Dudinka

Norilsk on tõesti nagu igikeltsal saar keset hiiglaslikku tundrat, linn, mida peale lennukite „suure maaga“ miski ei ühenda. Maanteed ja raudteeharud viivad vaid paari lähimasse linnakesse. Ühes neist käisime ka meie. Jõudu koguva tuisu tõttu rippus me sõit viimse hetkeni noateral, aga otsustati riskida.

Dudinka asub Norilskist saja kilomeetri kaugusel Jenissei jõel. Sinna saime pooleteist tunniga päris kenasti. Tagasiteel olime oma bussis aga justkui pilves lendav lennuk – hall vatt ja tihe tuisk kõigi akende taga. Õnneks vastutulijaid nappis. Nagu kaasreisija Allan Kaldoja olematu liikluse kohta tabavalt ütles: „See on väga hea, kuni me liigume, aga väga halb, kui buss katki peaks minema.“

Juht tegi ajuti peatusi, et vastu tuisku sõites kiiresti väsivaid silmi puhata. Tuisk, hämarus ja olematu nähtavus lõid saunasoojas bussis iseäraliku mõtliku õhkkonna. Märt Meos meenutas, mida ta tundis „Viieteist aastast kaptenit“ lugedes, Allan arutles elu lühiduse üle, tagapingilt kostis vanahärrade Grabbi ja Manitski arutelu, kui sümpaatne linn on Lissabon. Tiit püüdis teed või täpsemalt selle puudumist filmida. Sõitsime kuulmise järgi.

Dudinka on piirkonna olulisim teedesõlm. Just Dudinka sadama kaudu toimub Norilski ümbruse tööstuslinnade varustamine ja metallide väljavedu. Dudinka sadam asub jõel, aga kuna siia tulevad sisse suured merelaevad, kutsutakse seda reeglina ikka meresadamaks. Siin möllavad kraanad ka talvel. Laevatee Kara merele ja sealt Murmanskisse hoitakse aasta läbi jääst vaba. Poodides saab värskelt külmutatud kala, sest kala külmubki siin veest välja püüdes kohe ära.

1667. aastal vene pomooride asutatud Dudinka vapil on põhjapõder ja laev. Sadama lähistel on hiiglaslik plakat „Gorod, port, sudba“ (Linn, sadam, saatus). Teine plakat lubab, et „Siin silduvad südamed“. Mõlemad loosungid on täiesti õigustatud. Mõtlesime sellele sadama kõrval sillal ühispilti tehes. Sellel sillal on astunud KÕIK jõge pidi Krasnojarskist tapiga siia toodud GULAGi vangid. Sealhulgas 22-aastase noore mehena minu viimase kursuse juuratudengist tulevane isa ja Rein Grabbi 42-aastane ohvitserist isa. Ja ka tuhanded teised eestlased, sajad tuhanded teised vangid.

Dudinkas elab ligi 20 000 inimest, umbes Viljandi mõõtu linnake. Linnas on suur ja uhke koduloomuuseum, kus paar tundi veetsime. Irkutskist siia elama asunud burjaaditarist giid andis põhjaliku ülevaate siinsetest rohketest mammutileidudest, loodusest ja põlisrahvastest. Taimõri poolsaarele elavad nganassaanid (alles umbes 700 hinge), dolgaanid (5000), eenetsid (alla 1000), neenetsid (3000 siin, kokku Venemaal 45 000), evengid (siin 4000, Venemaal 37 000, maailmas kokku ligi 80 000).

Muuseumis on väljas viimase nganassaani šamaani Tubjaku Kostjorkini rüü. Ta suri 1989. aastal. Nõukogude võim vaenas šamaane samamoodi nagu kirikutegelasi ja kulakuid. Muuseum tegelebki just praegu šamaanide saatuse põhjalikuma uurimisega. Väljas oli ka palju põlisrahvaste nahast rahvarõivaid. Naiste üks olulisim oskus oligi riiete õmblemine. Korralik riie oli tundras ellu jäämise eeldus. Metallehted naiste nahksetel „kombineedel“ olid kui naise isikutunnistused. Nende spetsiifilise kõlina järgi tegid lapsed juba kaugelt ja pimedas vahet emal, õel, tädil või võõral. Abielluti vara ja lapsi sündis naise fertiilsel ajal peaaegu igal aastal. Eluiga oli aga lühike, tavaliselt 30-40 aastat. Lapsi armastati väga. Nad olid hinged teisest maailmast, neid pidi hoidma ega tohtinud solvata, et nad taas ära ei läheks.

Venelaste tulek kaugetele põhjaaladele oli seotud karusnahakaubandusega. Esimene kindlustatud asula, mille venelased 1601 siia rajasid, oli Dudinkast pisut lääne pool asunud Mangazeja. Siit viidi igal aastal Venemaale üle 100 000 sooblinaha, mis kohalikelt rahvastelt niidi-nõela ja metallnõude eest saadi.

Rõõmus äratundmine tabas meid geograafile ja Hellenurme mõisnikule Alexander Theodor von Middendorffile ja põhjaalade uurijale, Urvaste kihelkonnast pärit Eduard Gustav von Tollile pühendatud vitriinide juures. Paljude piltide ja esemete kõrval oli väljas ka Middendorfi eestikeelne raamat „Reis Taimõrile“. Tolli (1858-1902) väljapaneku emotsionaalseim ese oli üks puu, mis 1950ndail leiti Tolli toidulao juurest Taimõri poolsaare tipus. Nende ladude leidmine tõestas, et toiduained võivad Arktikas oma väärtust kaotamata säilida väga pikka aega. Tolli ennast, romantilist Sannikovi maa otsijat, need laod aga ei aidanud ja ta jäi 1902 kusagil siinkandis kadunuks. Selle vana puuprussi külge on nüüd kinnitatud vasest kell, mida giid meil Tolli mälestuseks lüüa palus.

Dudinka põlisrahvaste käsitöömuuseum oli paraku nädalavahetusel suletud. Rahvast liikus tänavatel üldse vähe, aga siin linnas on siiski erinevalt Norilskist, näha ka põlisrahva nägusid. Enamus neist elab aga Taimõri poolsaare sügavuses tundras.

LOE KÕIKI MARISE NORILSKI-BLOGI LUGUSID »

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga