Jõudsime eile varahommikul Moskvast Norilskisse (ajavahe Eestiga 5 tundi). Maandusime lennuväljal, mis asub linnast u 45 km eemal, korralikku lumetuisku. Eelmisel nädalal oli olnud miinuskraade ligi 50, nüüd vaid 22, aga soojema ilmaga kaasneb siinkandis tavaliselt tuisk. Nii oligi – tuul puhus lõikavalt läbi riiete ja pani lume keema. Paarsada vastutuulist meetrit bussini võttis isu madalamaid külmakraade kogeda ja pani meid kõiki küsima, mismoodi on sellistes tingimustes vangitoidu ja -riietega võimalik lühikestki aega vastu pidada.
Bussisõit linna oli üsna vaevaline, nägime paari kraavi vajunud autot ja üht kolmikavariid. Hiljem kuulsime, et meil õnnestus viimasel hetkel läbi lipsata, maantee suleti tuisu tõttu terveks päevaks ja Peterburist lennukiga saabunud teatritegelased ootasid linna saamist tunde lennujaamas.
Alates jaanuari keskpaigast hakkab siinne polaaröö leevenema. Kella 11 paiku hommikul muutub öine pimedus pikkamisi heledamaks hämaruseks ja päris pimedus saabub uuesti kusagil 4-5 paiku.
Esimesel päeval olid tähelepanu keskmes meie delegatsiooni liikmed Elmo Nüganen ja Rein Grabbi.
Elmo näitas oma filmi „1944“, mille vaatamisele järgnes elav arutelu, kus rõhutati selle teose üldinimlikke väärtusi ja delikaatsust, millega raskeid teemasid on käsitletud. Toodi nii öelda kohapõhine huvitav paralleel, et samu inimlikke mõõdupuid nagu Nüganen on kasutanud saksa ja nõukogude armees võidelnute osas, võiks kasutada ka rääkides siinsetest vangidest ja vangivalvuritest ja pingetest, mis nende järeltulijate vahel pole veel sugugi lõppenud. Filmi reklaamiti ka eilses kohalikus ajalehes „Zapoljarnõi Vestnik“. Heatahtlik tutvustus ilmus pealkirja all „Baltikumi aktsendiga“.
Rein Grabbi tuli Norilskisse seetõttu, et tema isa hukati Norilski laagris 1942. aastal. Kolonel Herbert Grabbi oli 1936-1940 president Pätsi vanem käsundusohvitser, kes toodi siia koos sadade teiste Eesti sõjaväelastega 1941. aastal. NKVD arreteeris Herbert Grabbi 14. juunil 1941 Värska sõjaväelaagris. Ta mõisteti surma Taimõri ringkonna kohtus. Tema poja, 83-aastase Reinu omamoodi palverännak isa hukkamiskohta pakkus siinsetele ajakirjanikele palju siirast huvi, teda intervjueerisid nii suur telekanal „Rossija“ kui ka väikesed kohalikud ajalehed.
Me teekond hotelli ja teatri vahel on parasjagu nii pikk, et sõrmed-varbad-nina väga külmetama hakata ei jõua ja kogu kaasa võetud polaarvarustust selga ajama ei pea. Traktorite mürinal hoitakse tänavad lumevabad, majadevahelistesse hoovidesse kuhjatud hanged ulatuvad kohati kolmanda korruse akendeni. Tänavatel on valgustatud jääskulptuurid – ometi üks koht maailmas, kus need ära ei sula!
Hommikusöögile minekuks tuleb hotelli vastuvõtust toidutalong küsida ja „inostrantsõl“ ehk välismaalasel piisab vaid leti taha ilmuda, kui tütarlaps eksimatult õige toanumbri paberile kirjutab. Tegu on kümnekorruselise hiidhotelliga ehk et see on mõneti üllatav ja samas pole ka.
Teatri direktor, tikkkontstel särav Svetlana naerab nakatavalt, kui küsime, kuidas nad pika pimeda aja üle elavad. „Kõik küsivad sedasama!“ Ja seletab siis kiirelt oma tavapärase päevakava lahti. See ei erine karvavõrdki ühe tegusa inimese päevast ükskõik kus mujal maailmas. Heledasti valgustatud linnaruumis polegi suurt vahet. Kui aga „oma saarelt“ – nii nad Norilskit selle täieliku eraldatuse tõttu kutsuvad – pisut välja minna, on vastas täiesti teistsugune maailm. Kui paiga õõvastav ajalugu korraks kõrvale jätta, siis võib öelda, et siit leiab veel üles need lapsepõlve rohke lumega päristalved, millest härrased Jaan Manitski ja Rein Grabbi tänahommikuse hirsipudru ja viinerite juures unistavalt rääkisid.
Loe kõiki Marise Norilski-blogi lugusid »