Ateena on Tallinnast vaid kolme lennutunni kaugusel ning suveperioodil saab kohale suisa otselennuga – linnapuhkuseks seega ideaalne. Meie tootejuht Anna-Liisa Krönström käis kohapeal kontrollimas, mida Ateenas põnevat ette võtta, ning tulemuseks on mõnus linnareisi pakett ja allpool ka mõned ajaveetmise soovitused.
Aegean Airlinesi otselend Tallinn – Ateena väljub Tallinnast kell 3.30 öösel. Reisile minekuks ei ole see just väga mugav, küll aga pakub suurepärast võimalust Ateenast edasi reisida, sest jõuab kohale kell 7.05. Nii jõuab mõnusalt edasilennule ümber istuda või ka Pireuse sadamast mõnele lähedal asuvale saarele sõita. Lennu ajal pakutakse sooja toitu, karastusjooke, veini-õlut ja kohvi-teed, nii et aeg möödub kiirelt ka siis, kui lennukis ei maga.
Meie reisiseltskond asutas kohe siiski edasi ei reisinud, vaid asutas end linna vaatama. Võtsime suuna Syntagma väljakule parlamendihoone ette vahtkonnavahetust vaatama. See oli päris vahva „etendus“, kus tuttidega kontsakingades mehed klõbistavad marmoril. Nad teevad seda absoluutselt igal täistunnil ja meil õnnestus seda ikka mitu korda näha, sest jalutasime Syntagma väljakust hiljem veel korduvalt üle – põhilised šopingutänavad hargnevad just sealt.
Kui jõuate Ateenasse hommikul vara, on mõttekas kohe võtta suund Acropolisele – kuna seal peab mäest üles ronima, on seda parem teha siis, kui ilm pole veel väga palavaks läinud ja rahvamassid kohale tulnud. Meid saatis Kreeka turismiameti poolt giid, kes rääkis palju ja huvitavalt: näiteks seda, et ka meie võime Tallinnas Toompea kohta acropolis öelda, sest see tähendab kreeka keeles Ülemist linna.
Eriti meeldis mulle Acropolise muuseum, mille sissepääs on 5 €. Seal saab näha originaaltükke Acropolisest ja kujusid, mis on tehtud 3D, et saaks ettekujutuse, millised need kujud ja pildid tegelikult välja nägid. Sügavamate arheoloogiliste huvidega inimestele on nurka istuma pandud päris arheoloog, kes vastab kõikidele küsimustele.
Pärast lõunat läksime Stavros Niarchos Cultural Centrisse ehk SNCCsse, kus on siis uus Ateena raamatukogu ning ka tuttuus Ooperimaja. Viimasesse maksab pilet ainult 15 €, aga me ei saanud sinna minna, sest 18.10 oli ametlik avamine ning kõik piletid olid välja müüdud. See-eest sõitsime liftiga 8ndale korrusele ehk siis ooperimaja katusele, kust avaneb super vaade Ateena linnale – minu meelest isegi vingem kui Acropolisest.
Spetsese saar – omamoodi maailm Ateenast laevasõidu kaugusel
Täiesti teistsuguse atmosfääri nautimiseks saab Ateenast väga kergesti sõita mõnele saarele ja seda tegime meiegi. Saari on laevasõidu kaugusel palju. Meid ootas ees laevareis Spetsesele, aga paljud turistid teevad ka n-ö islandhoping’ut – käivad päeva jooksul 2-3 saarel. Laevaühendusi on palju ja need on mugavad, aga laevad ise alati päris mugavad ei ole.
Sinnasuunal meil vedas – sõitsime Hellenic Seawaysi laevaga Flyingcat 5, mis osutus päris korralikuks. Etteruttavalt ütlen, et tagasisõit kujunes katsumuseks – aga sellest veidi hiljem. Igatahes maksis pilet Spetsesele 38,50 € suund ning sõit läks Hydra ja Parose saarte kaudu. Reis kestis 3 tundi ja laevast välja sai vaid siis, kui on peatused, mis vältavad vast 5 minutit.
Spetsese saarel ööbimisime Hotel Poseidonion Grand hotellis. Mul on olnud au ööbida igasugustes luksushotellides, aga see 100 aasta vanune hotell ületas kõik. Voodi oli nii pehme ja sinna tuli ronida. Šampoonid ja teised ilutooted oli nagu puhas oliiviõli – kõik võtsin koju kaasa! 🙂 Ja milline vaade avanes hommikul rõdult! Ja hommikusöögil oli munamenüü!
Hotelli omanik oli lahe laevandusmagnaat, kes alati tuli söögiajaks meie sekka, et pärast saaks teha ohjeldamatu musiring kõigi meie seltskonna seitsme naisega. Tütar oli tal hotelli renoveerimisel arhitektiks ja ka muidu hoiavad nad saare vanaaegsust igati üleval.
Hotell on avatud vaid märtsist oktoobrini ja sellel ööl, kui meie seal olime, oli madalaim toa hind 153 €. Pildilt on näha, et Peloponnesos on Spetsese saarest umbes viieminutilise meretaksosõidu kaugusel (hind 25 €), nii et ka Peloponnesosele pakettreisi ostnud saavad vahelduseks päevakese seal veeta. Soovitan!
Hotellil on ka oma farm keset saart, kust avaneb järjekordselt hunnitu vaade ümbrusele. Ja nagu kreeklastele kombeks, siis nemad ei osta kunagi oliiviõli poest, vaid kellelgi ikka on keegi, kellel on oliivipuu, ja just see õige toiduks kõlbulik õli tuleb vaid sealt. Aga need oliivid on ka head! Ma ei tea, mitu kilo ma kohapeal sõin, aga kohvrisse suutsin mahutada vaid 3 kilo. Nädal hiljem on sellest järel veel vaid 500 g minu suuri lemmikuid, ahjus küpsetatud kalamatasid õlis.
Spetsesel külastasime ka saare kohaliku „kuulsuse“ Lakarina Bouboulina muuseumi. Küll see oli kõva memm – 19. sajandil võitles kõikidega, kellega võidelda oli! Ekskursiooni tegi meile tema 6. põlve lapselaps, kes rääkis temast nii, et oli tunda, kui uhke ta oma vaar-vaar-vaar-vaar-vanaema üle on.
Järgmisel päeval pöördusime Ateenasse tagasi. Sõitsime ikka samade saarte kaudu ning korjasime puhkajad peale, aga see reis oli totaalne piin! Kolm tundi diislihaisuses Linda Line’i katamaraanide suuruses pähklikoores ja laev veel loksus ka, nii et mõned hindud suisa oksendasid. Seekord oli laeva nimi Flying Dolphin, et kui peaksite kunagi neid laevapiletid vaatama ja merel end kindlalt ei tunne, siis sellest hoidke eemale! Enamik laevu, k.a suured kruiisilaevad, väljuvad ja saabuvad Ateenasse Piraeusi poolsaarelt sadamast.
Mida veel Ateena ümbruses teha?
Alustuseks soovitan hotelli – Grecotel Pallas Athena. Selline fäntsipäntsi hotell, kus on erinevatele kunstnikele antud kätte toad ja nad võisid selle kujundada, kuidas tahavad. Pärast teiste tubades käimist veendusime, et minu tuba on kõige väiksem ja kõige koledam. Seega hoidke eemale toast number 308 – kõik teised on paremad! Eriti popid on ninasarvikuga tuba ning lastega peredele smurfi ja printsessi toad.
Hotelli asukoht on Ateena mõistes super. Umbes 10 minut jalutamist vanalinna piirkonda Plakasse ja umbes 15 minutit Syntagma väljakule. Ja kui te ei leia õhtul tagasiteed, siis hotelli vastas on TOWN HALL, nii et seda on kerge kaartidelt leida ja teiste käest küsida. Hotellist põhja poole on Omonia väljak, kuhu eriti ei soovitata õhtusel ajal minna, sest sinna on kogunenud pagulased, aga päevasel ajal on seal mõnusaid söögikohti ning huvitavaid poode ning ka hop-on hop-off buss läheb hotelli eest.
Teiseks soovitan Trip Advisori andmetel Ateena parimat kalarestot. No tõesti maitsvad krevetid, eriti nende krõbedad jalakesed! Väga head olid ka kalmaarid, sardiinid ja lisandid. Kuue daami peale oli arve 60 €, nii et hinnakiri igati mõistlik. Koha nimeks on Atlanticos ja meile tehti laud lihtsalt keset tänavat.
Kui on magatud ja söödud, võib lähemalt veiniga tutvuda. Selleks sobib Ateenast kolmveerand sõidutunni kaugusel asuv veiniistandus Papagiannakos Winery, kus saab vaadata, kuidas viinamarjast saab vein ja veini ka proovida. Päris minu tassikest teed need veinid ei olnud, mulle meeldis vaid üks. Aga reisiseltskond ohhetas küll, et oo kui head, ja palju auhindu olid need ka saanud, nii et võib-olla minu puhul sattusid pärlid lihtsalt sigade ette… 🙂
Veel võib Ateena lähedal külastada randasid. Tegime tiiru mööda Ateena Rivierat ja veendusime, et Ateena on selles mõttes unikaalne linnapuhkuse sihtkoht – saad külastada ajaloolisi väärtusi, aga selle kõrval nautida ka täiesti arvestataval liivarannal päikest ning merd. Ühena erilisematest ujumiskohtadest võib minna Vouliagmeni mineraaljärve äärde. Sissepääs randa maksab 12 €, aga see on iga eurot väärt, sest peale noorendava ja tervistava vee olid seal ka kalad, kes su kehalt surnut nahka nokkisid.
Ateenast endast ülevaate saamiseks on päris mõnus võtta ette hop-on hop-off bussiga linnatuur. Mina istusin hotelli juurest peale ning sõitsin punast liini pidi ja siis rohelist liini pidi. Nägin kõike seda, mida olin eelmiste päevade jooksul juba läinud, ning lisaks Pireuse poolsaart, mis meeldis mulle kõige rohkem. Kui ma peaksin Ateenasse kunagi tagasi sattuma, valiksin hotelli just sinna – atmosfäär on selline, et nagu oleks saarel, aga samas ei ole.
Kokkuvõttes pean ütlema, et Ateena üllatas mind igati positiivselt. Enne ei olnud mul Ateenast ausalt öeldes mitte mingit arvamust ning see polnud ka minu n-ö „kaardil, kuhu võiks minna“. Aga nüüd, kui seal käidud, mõtlen tõesti, et miks mitte veel kord…
1 Trackback