Mida teha Mauritiusel?

Mauritius on tuntud ennekõike paradiisliku looduse poolest, mistõttu on ta üks maailma lemmikuid mesinädalate sihtkohti. Aga kui sinu suhe on juba väljaspool faasi, kus teineteisele silmavaatamisest piisab, leiab Mauritiuselt nii mõndagi põnevat, mida veel ette võtta.

Minu tutvus Mauritiusega algas juunis 2018. Mauritiuse mõistes on suvi madalhooaeg – see on nende talv, õhk on kuivem ja jahedam, turiste vähem ning saareelu käib madalamatel tuuridel. Põhjamaalase jaoks aga on asi talvest muidugi kaugel. Ööpäev läbi 25 soojakraadi ümber kõikuv temperatuur on just paras – päikest võtta ja ringi liikuda pole palav, kuid õhtul võib vaja minna kerget kampsunit.

Nagu lopsakast loodusest aimata, sajab Mauritiusel üsna palju. Talvehooajal võib 57% päevadest rohkemal või vähemal määral sademeid esineda. Suveperioodil novembrist maini sajab veelgi sagedamini ja esineb ka troopilisi torme. Enim sajab jaanuarist aprillini, kõige vihmarikkam on tavaliselt veebruar.

Aga sademetele vaatamata on meie talv (ehk lõunapoolkera suvi) Mauritiuse kõrgaeg – enim turiste on detsembrist jaanuarini, kõige kuumematel ja niiskematel kuudel. Puhkamist sademed suurt ei sega, sest tavaliselt on troopiline vihm tugev ja äkiline, ent lõppeb kiiresti ja päike tuleb taas välja. Populaarsed rannad on rahvast täis, restoranides tuleb laud reserveerida, ekskursioonid ette broneerida ja nõnda edasi. Muidugi tähendab kõik see ka kallimaid hindasid.

Seega, nii kõrg- kui ka madalhooajal on oma plussid. Mina pigem isegi soovitaksin reisida siis, mil turiste on vähem ja õhk kuivem ehk juunist septembrini. Ilm meenutab meie suve parimaid päevasid ja meri on mõnusalt soe, aga majutus on oluliselt soodsam kui kõrgajal ning sama kehtib ekskursioonide ja muude tegevuste kohta.

Rahu ja harmoonia saar

Tänu eraldatud asukohale keset India ookeani on Mauritiusel kirju ajalugu. Teadaolevalt esimesena külastasid Mauritiust araabia meresõitjad, kaardile kanti see aastal 1502. Esimese püsiva asustuse rajasid hollandlased aastal 1638. Just nemad on paljuski süüdi saare tänases ilmes – nad rajasid esimesed suhkrurooistandused, tõid neid harima esimesed orjad ning sõid ära viimased dodod, kes täna on Mauritiuse vapilinnuks.

Suhkruroo kasvatamisega jätkasid 1715. aastal saarele jõudnud prantslased, kelle asutatud on saare pealinn Port Louis. Prantsuse valitsusajal laiendati suhkrurookasvatusi ning rajati teede võrgustik. Aastal 1810 aga otsustas Briti valitsus Prantsusmaa ja Suurbritannia suhete halvenemisel Mauritiuse hõivata.

Uue korra all keelustati 1835. aastal orjandus. Kuna saarel puudus põliselanikkond, toodi suhkrurooistandustesse palju tööjõudu Indiast ja nii on Mauritius ainuke Aafrika riik, kus enamik inimesi järgib hinduistlikke usuõpetusi. Umbes 48% hindudele järgneb 33% kristlus ning 17%ga islamiusulised. Kõik liiguvad tänavatel segiläbi, elatakse teineteise kõrval ning usuliselt pinnalt tekkinud pingeid praktiliselt ei ole. Hästi tuntakse ka teineteise usulisi kombeid. Näiteks kui islamiperes keegi sureb, teavad hindudest naabrid juba, et islamiusulised sel ajal toitu ei valmista, ja lähevad ise söögiga külla.

Harmooniline läbisaamine laieneb ka riigi tasandile. Kohalikud ise naeravad, et neil puudub igasugune vajadus kellegagi võidelda või võistelda. Kas olete kunagi kuulnud näiteks Mauritiuse jalgpallist? Või õigupoolest ükskõik mõnest Mauritiuse sportlasest? Samuti puudub Mauritiusel armee. Tegutseb vaid kohalik politseiamet. Riigi julgeoleku eest vastutab 10 000 isikut, kelle peamine roll on valvata piiri ning tegeleda liikluse reguleerimisega maal ja vees.

Aafrika imelaps

Aafrika kontekstis on Mauritius tõeline „viieline“. Esimene maailmasõda suurendas saare maaomanike jõukust, sest suhkru hind tõusis, ja tekkis arvestatav keskklass. Teise maailmasõja ajal majanduslik olukord halvenes, põhjustades rahutusi. 9. augustil 1948 peeti Mauritiusel esimesed üldvalimised, mille võitis keskklassi esindav Tööpartei, ja selle tulemusena kuulutati Mauritius 1968. aastal iseseisvaks. Peaministriks sai partei juht Seewoosagur Ramgoolam, keda peetakse riigi iseseisvuse isaks ja kelle järgi on nimetatud ka rahvusvaheline lennujaam.

Iseseisvumisest peale on Mauritius arenenud madalate sissetulekutega põllumajandusühiskonnast keskmise sissetulekuga mitmekülgseks majanduseks, kus olulisimad on tööstlus-, rahandus-, infotehnoloogia ja IT-sektor. Majandus kasvab aastas 4% ringis, mis teeb Mauritiusest ühe Aafrika edukaima riigi. 72% sisemajanduse kogutoodangust tuleb teenustest, 25% turismist. Umbes 90% põllumaast on endiselt kaetud suhkrurooga, mis moodustab veerandi kogu riigi ekspordist. Väga tugev on tekstiilitööstus, saarel toodetakse kangaid paljudele maailma kuulsaimatele brändidele ja tehakse ka õmblustööd.

Eraldi märkimist väärib finantsteenuste sektor. Mauritiusele on end registreerinud enam kui 9000 offshore-firmat ning valitsus teeb kõik, et soodsa maksukeskkonna abil veelgi välisraha riiki meelitada. Hästi arenenud juriidilise taustsüsteemi, läbipaistva ärikeskkonna ja demokraatiaga riik ei vasta kaugeltki neile ohukujutelmadele, mida tavalisele Aafrika riigile omistatakse: poliitiline ebastabiilsus, korruptsioon ja vägivald. Mauritius on Aafrikas üks poliitiliselt stabiilseimaid riike. Väga kiirelt on Mauritius arenenud ka IT valdkonnas, olles küberturvalisuse poolest on ÜRO andmeil maailmas koguni üheksandal kohal.

Kirev kohalik elu

Kõik see tähendab, et Mauritius on turisti jaoks üllatavalt euroopaliku ja kaasaegse moega. Kuigi geograafiliselt Aafrikas, siis õhus Aafrikat ei tunneta. Pealinn Port Louis oma väikese city ja tohutute tipptunni ummikutega mõjub kaasaegselt. Kaunis sadamapiirkond lõhnab rahast, sellele loovad laheda kontrasti vana kindlus, hinduistlikud pühamud ning muidugi koloniaalajastu residentsid, mille fassaade ilmestavad elegantsed sammastikud ja verandad. Linna raamivad maa poolt teravatipulised mäed, mis loovad eriliselt mõnusa miljöö.

Elu nautivate kohalike ja turistide jaoks on Port Louisis palju restorane ja baare. Elanikke pealinnas siiski palju ei ole, pigem sõidetakse sinna lihtsalt tööle või sisseoste tegema. Elu käib linnast väljas, kuhu viivad heas korras, ehkki meie jaoks veidi kitsad teed. Teedevõrgustki pole koloniaalajastu pärand kuhugi kadunud – sõidetakse endiselt vasakul pool.

Kolonisaatorite jäljed on näha ka keelekasutuses. Tüüpiline on, et kodus ja omavahel räägitakse kreooli keeles, ametlikumas asjaajamises kasutatakse prantsuse keelt ning kirjalikke dokumente vormistatakse inglise keeles. Enamik elanikke kõneleb kaht keelt, millest üks on kas kreooli või inglise keel.

Veel kirjum on kohalik köök. Euroopa kolonisaatorid, Aafrika orjad, India tööjõud ning Hiina sisserändajad on kokku keeranud korraliku etnilise supi – segu euroopa, india ja hiina köögist. Toidud on vürtsikad, aga mahedamad kui Aasias. Palju süüakse riisi ja karrisid, ohtralt tarvitatakse mereande merisiilikutest krabide ja kõikmõeldavate kaladeni välja.

Saareelu keerleb ümber mere

Meri on Mauritiusele elutähtis ka muud mõttes peale toidu. Saart ümbritseb peaaegu katkematu koralliriff, mis hoiab eemal suuri laineid ja haisid. Just tänu sellele on rannad niivõrd maalilised ja rahulikud, pakkudes ülihäid võimalusi suplemiseks, snorgeldamiseks ja teisteks veega seotud tegevusteks. Merd armastavad peale turistide ka kohalikud ise, kes rannast pisut eemal elades siiski hea meelega nädalavahetuseks mere äärde sõidavad, et seal pere ja sõpradega istuda, grillida ja pisut lõbutseda.

Avalikud rannad ja puhkealad on heas korras ja hoolitsetud, olemas on tualettruumid ja isegi dušid. Seljakotiränduritel on hea teada, et randades on lubatud ka telgid. Tõsi, saare põhjaosas Grand Baie piirkonnas pole telki väga kuhugi panna, sest see on niivõrd tihedalt asustatud, kuid lõuna ja edela pool, eriti Le Morne’i kandis jätkub rannalähedasi metsatukkasid, kuhu vaikselt telk püsti panna.

Kuigi võimalik, pole seljakotiturism Mauritiusel siiski soositud. Kohalikud ametivõimud pigem keskenduvad kvaliteetsema, n-ö premium-taseme turismiteenuse arendamisele. Nii on Mauritiusel näiteks väga rangelt paigas hotellitärnide süsteem, hotelle vaadatakse regulaarselt üle ning majutusasutuste kvaliteet on seetõttu äärmiselt hea.

Ehkki kaardil tundub saar pisike (Saaremaa suurune), võtab transport ühest saare otsast teise hea mitu tundi. Tee ääres kõndida on väljaspool suuremaid linnu on ebamugav, sest teed on väga kitsad ning bussid ja autod kihutavad. Ühistransport on odav, tõhus ja loogiline, aga bussid kipuvad olema vabad ja tossama ning sõidavad üsna graafikuvabalt.

Kes end vasakpoolses liikluses rooli taga kindlalt ei tunne, võiks pigem eelistada suhteliselt mõistliku hinnaga taksot. Näiteks saare põhjaosa põhikuurort Grand Baie asub lennujaamast 73 km kaugusel, taksosõit sinna maksab u 2000 ruupiat ehk 45 eurot. Sealt 10 km kaugusel asuvast Trou aux Bichesi kuurordist sõidab Grand Baiesse bussiga 50 ruupia eest (1,10 €) ja taksoga 500 ruupia eest (11 €).

Mitut moodi meelelahutust

Kõikvõimalikest turistidele suunatud tegevustest on merega seotu Mauritiusel muidugi kõige populaarsem. Mul endal õnnestus ära proovida kajakisõit, mille käigus anti põhjalik ülevaade saare rannajoont erosiooni eest kaitsvate mangroovide elust ning külastati Ile D‘Ambre saart. Väga populaarne väljasõidukoht on ka Ile aux Cerfs, mis paistab silma silmipimestavate randadega. Tavaliselt kombineerivad kohalikud reisikorraldajad Ile aux Cerfi külastust ka lõunapausiga mõnel pisikesel naabersaarel.

Populaarsed vaatamisväärsused on ka botaanikaaiad. Neist kuulsaim on lõunapoolkera vanim, Pamplemoussesi piirkonnas asuv Sir Seewoosagur Ramgoolamile pühendatud botaanikaaed, mille erilisemaks vaatamisväärsuseks on hiidvesiroosid. Uudistamist tasub kindlasti ka koloniaalajastu pärl Chateau de Labourdonnais, kus lisaks hoolitsetud viljapuuaedadele saab tutvuda vanillikasvatusega ja rummivalmistamisega ning maisvaid hoidiseid-mahlasid ja kõike muud kaasa osta.

Looduslikest vaatamisväärsustest ei saa üle ega ümber ka rahvusparkidest. Neist on tuntuim Chamarel, kus vulkaanilised protsessid ja vihmavesi on uhtnud paljaks 7500ruutmeetrise maalapi keset metsa, mis nüüd kõigis vikerkaaretoonides vaatajat köidab. Pinnased jahtusid erineva kiirusega ning selle käigus moodustusid selles erinevate metallide oksiidid, mis annavadki erinevad toonid. Chamareli lähedal saab imetleda ka eebenipuu kaitseala, Chamareli koskesid ning La Vallée des Couleursi looduspargis sõite isegi maailma pikima zip-line’iga.

Ja kui jutt juba ekstreemsusteks läks, siis tõsist närvikõdi saab kogeda ka Le Mourne’i mäe matkaradadel, mis viivad ohte trotsivad matkajad 556 m kõrgusele. Mägironijale pole see muidugi mingi number, aga vaated on ülalt vapustavad ning keskmises sportlikus vormis ronijale on teekond piire kompav. Vaja läheb tugevaid jalanõusid, mõlemat kätt ja tagumikku, mis laskumisel maha toetada.

Sealsamas Le Mourne’i poolsaare ääres on ka Mauritiuse parimad surfikohad. Suursugune Mount Brabant ei loo mitte ainult majesteetlikku taustavaadet, vaid koos teiste lähedalasuvate mägedega moodustab omamoodi tuulekiirendi, mis tagab suhteliselt stabiilsed tuuleolud. Alustajatele sobib kõige paremini Kite Lagoon, kus tuul puhul enamasti piki kallast ning püstiseismiseks piisavalt madal vesi muudab olud eriti turvaliseks. Seal tegutseb ka rohkesti surfikoole. Surfamiseks on parimad kuud juuli ja august.

Rahulikuma spordi harrastajate jaoks on hästi tuntud Mauritiuse golfiväljakud. Seal on kokku tosin täismõõdus golfiväljakut, mis teeb sellest India ookeani kõige rohkemate golfiväljakutega riigi. Golf on riigi tasemel võetud turismiprioriteediks, mida arendada, mis mõistagi räägib nii väljakute kui ka kaasnevate teenuste kõrgest kvaliteedist. Parimatena võib soovitada Four Seasons Golf Clubi ja Heritage Golf Clubi.

Mitte ainult paaridele

Kui reisite lastega, tasub külastusplaani kindlasti võtta La Vanille Nature Park, kus võib näha mitmesuguseid eksootilisi loomi alustades hiidkilpkonnadest kuni krokodillideni välja. Kindlatel kellaaegadel saab loomi ka toita ja patsutada. Krokodillidele siiski lähedale ei lasta, nende toitmist saab jälgida eemalt ning see on hirmuäratav isegi siis! Lisaks leiab saarelt akvaariumi, poni- ja kaamelisõidu võimalused, klaaspõhjaga ja tavalisi paadiretkesid ning muud ootuspärast.

Perepuhkuse juures vast kõige olulisem on valida selline hotell, et lastel ka seal midagi teha oleks. Liumägesid-veeatraktsioone otsida ei tasu, aga seevastu on parimates hotellides väga profid lapsehoidjad ning läbimõeldud lastealad. Näiteks Heritage’i ketti kuuluvates hotellides on oma hoidjad isegi päris beebidele koos beebivoodite ja kõige vajalikuga, et ema-isa saaksid muretult nautida puhkust ja mõnd hetke ainult teineteisega.

Mauritius reklaamib end aastaringse ja kõigile sobiva up-market-sihtkohana ning kõike seda ta tõesti on. Tuleb vaid teha endale sobivad valikud, seda nii reisi aega kui ka meelelahutust ja hotelli silmas pidades. Informatsiooni saab nii reisikonsultandilt kui ka internetist, nii et mida sa veel ootad?

Hotellisoovitused

Parimast parim: Heritage Le Telfair

Heritage Le Telfair kuulub ketti Small Luxury Hotels of the World, mis on juba kvaliteedinäitaja omaette. Heledas-valges koloniaalstiilis romantilisena mõjuv mereäärne hotell on sõbraliku ja lahke teenindusega. Toad on avarad ja kaasaegselt sisustatud, lastele on ülivinge klubi koos beebihoiu ja teismeliste nurgaga, kõik mõeldavad teenused on hotellis olemas. Samas lähedal asub ka golfiväljak, kohapeal on mitmeid restorane ja baare. Hotell asub väga rahulikus piirkonnas Mauritiuse lõunarannikul, sobides seega eriti hästi lõõgastavateks mesinädalateks.

Soodsam alternatiiv: Veranda Grand Baie

Veranda Grand Baie on ametlikult 3+, kuid olemuslikult pigem neljatärnihotellina mõjuv hotell otse elavas Grand Bay kuurortis. Kenad heledad toad, sõbralik ja soe teenindus, hea toitlustus ning seda mõistliku raha eest. Hotelli plussiks on asukoht kuurorti keskuses, nii et võid vabalt tellida vaid hommikusöögiga paketi ning siis mööda saart ringi seigelda või kohalikes restoranides einestada.

___________________________

Fotod: Heritage Resorts ja Anu Vane

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga