Nordeaga Gotlandile – esimene õhtu pardal 12

Reisi algus oli ülivaikne, tuule poolest, ma mõtlen. Miski 2 m/s vist oligi ainult, nii et saime päris pikalt mootori jõul sõita. Puri oli küll üleval, aga tolku oli sest esialgu vähe. Rahulikult automaatpiloodi peal kulgesime.

Toonart rääkis turvareegleid, näitas päästevestid kätte ja juhatas, kus paigas tekil on tark kõndida ja kus mitte. Lisaks jagati ära ka vahikorrad, kolmetunnised. See oli siis nii, et üks meeskonnaliige ja üks nö turist paaris. Meid oli paaritu arv ja tegelt ma jäin üle, aga ikka tahtsin ennast vahti toppida, nii et Toonart ütles, et kui mul nagunii läheb hommikul kell viis uni ära, siis tulgu aga. See värk läks mul raju mere tõttu metsa ja ma polnud üldse ainuke – Aivaril jäi pühapäeval kaks vahikorda vahele, kui õigesti mäletan.

Raul hakkas õhtusööki korraldama ja mul oli au pesta puhtaks hea hunnik kartuleid ja salatimaterjali. Pesin seal kartuleid ja piilusin kambüüsi kõige sügavamas nurgas seinal olevaid nuge, mis magneti peal reas, terad püsti, ja meenutasin, kuidas me kodus mehega sellest samast nurgast pilti olime vaadanud ja ma ei võind üldse näha midagi niukest, et nugadel terad ülespidi on. Et äkki kukub keegi otsa. No kohapeal pidin siiski tunnistama, et teistmoodi sinna nurka need noad ei mahukski ja nii kaugesse nurka ei lenda ka nagunii ükski inime. See nugade keeramine oleks mul olnud pigem turvafriigi- kui monkisündroom, ärge muretsege.

Jaan kükitas ahtris ja puhastas neid kalu, mis keegi mere peal pardale oli andnud. Ma meeste viimatisel suvetuuril Kuressaares hakkasin keset kontserti natuke igavlema ja siis mul jooksis mõte mingeid niukseid radu, et ei tea, mismoodi Tätte Jaan lesta puhastab ja tegelt ma mõtlesin seda ka, et mismoodi ta üksinda võrku laseb (nüüd tean, et allatuult, a see on ainult sõnades lihtne). Nii – nüüd istub see mees mu ees ilmareisipaadi pardal ja ma vahin, kuidas ta live´is lesta puhastab, eks ole. Ja teate, kuidas ta seda teeb? Vilsandi mehe laia joonega – sirgelt, siuhti, lestal pea maha (mitte ümber kaela nikerdades) ja saba ka mitte piiri pealt, vaid ühe noalöögiga suvalisest kohast. Kui mina, vaene Varese ranna kalur, ka niimoodi teeksin, ma oleksin puhta näljas, sest jupp head liha läheks kaotsi. Meil lihtsalt ei tule nii palju kala kui Vilsandil.

Jaan praadis kalad ära ja siis meil oli esimene hõrk õhtusöök Nordea pardal. Väga mõnus söömaaeg, vesistage, inimesed!

Pärast sööki koukisime kapist välja selle Torrese brändi, mille ma olin pardale smuugeldanud ja kui sealt siis valades kohe märjukest ei tulnud, sai Marko rääkida ühe mõnusa vana loo seoses keerukate pudelikaeltega tutvumisega millalgi üheksakümnendate algul. Teate küll neid peenelt doseerivaid pudeleid? Ega vist pole raske ette kujutada, kuidas Marko midagi niukest räägib… No naerda me saime rohkem kui korra, ütleme nii.

Mis siis veel? Jube jama on asju tagantjärele kirjutada, ei mäletagi nagu õieti enam.

Siin pildil on Nordea ilmareisi esimene päikeseloojang.

Õhtupoole tuul veidi tõusis, mingi aeg kõõlusime Ervini ja Maiduga ahtris reelingu ääres ja vaatasime tähti. Metsikult, kohutavalt, jubetumalt palju tähti, nii et taevas oli neist lausa valge. Maal ei näe iialgi midagi sellist. Imekaunis!

Mingi aja pärast hakkasid pilved kogunema ja ma laususin nagu muuseas, et ei tea, kas nüüd kisub tormiks või, et pilved nii imelikud… Kobisime magama.

Kui kella viie paiku hommikul ärkasin, et vahti minna, siis… see lugu väärib eraldi postitust;)

12 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga