Kui õhtul Nordea pardale tagasi jõudsime, vestis Marko rooli juures plastmassist kanalisatsioonitoru, nii umbes meetripikkust. Noa alt vormuv asjandus meenutas orelivilet ja ma jõudsin juba mõelda, et kas igatsus hüva pilli järele on mehel tõesti juba nii karm, kuni Marko ütles: “Need me paneme sulle kaasa!”. Et mis asjad?! Need ...
Esmaspäeval paistis Gotlandi kohal päike, tuult tegi küll juba korralikult, aga ega Nordea meestel polnudki plaanis sama päev Visbyst edasi sõita. Mõned on arvanud, et Visbysse ainult selleks sisse sõideti, et mind maha panna, aga nii see ei olnud – mehed oleks seal puhkepeatuse teinud nagunii, terava Läänemere laine otsas ...
Pühapäeva õhtul, kui väljas oli juba pime, jõudsime Gotlandi põhjanuki varju. Lebasin sel hetkel veel voodis ega teadnud vähimatki, kus kaugel oleme, ainult sellest, et laine suht äkki muutus, oletasin, et avameri on selja taga. Meri ei korraldanud enam kõrvulukustavaid kärakaid ja õõtsumine muutus korrapärasemaks. Ajasin ennast püsti ja läksin ...
Pühapäeva hommikul enne kella viit ärkasin selle peale, et paat oli roppu kanti loopima hakanud. Meri läks veits käest ära kohe, kui Hiiumaa nuka tagant välja saime, kuigi see aeg oli tuul vist veel ainult miski 9 m/s. Päeva peale viskas puhanguti kuni 15 m/s. Olin lubanud, et asun koos ...
Reisi algus oli ülivaikne, tuule poolest, ma mõtlen. Miski 2 m/s vist oligi ainult, nii et saime päris pikalt mootori jõul sõita. Puri oli küll üleval, aga tolku oli sest esialgu vähe. Rahulikult automaatpiloodi peal kulgesime. Toonart rääkis turvareegleid, näitas päästevestid kätte ja juhatas, kus paigas tekil on tark kõndida ...
