KUUES TEKST 15.12: kookospähklid

Olen jõudnud kirde poole suundudes sellisesse kohta nagu Trincomalee. Siin on rahvastiku mõttes ülekaalus tamilid ja täpselt nendega ma hetkel põhiasjalikult rääkida tahan.

Seitsekümmend protsenti Sri Lanka tamilitest elab põhjapoolsemates provintsides ning just neid ja mõningaid ida provintse Tamili Eelami Vabastustiigrid (või siis nunnu hellitusnimega Tamili Tiigrid) kodusõja käigus enda iseseisvaks riigiks võidelda püüdsidki.
Ebaõnnestunult, kuid see-eest oi kui veriselt, nagu me teame.

Igal juhul vaatasin siin täna natukene ringi, leidsin endale tamili tõlgi ning mõne aja pärast lähemegi ja räägime paari vanema inimestega natuke sellel sõja teemal juttu.

Paari tunniga jõudsin ära näha ka ühe maailma parimatest sadamatest (allikas – internet) ja see oli nagu sadam ikka – paksult täis topitud ja igav, ning hindu templi nimega Koneswaram. Kui seda nime on raske välja öelda või meelde jätta, siis templit võib kutsuda loomulikult ka Dakshinakailasha templiks.

Kuigi Tamilitel on kole palju jumalaid, võib vist julgelt väita, et enamus nendest armastab hinduismi ja neid templeid kerkib siia regiooni juurde. Isegi vaatan parasjagu aknast, kuidas ühte ehitatakse!

Tänane tempel avaldas mulle aga muljet oma asukoha tõttu – kõrgel kalju otsas. Samuti panin seal tähele rituaalide läbiviimist, mida ma enne hindu templites (vist) näinud ei ole. Esimese rituaali käigus sidusid inimesed värvilisi paelu puust tehtud väikeste kastikeste külge, mis siis üksteise otsas oma värvikirevas mitmekesisuses seinte peal kobaras koos rippusid ja tuules kõikudes kergelt peadpööritavat vaatemängu esitasid.

Minuga kaasas lontiv täiesti kasutu kohalik, kes väitis ennast olevat juba kakskümmend aastat professionaalne reisijuht, vastas minu küsimuse peale, et kas need kastikesed on siin hea õnne jaoks: “Jah!” Ja kui ma enda küsimust jätkasin: “…või on need hoopis surnutele?”, lisas ta ruttu: “Just täpselt!” ja noogutas teadjalt. Nii et mine võta kinni.

Teine rituaal on selline, et maas on üks pakk ja selle paku ümber on roheline võrk ja siis tuleb pealtnäha rahulik ja mõistlik inimene, võtab järsku ei tea kust välja kookospähkli ja virutab selle hirmsa hooga vastu pakku tuhandeks tükiks. Kui seda teeb kaheksakümne aastane naine, siis on see vaatepilt päris hirmus.

Seda nähtust guugeldasin hotellitoas järele ja esimene seletus oli kohe kuidagi nii armas: The custom was to make a human sacrifice to god. When societies realised how barbaric the act was, the human was replaced by a coconut.

LOE KÕIKI RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga