Olen Mount Lavinias. See on Colombo (Sri Lanka pealinn) äärerajoon, kus toimub iga aastane geiparaad. Mitte küll täna, aga ma mõtlesin, et mainin selle ära.
Siin on imeilusad ja suhteliselt tühjad rannad ning pean siin paar päeva ootama, et minu juhiluba vormistataks tuk-tuki juhtimise loaks. “Tuk-tuki juhtimise luba” tõlgiks ma inglise keelde nii: licence to kill yourself. Ja sellega tulebki meelde: ma oleksin täna hommikul äärepealt surma saanud…
Nagu ikka normaalsel inimesel, tuleb ka minul aeg-ajalt tahtmine lähenevast rongist pilti teha. Märgates sobivat situatsiooni – rongirööpaid ja kuuldes läheneva masina erutavat mürinat –, asutasin ennast turvaliselt roostes rööbastele, pöörates pea läheneva hoiatusvile suunas, ning sättisin telefoni pildistamiseks valmis. Kui raudruun kaugusest paistma hakkas ja minu pöial telefoni kaameral sügelema hakkas, astus ootamatult minu selja taha tegelane, kes teatas, et temal pole näppe ja näitas oma käed tõestusmaterjalina ette. Tõepoolest – ilma näppudeta mees!
Rong ligines ähkides ja vilistades ja mina ütlesin mehele kenasti, et mul on temast kahju, aga las ma teen nüüd selle pildi ja…
“Mul on piimapulbrit vaja osta,” katkestas ilma näppudeta mees mind otsustavalt ja astus mulle kanna peale. Ma tundsin tema hingeõhku enda kuklas (kükitasin rööbastel, valmistudes hüppeks rongi eest ära). Ta oli mulle sõna otseses mõttes selga roninud. Seitse sekundit rongini. Viimane andis vilet nagu jaksas, sest juht ju nägi mind seal rööbastel, ilma näppudeta mees seljas.
“Mul ei ole raha!” vingusin vihaselt ja asusin plõksima – üks kaader, teine, kolmas. Ma ei tahtnud tekkinud olukorras oma pildist ilma jääda. Rong jõudis meieni.
“Mina olen kalamees!” teatas näputu ja samal ajal ma hüppasin – omast arust rongi eest ära –, aga põrkasin vastu seda näppudeta tegelast ning lendasin rööbastele tagasi. Null koma viie sekundi jooksul suutsin ennast siiski külili keerata ja rongi rataste alla mitte sattuda.
“Kuradi idioot!” röögatasin vihaselt, eesti keeles, näppudeta mehele, kes ei paistnud olukorrast üldse heitunud olevat ja jätkas monotoonsel toonil oma juttu sellel teemal, et tal oleks piimapulbrit vaja ja et see maksab ainult kolm eurot ja minu jaoks ei tohiks see üldse probleem olla, et seda talle osta.
