Pakime kohvreid ja ootame huviga, kas saame homme varahommikul kodu poole teele asuda. Mitu päeva on tuisanud ja linnast väljuvad teed olid täna suletud. Liikusid vaid suured autod üksikute kolonnidena. Anti siiski lootust, et lennujaama me saame – kui bussid ei liigu, pakitakse meid suurde inimeste veoks kohandatud Kamazi veoautosse.
Mis meile Norilskist meelde jääb?
Erakordselt soe vastuvõtt polaarjoonetaguse Norilski draamateatris. Kui palju rõõmu ja mänguilu vastastikku pakuti, mida kõike läbi arutati ja kogeti. Milliseid uusi plaane tehti. Festivali eelviimane etendus on Jaan Tätte „Meeletu“, millest läti lavastaja Girts Etsise juhendamisel esitati nelja päevaga õpitud lühendatud versioon ja mis väga hästi vastu võeti. Oli väga huvitav, kuidas eestlase kirjutatud tekstile andsid oma aktsendi läti lavastaja ja vene näitlejad. Tätte esoteerilisest religioonist sai muuhulgas peenekoeline pila Venemaal valitseva õigeusu vaimustuse pihta. Kui etendus lõppes, tõusis publik püsti, hõigati braavo. Rahvas ei lahkunud saalist ja eriti huvitav oli järgnenud arutelu, milles osalesid festivali vaimne isa, kogu Siberi teatri suur autoriteet Oleg Semjonovitš Loevski, mitmed tuntud kriitikud ja lavastajad, ka publik. Üks publikust püsti tõusnud naine ütles väga selgelt, et see näidend ei ole ainult eestlaste näidend, see on arusaadav kõikjal maailmas. Ükskõik, kas peategelase nimeks on John, Ivan või Toomas. Paari tunni pärast selguski, et Norilski teater otsib autoriõiguste küsimuses juba Jaan Tättega kontakti ja tahab tema tükki tervikuna lavale tuua.
Teatrilaboratooriumi viimane etendus on juba aasta aega selle teatri kavas olnud, see on Vladimir Zujevi „Oota mind… ja ma tulen tagasi.“. Selle lavastajaks on peanäitejuht Anna Babanova. Väga julge ja selge tükk, mille tegelasteks on muuhulgas Norilskis vangilaagris olnud ajaloolane Lev Gumiljov (luuletaja Anna Ahmatova poeg) ja astrofüüsik Nikolai Kozõrev. Tegevus hõlmab ühtaegu minevikku, olevikku ja tulevikku. Arutletakse, kuidas kulgeb aeg, kas seda on võimalik tagasi pöörata, nii et kustuksid ajaloost revolutsioon, Lenin, Stalin. Etendus on alla 16aastastele keelatud, sest sisaldab vene laagrielu kõige jõhkramaid detaile.
Teiseks jääb meelde Norilsk ise, see igikeltsal mürisevate tehaste ja kalliste metallidega tööstuslinn, mis oma 170 000 elanikuga annab väidetavalt 2,5% Venemaa SKP-st.
Kohtasime siin linnas kõike: väga sõbralikku vastuvõttu, suurvene šovinismi, demokraatlikku ja liberaalset maailmavaadet, islami aktiivset levikut. Me käisime maailma kõige põhjapoolsemas mošees, mille imaam rääkis meile, et kui nad täpselt 20 aastat tagasi selle mošee avasid, oli neid kümme. Praegu on ruumi nii väheks jäänud, et inimesed põlvitavad palvuste ajal mošee sisetreppidel, suvel väljas ümber purskkaevu. Seda, kui palju on islamiusulisi tulnud Norilskisse Aserbaidžaanist, Tatarstanist, Kaukaasiast, Kesk-Aasiast rääkisid meile ka mitmed venelased. Kes rohkem, kes vähem vaenulikult. Rahvastiku koosseis muutub siin väga kiiresti, ka venelased tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad. Põhiliselt seepärast, et palgad on siin kõrgemad kui mujal Venemaal (materinkal) ja kaevandustes tööd jätkub.
Kui paisuvad kaevandused, suureneb ka linn. Linn ehitab, aga ehitada on siin keeruline. Korralik soe maja igikeltsal on nagu triikraud lumel. Maja ja pinnase vahele on vaja jahedat õhkpatja, et hooned Pisa torni või Tartu kunstimuuseumi kombel viltu ei vajuks. Kohe esimesel päeval torkas silma, et härmas ja lumme mattunud vundamentides haigutasid klaasideta keldriaknad, kus vuhises tuul ja lumi. Tundus enneolematu kütte raiskamisena, kuni kohalikud asja ära seletasid – majaalune peab jahe olema, et igikelts ei sulaks. 1965. aastal olevat vist esimest ja viimast korda ajaloos Lenini ordeni saanud kinnipeetavad. Nimelt leiutasid nad efektiivsema vaiade rammimise tehnika igikeltsa. Enne seda sulatati pinnast lõketega, et siis vundamendi jaoks maad kaevata.
Selliseid asju, millest esmapilgul aru ei saa, on Norilskis palju ja enamuse eestlaste jaoks kõlab nimi Norilsk põhjusega kurjakuulutavalt. Ent süvenedes ei tule igikeltsast välja mitte ainult mammutikihvad, vaid ka selgus ja inimlikkus. Nagu ütles teatrifestivali lõpetamisel meie Elmo Nüganen: „Siin külmas linnas olen ma aru saanud, et soojus on kõige tähtsam. Aga mitte soojus, mis tuleb ei tea kust, radiaatoritest või mujalt… Vaid soojus, mis on inimeste vahel.“
Ma arvan, et mu isa, kunagine Norilski poliitvang, oleks istunud täna rõõmsal meelel koos meiega Norilski draamateatri õhtusöögilauas, rääkinud ja naljatanud koos Olegi, Anna, Natalja, Svetlana ja paljude, paljude teiste toredate inimestega.