Kahe kange reisi viimane etapp viis saatejuhid Teedu ja Kristjani, režissööri Villemi ja operaatori Janari Usbekistani. Siin jõuti tutvuda iidse Samarkandi ja pealinna Taškendiga.
Samarkand asub Usbekistanis, aga enamik linna elanikke on tadžikid. Jälle üks omavahelise kiskumise ja piiritõmbamise tunnusjooni, mida Kesk-Aasias kohtab pea igal sammul. Vene/Nõukogude impeeriumi jaga ja valitse poliitika, klannide omavahelised rivaalitsemised ja välisriikide (Hiina, Suurbritannia, Türgi, USA) huvid on piirkonnale vajutanud oma eripalgelisi pitsereid.
Samarkandiga seoses tooksin välja tsitaadi omaenda raamatust “Minu maailm”:
“Muidugi on esimene käik Registani väljakule, vanasse linnasüdamesse, kus tohutu suure Sinise kupliga Guri Amiri mausoleumis puhkab võitmatu Timur.
Kui piletikassas küsiti, kas tahaksin ingliskeelse giidiga ekskursiooni, vastasin kohe jaatavalt. Nii sain kokku nooremapoolse Sardoriga. Asjalik mees, näitas mulle mausoleumis Timuri sugupuud, mis ulatus kuni Mohammadini välja ja ütles, et siin on sees ka “mõned liialdused ja küsitavused”.
Ja siis muidugi need seitse sarkofaagi – Timur ise, ta pojad, õpetaja. Aga ma olin lugenud Olev Remsu raamatut “Islam ja diktatuurid” ja teadsin, et päris haudade juurde alumisel korrusel pääseb mööda kitsukest treppi.
Küsisin giidilt, kas keldrisse saab.
“Üldiselt me sinna turiste ei vii,” tuli ebalev vastus.
“Võib-olla saaks välismaalasele kuidagi erandi teha, olen kaugelt tulnud, mind huvitavad väga vanad matusepaigad,” vastasin ebamääraselt.
”Ma pean võtmete eest maksma,” läks giid konkreetsemaks.
“Kui palju?” oli minu kord asjalikuks muutuda.
“Kümme taala maksan direktorile, kümme valvurile. No ja üks kümnekas võiks veel olla.”
Tegu oli tõenäoliselt maailma kõige kallima matusekambriga, aga ega eesti mehed ka enam mingid popsid pole. Noogutasin.“
Kuidas läks Usbekistanis kahel kangel, seda näete juba kevadel Kanal 2 ekraanidelt. Muuhulgas sattus just Usbekistani-aega ka Kristjani sünnipäev, mida uhkelt tähistasime. Aga lõpetuseks olgu tõdetud, et kuigi saate pealkirjaks saab “Kaks kanget Sovjetistanis”, on Kesk-Aasia endistel liiduvabariikidel külalistele pakkuda palju laiemat spektrit elamusi, kui vaid nõukanostalgia.