Türklased joovad teed figuurikatest, klaasist, kõrvadeta anumatest ehk armududest (ma loodan, et eesti keeles võib sedasi öelda). Neile meeldib see vorm suisa niivõrd, et näiteks Rize lennujaama lennujuhtimistorn on armudu-kujuline. Veidi võib varieeruda armudu suurus, aga kuju ja materjal – mitte mingil juhul! Nad armastavad oma taljega teeklaase sama palju kui oma teed! Ma proovisin lugeda kokku neid kordi, kui meile päevas pakuti teed- läks sassi! Ühes olen ma kindel – nad joovad teed kindlasti rohkem kui britid!
Igal enesest lugupidaval Türgi direktoril (ja direktorid on siin kõik, kellel on ülikond seljas) on oma tee serveerija. Kontoris pole mingit kaost, kõik teavad, kes keedab kellele teed. Kui direktor on omale kabineti saanud kõrgemale korrusele, siis on tal juba meeskond, kes teega tegeleb. Külalised ju käivad!
Tingimused teetaimede kasvamiseks on siin regioonis ideaalsed! Neid teepeenraid mäenõlvadel on nii palju, et silm ei ulata isegi haarama. Vaatad kaugelt, et triibulised mäed, lähedalt näed, et teepõõsad lihtsalt rivisse lükitud. Sõit teekasvandusse on põnev!
Vurame ringi 19-kohalise mersu bussiga, juht on tõeline piloot oma parimas tähenduses. Tal on silmad iga külje peal, iga ratta all. Üks kätest on enamasti rooli küljes, teine kas otsib telost midagi, on niisama aknast väljas või sügab pead. Aga kordagi ei ole tunnet, et me oleme ebakindlates kätes. Mäkke hakkame sõitma varakult, aga kohe varsti jääme nõutult põrnitsema ära uhutud teed. Suurte tulvaveedega on see päris tavaline, et mingi osa teest sõidab koos vihmaga mäest alla. Bussijuht kaua ei mõtle, tagurdab alla tagasi! Ega mägedes pole laiu teid, mis võimaldaks ringi keeramist! Äärmisel juhul on väikesed paunad, kust 2 autot saavad riivamisi teineteisest mööduda.
Teiselt poolt samasse mäkke sõites on tulemus sama – pool teest läinud, buss sealt edasi ei mahu. Mingid autoratta jäljed küll lähevad (isegi näib, et edukalt) mäkke ka mööda seda poolikut teeserva, aga see on ilmselt kõvasti väiksem auto ja kõvasti ükskõiksem autojuht oma elu suhtes olnud.
Kohalike abiga leiab juht õnneks kolmanda tee, mis osutus ka lõpuni läbitavaks. Sel teel oli poole maa peal selline teravnurk serpentiinis, et buss kurvi välja ei võtnud, pidi nii 100m tagumik ees mäkke rühkima, kuniks jälle mahtus nina sõidusuunda keerama. Hoidku Allah, kui keegi vastu juhtus tulema, siis pidi üks juht kas alla või üles tagurdama selle laiema paunani, et üksteisest mööda saada.
Selle pika kirjeldusega tahan ma lihtsalt näidata, kui keeruline ja raske on teekasvataja elu! Tänu noile keerulistele teeoludele saadavad nad teekotid (sellised kartulikoti mõõtu) mäest alla zip-line’ga ehk siis mööda trosse. Kõik see korjatakse kokku tohutu käsitööna mäekülgedelt, kuhu mingi tehnikaga ligi ei saa.
Parim osa teetaimest on kaks lehte ja pung. Taimetipp ehk pung näpistatakse ära enne tee kuivatamist. Pungal on kõige rohkem toitaineid ja teelehtede parim maiste. Proff suudab näppida neid 1-2 cm okka moodi tippe 500 g päevas, millest saab 100 g kõige kvaliteetsemat tiputeed. Taime järgmised 2 avanenud õrna teelehte annavad kvaliteedilt kohe järgmise tee. Ülejäänud taime kasutatakse ka, aga see on nagu oliivõliga, kus iga järgmine press on madalama kvaliteediga. Tee kvaliteedi määramisel mängivad rolli kliima, kõrgus merepinnast ja pinnas. Taim õitseb 600–2000 m kõrgusel ja mida kõrgemal, seda kvaliteetsem.
Proovisime ka seda ametit, aga peale ilustate piltide iseendast me mingit kasu ei tootnud.
