Ma ei tahaks küll kaevelda, aga mind üritati täna öösel ära süüa. Olen palju troopikas reisinud, kuid sellist moskiitorünnakut ei mäleta! See oli organiseeritud ja kordineeritud ja ilmselgelt kurjade jõudude (Putin? Trump?) poolt juhitud.
Üks nõelas jalast. Kui selle peale lina üle varvaste tirisin, andis teine kohe otsaette tuld – ja siis jälle vastupidi. Kogu armee koosnes umbes seitsmekümne kuuest isendist ja vahepeal võeti isegi helikopter mängu: ma ei oska muud moodi seda tugevat suminat seletada, mis aeg-ajalt pimedusest kostus. Selline tunne tekkis, nagu lind lendaks koos nende neetud moskiitodega minu tagasihoidlikus toas ringi. Ainult et kui närviliselt tule põlema klõpsisin, polnud sellest kõvast suminategijast jälgegi, vaid paar käesuurust prussakat vahtis mind ilmse üllatusega laua peale lahtiselt unustatud võileibade vahelt.
Ühesõnaga minu uni kestis täna kokku umbes tunni. Üks sääskedest oli veel eriti jäle ja ronis kogu aeg mulle lina alla järele. Ristisin ta mõttes Markoks. Umbes kell kuus hommikul lendas Marko mulle kõrva ja ma andsin tahtmatu reaktsiooni tulemusena iseendale automaatselt sellise litaka vastu kolu, et kõrv kumises veel pool tundi pärast seda. Istusin siis vihaselt voodi peal, hõõrudes oma valutavat kõrva, vaatasin ahastusega, kuidas see väikeste lendavate süstalde kamp teeb minu kehast portsjoni punast putru, ning mõtlesin, et küll on ikka nõme algus päevale, mil peaksin olema värske, et enda tuk-tukiga esimesed manööverdamisharjutused teha.
(Moskiitodest mul pilti ei olnud, panin siis midagi meeleolukamat.)