Karakol ja Biškek

Kaks kanget on nüüd külastanud ka kaht olulist Kirgiisimaa linna. Karakoli (nõukogudeaegse nimega Prževalsk) ja pealinna Biškeki (nõukogudeaegse nimega Frunze).

Karakol on tore koht, kus alustada mägimatku või talviseid mägisuusasõite. Meie külastasime linnakese paari kultuuriloolist vaatamisväärsust – dungaanide puidust mošeed, mis hiinlaste poolt püsti pandud ilma ühtegi naela kasutamata, ja kuulsa vene maadeuurija Nikolai Prževalski muuseumi ja monumenti.

Prževalski tegi Kesk-Aasias neli pikka uurimisreisi, mis pidid Venemaa jaoks kaardistama hiinlaste alasid, avama läbi Tiibeti tee Aasiasse, et vene sõdur saaks oma saapaid pesta India ookeanis, nagu toona öeldi. Kõige oma militaarse uurimistöö kõrval tegi Prževalski ka palju geograafilisi ja loodusteaduslikke avastusi. Oli ka isiklikus plaanis päris kange reisumees. Aga kirgiisid teda eriti ei salli, sest üks vene ajakirjanik on kirja pannud tema lause, et kirgiise võib küll maha lasta, no aga süüa neid nagu päris metsloomi ei tasu. Seepärast muudeti kiiresti ka pärast Vene aja lõppu linnanimi tagasi Karakoliks.

Tänane Biškek on segu kirgiisi, nõukogude ja lääne kultuuridest. Siin on suured idamaise väljanägemisega turud, aga ka õdusad kohvikud ja baarid. Siin on tänavatel vanad gaseeritud vee automaadid, mille vahel manööverdavad uhkemad džiibid kui Tallinnas.

Eilne õhtu lõppes kahel kangel Biškeki karaokebaaris.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga