Sea Spirit andis hiigeljämedad otsad Ushuaia kaist lahti esmaspäeva päikselisel pealelõunal. Pakpoordis ehk laeva vasakus pardas kannatas kenasti olla ja maailma lõunapoolseimale linnale lehvitada. Tüürpoordis tuulepoolsel küljel pidi mütsi kahe käega peas kinni hoidma. Jaan Joonatan omandas mõne minutiga meremehetarkuse, et harkis jalgadega on tasakaalu märksa hõlpsam hoida.
Esimesel laevapere kogunemisel õppisime veelgi asju:
- Ushuaia pole maailma lõpp, vaid tohutute võimaluste algus.
- Päevas võime kogeda nelja aastaaega. Ei ole nali, kui öeldakse: “Tahad ilmamuutust? Olgu, oota viis minutit.”
- Drake väin on kas rock’n’roll ja pesumasin või vahel harva ka sile järv. Mis ta ka poleks, sellest veemassist üle saades oled jõudnud põrgust paradiisi ehk Antarktika poolsaarele.
- Oleme digitaalse detox’i kuuril. Unustagem (nagunii mittetöötavad) sidevahendid ja elagem päriselu.
- Kõige ohtlikum asi laeval pole mitte torm ega vesi, vaid tulekahju.
- Toreda joogi moijto, mida täna laeva baaris pakuti, mõtles välja Sir Francis Drake, kelle järgi see põrgulik väin, millel praegu sõidame, on nime saanud.
- Antarktikas on kolm kliimatsooni. Esiteks keskosa, mis on kõige külmem ja pimedam. Talvel külma üle –80, suvel „vaid“ –30. Teiseks mandri rannikuala, kus temperatuurid on leebemad, aga lõikavad tuuled viivad kõrvad peast. Kolmandaks Antarktika meeldivaim ja mitmekesiseim osa – Antarktika poolsaar, mida võib nimetada ka Antarktika troopikaks.
Seega oleme teel troopikasse! Kõik on suhteline ja mõtlemises kinni.
Selleteemaline peaaegu ilmutuslik kogemus tabas mind öösel kell kolm, kui tugev kõikumine ja lainetus une ära ajasid. Talun merd võrdlemisi hästi ja olen vaikselt lootnud, et kuulungi nende kuue protsendi hulka, kes merehaigeks ei jää. Nii ei pannud me eelmisel päeval plaastreid kõrva taha ega võtnud ühtegi tabletti. Aga nüüd keset kurikuulsat Drake väina läksid käed higiseks ja süda hakkas peksma ainuüksi mõttest, et SIIN see siis viimaks juhtubki. Vaatasin pimeduses läbi illuminaatori laineid ja otsustasin, et on tulnud aeg testida, kas kõik on kinni mõtlemises. Kui kogu see asi on kinni minu peas, siis pea klaariks!
Krõbistasin paar näkileiba ja keskendusin positiivsele. Natuke segas see, et vannituppa suunduv Tiit teel paar korda kukkus, häälekalt kirus ja vormistas keskendumist väga segava küsimuse, et ega süda ei läigi.
Mõtlesin esmalt kramplikult ainult väga ilusaid mõtteid, hiljem läks juba sujuvamalt. Sõitsin me armsal väiksel purjekal läbi kõik tormised sõidud, mil olemine alati klaariks oli jäänud, siis meenusid kõik merenaljad, regattide võidud ja kaotused. Lasin mõtetel joosta ja kümnekonna minuti pärast oli kõik korras! Lihtsat ülihea tunne, oleksin tahtnud suurest rõõmust ka naaberkajutid äratada. Magasin magusasti hommikusöögini.
Hommikul kaptenisillal kuulsin, et 2-3 vahel öösel oligi olnud kõige tuulisem (20 meetrit sekundis) ja lained 3–4 meetrit kõrged.
Laeva prantslasest peakokk, kes on valmis me Jaan Joonatanile peale kõige muu ka pannkooke, hamburgerit, pitsat ja pastat tegema, selgitas, et väga mõistlik on süüa hapusid rohelisi õunu, klaarivat keerava kõhu ja läikiva südame kenasti ära. Sõime neid ennetuse mõttes hulgakaupa.
Oleme nüüd ametlikult Antarktika vetes, 60ndast lõunalaiusest lõuna pool, kolmapäeva õhtuks peaksime jõudma Lõuna-Shetlandi saartele. Iga hetk loodame näha vaalu ja delfiine, keda meeskonna sõnul neil laiuskraadidel sageli kohtab. Mõne aja eest jagati välja tormijoped ja kummisaapad edaspidisteks maaleminekuteks. Nüüd just pandi kõikjale välja ka uued oksekotid ja kapteni pidulik tervitusvastuvõtt lükati edasi homsesse, sest liiga paljud reisijad on rivist väljas. Mõtlen kindluse mõttes kohe välja, millest ilusast täna öösel vajadusel mõelda.
Pilte ei saa siit kahjuks saata, sest side on väga kehv. Aga kel soovi, võib minna vannituppa ja kraani lahti keerata. Näete sama mis meie – vesi, kõikjal vaid vesi.
LOE KÕIKI ANTARKTIKA LIVE-BLOGI LUGUSID »