Peatu Läänemere rannajoonel 3

Kinnistute omanike iseteadvus oma privaatsuse paremustamisest on meid rannaääres viinud seisu, et teinekord ei saa enam vabalt kõndida ja loodusmaastikku pildistada. Kui Nõukogude ajal piiras okastraat ja hoiatav märk tulistamise ohust, siis täna põrkume tahvlile ERAVALDUS.Kui maaomanik on märkinud telefoni numbri, saab sõidukiga sisenemiseks küsida luba.Jalgsi randa minekuks pole aga tarvidust helistamisega omanikku tülitada. Ranna ja kalda kaitse seadus kohustab kinnisasjade omanikke ja valdajaid hoidma veekogu rannad ja kaldad puhtana ning hooldama kallasrada ja tagama inimestele sinna vaba läbipääs. Alates veepiirist peaks see olema vähemalt 10 meetri laiune.

Meie loodusmaastiku kordumatuks iluks on pilved. Et lähendada endale ja teistele reisihuvilistile rannavaadete kui puutumatu looduse võlu, poleks paha jäädvustada ka pildistamispunktide koordinaadid. Kui fotografeerimisel pole kasutada GPS , GPRS-i andmekandjaid, võib koju jõudes, tagant järele paika panna asukoha ja rehkendada, mis kellaajal oli või oleks soodne pildistada. Selleks tarvis arvutisse laadinud 3D Google Planeet Maahttp://www.google.com/earth/index.html  – tarkvara(Google Earth). Samas võib juba järgmisele reisikaardile märkida, millal ja kus suunas päike tõuseb ning loojub. Seega, juba enne uut reisi saab plaanida pildistamise asukohti, et vältida vastu valgust jäävaid vaateid ja avastada, kus ning millal saaks fotografeerida maapinnale langevaid huvitavaid varjusid.

Rahuldavad võimalused merevaadete jäädvustamiseks on Läänemaal, Puise poolsaarel. Poolsaare lähisümbruses on vee kohal pidev pilvede liikumine ja uute moodustamine ning jääb üheks huvitavamaks kui ka võimalusterohkeimaks fotografeerimise kohaks.

58° 45′ 51.66″ N  23° 26′ 53.34″ E 

Teleobjektiiviga saab poolsaare tipust   pildile   Virtsu „tuulikuid.“

 Puise poolsaar asub Väinamere idakülje pikendusena Matsalu lahes. Ridala valla osana, on poolsaar 7 km pikkune ja keskelt paari kilomeetri laiune. Elueaks ligikaudu 3 tuhat aastat, lauge pinnaga ja kõrgeim punkt paar meetrit üle merepinna.

Pilkupüüdev Lõpe laht,  Sassi poolsaarega, kutsub uudistama…


Puisenina paat nagu luigedki on hooaega ootamas.

58° 45′ 48.21″ N  23° 27′ 2.38″ E 

Kaluripaat ei sega hanede elu.
Sama paadiga, kui kapteniga kokku leppida, võib osta huvireise laidude vahele. Saarekeste vahel tohib vaid sõita, mitte aga randuda.

Veidi väiksema paadiga on võimalik huvisõiduks kaupa teha Haeska sadamas

58° 46′ 45.17″ N 23° 39′ 36.08″ E

Pilk  Puiseninast ilmastiku muutusele. Teinekord  võib vaade poole tunniga pilvituks jääda.

Puise poolsaar on linnulennult Haapsalust 21 km, autoga sõites aga poole kaugemal  ja on Matsalu rahvusparki põhjapoolne osa.

Vaade Sassi poolsaarele.

Põgari-Sassi rannaniit on Matsalu rahvuspargi linnurohkemaid osasid. On päevi, kus loendatud korraga 2500 lindu.

58°48′ 05.51″ N 23°31’00.28″ E


Linnurohke elukorraldus:  valgepõsk-lagled on Lääne-Siberist või Skandinaavia põhjaosast lendamas Hollamdisse. Puise poolsaarel on paarinädalane vahepeatus.

Poolsaarel peatub üle 200 linnuliigi. Külaskäigust  jäävad erilised märgistused kividel ja väetatud karjamaa.

Laiemas tähenduses on Puise poolsaare lambakari üks Väinamere kultuuripärandi osa.

 Veesilm karjamaal.Teisi veeallikaid  peale kraavide poolsaarel ei ole.

Euroopas on kuni 45 tuhat linnusõpra, kes loendasid näiteks rahvusvahelisel rahvaüritusel: 1.-2. oktoobril toimunud linnuvaatluspäevadel üle 4 miljoni linnu.

Eesti oli üle 300 vaatleja, kes märkasid 400 tuhat lindu.

Samaaegselt linnuvaatlejate huviväärsustele – jäädvustada linnukolooniaid – on loodus Matsalu lahte ehtinud  kunstielamusi pakkuva kivikülviga.

Rannikus kasvab kitsas  5-15 m roostikuriba, laiem roostik kasvab Sassi poolsaare põhjaosas.

Sinna pääsemiseks tuleb karta ebasõbralikke koerasid ja sellega seostuvat…

Kuid kui õnnestub võib geograafilisest punktist:

58°48′ 49.95″ N 23°28’54.38″ E     

saada võrratuid kaadreid pilliroost.

Rahutu Puisenina taevas.

Tulenevalt Matsalu rahvuspargi jäikadest kaitse-eeskirjadest on poolsaarel fototurismi arendamine vähese perspektiiviga, olgugi et Eesti taeva müük oleks välisturismi seisukohalt kasu toov nii reservaadi kui talumajanduse edendamiseks.
Looduskaitse sai alguse Venemaa imperaatori Nikolai 2. ajal. Matsalu looduskaitseala loodi mõned aastat peale Stalini surma, ehk sügaval stagnaajal. Täna, uues Eestis on looduskaitse kohati juba kohaliku inimese vastu pööratud. Et Matsalu rahvuspark pole mitte looduse sünnitis, vaid inimtegevuse ehk maaviljeluse kultuuristamise vili, siis oleks, ja ka on, kentsakas hakata inimest oma enese koostatud reeglitega aheldama. Nüüd oleme rändlindude kaitse tõttu kaotamas Läänemaa rannikualadel teraviljakasvatust.
Heaks näiteks meie ülipüüdlikusest on euronõute täitmine, mille tulemusel suretati külades ja väikepoodides äritegevus.

Mõistlike lahenduste otsimine, et eeskätt arvestada kohaliku inimese ellujäämise ja talumajanduse edendamise võimalusi, meie Eestis piisavalt ei tegeleta. Mugavam on vastutusest kõrvale hoida ja  järgida eurodirektiive, olgu see siis mistahes valdkonnas.Olulisem on meeldida teistele riikidele, mitte aga oma rahvale.

 Valgepõsk-lagled ja sookured, söövad saabudes või lõunasse lennates  põldudele külvatud viljaterad ja tärganud orase.

Ilmselt pole probleemiks meil  sedavõrd üleilmne looduskaitse, vaid oma tegevuse näitamise  püüe: a  la Teeme ära!

Vaade Kakrarahu saarekesele. Lahesopp on meeter või veidi sügavam. Fotoaparaadiga vette minek või kummipaadis liikumine pole eluohtlik, küll aga rändlindudele pesitsemise aegu. Et saared ja laiud on looduskaitseala reservaadid, ei pääs sinna ilma eriloata.

Mitmed kühmnokk-luigepaarid on Puise poolsaare asukad. Ujuvaid linde tajume kaunite kumeresutega nagu puhtuse ning õrnuse võrdkujusid. Mõtleme juurde müüte truudusest ja oleme valgetest paaridest salvestanud endasse ilunaudinguid. Seevastu taevasse tõustes tõmbavad nad tähelepanu oma jõulise lennuga. Tiivalöögid jätavad kordumatu õhuvilina ja selle kuulmine algab enne kui linnud ootamatult vaatevälja jõudsid ning püsib kauem, kui luiged sealt kaovad.

Lindude tiivavihin on Puise poolsaare helikaardi osa.
Puise huviväärtusi saame müüa vaid linnuvaatlejatele, kes aastas külastavad poolsaart vaid 50 päeva. Samas fototurismi laiemal käsitlemisel ja ka fotokunstiga sidumisel, saaksime reisihuvi ja külastatavust enam suurendada.
Fotokunstnik ei lähtu niivõrd konkreetsest kohast, reaalse olu edastamisest, vaid ennekõike omal moel ilu loomisest. Fotokunstnik jäädvustab loodusmaastiku, millisena pilti kujutab/kujutas  või kujutas mõni viiv tagasi, või praegu ja  peatselt saabuvas ajas; huviturist ning hobifotograaf ennekõike mida hetkel näeb. Kunstnik toetub fantaasiale, lähtub emotsioonidest, tavafotograaf salvestab antud ajahetke ega hakka nõudlema midagi enamat. Üks jäädvustab ilusat pilti seinale riputamiseks, teine perekonna arhiivi või virtuaalse suhtluse tarbeks: olin Puiseninas, nägin luikesid.

Igavesti jääb looduse ringkäiku püsima Puisenina “kivikari”.

Sama igavikuks tundub jääma prügikoristamise kampaaniagi. See on paljude meie tegemiste musternäide, kus püütakse eelkõige likvideerida tagajärge. Meil pole kombeks otsida põhjuseid. Nii algas see näiteks suuremahuliselt peale 11.septembri sündmuseid, kus kuidagi ei tahetud/taheta selgitada, miks terroristid just vaba maa: USA oma objektiks valisid. Miks pole seda näiteks  Venemaa mittedemokraatlik Kreml jne. Alati me ei kaalu, kumb on odav, kas põhjuse likvideerimine või võitlus tagajärgedega. Et võitlus pahedega on atraktiivsem, siis kaldume selles suunas.
Kui meil oleks piisavalt prügikaste, ja inimesed saaksid sinna tasuta oma prügi mahutada, oleksid metsaalused puhtad. Seega tarvis ennekõike kampaaniat: ehitame ja paigutame rohkem prügikaste!! Kui aga prügist tehakse tulutoov äri, siis jäämegi prügikoristajateks. Kampaania käigus õitseb töökinnaste ja bensiini äri, avastame abistajate valmidust jne. Kui aga sõita näiteks Valgevene teedel, siis teeääres on külluses prügikaste ja pole mingit vajadust oma autost taarat kuhugi varjulisse paika poetada. Mitu prügikasti leib meie huviturist näiteks Haapsalust Võrusse sõites, kui tahab teeäärses parklas enda autos lõunastada, jäägu juba reisihuvilisele kodus nuputamise ülesandeks. Ja mis sama keeruline, kui külaelanikul suuremahulise prügi puhul.

Kui linnuvaatlejale pole tühjad kivid huvipakkuvad, nad kiirustavad ühest vaatlustornist teise avastama uusi linnuliike, siis huvifotograafil on põnev neilt valgust ja värvi püüda.

Puise poolsaare prügi ootab jaanilõket. Paraku iga kogukas ja raske olmepraht pole põletatav  ja kogub  uueks kampaaniaks  “jõudu”.

Lõpe lahe paat on tormide eest mandrile toodud
58° 49′ 31.82″ N  23° 31′ 44.97″ E 
Õhtutaevas toob paadipinnale ennemini positiivse meeleolu, mitte sügise raskuse, tuulte piitsutava külmatunde.


Linnuvaatleja rõõmusõnum, laglesid enam kui eelmine kevad!
Teine nägemus kohapeal elaval talunikul, kas lõpetada teraviljakasvatus ja minna ise ka rändama…
58° 46′ 0.78″ N 23° 27′ 17.26″ E

Iseasi, kui rändlindude arvu suurendamine/suurenemine oleks kinnistute omanikele meelepärane, küllap nad kultuuristaksid põllumaad rändlindude söödakõlvikuteks.

Praegu ei kompenseerita taluniku saamata jäänud kasumit.

Kui rändlindude “toitmine” teha talunikule tulusaks äriks, võiksime tõega ka Guinessi rekordit üritada.

Näe, millega Eesti jälle hakkama sai!!

Üksnes kalapaadiga peret ära ei toida
58° 45′ 54.57″ N  23° 27′ 15.71″ E 


Olgu ilm kasvõi must, ent loodusenautija leiab pildile meelepärast ilu.

Puise poolsaar on meelepärane koht tunnetada loodusejõude ja püüda tabada ilmastiku muutuseid. Kaasa tuleks võtta statiiv, et ühest positsioonist teha mitu erineva säritusega kaadrit ja need hiljem kokku sulatada. Teisel juhul jääb taevas kas valgeks või pilvevarjunditeta. Tulge pilvi püüdma!
Ühe päeva kestel saad nii minoorseid kui mažoorseid pildinaudinguid ka siis kui rändlinnud juba parematele maadele lennanud.

3 kommentaari

  • Evald kommenteeris

    Selle kohta pole muud vaja öelda, et SUPER! Kardan, et LAF 2012 aasta konkursile mahuksid need pildid kõik auhinnalisele kohale.

  • gaal kommenteeris

    Olles ise paljuski Eesti lääneranniku läbi kõmpinud või osaliselt ka autoga sõitnud, vaatan neid pilte natuke teistmoodi, kui tavainimene. Tahaks kontorilaua tagant kohe ajama panna ja arvuti nurka visata, meri kutsub. VÄGEV!

  • Tänan kolleegid külastuse eest!
    Evald! Kaks Puiseninast pilti Virtsu suunas vaadetega on diplomitega märgitud. Et üks preemia on siiani välja lunastamata, ei saa ma LAF korraldusest ehk Omnibussi üritustest enam osaleda. Teisisõnu, tuleb meeles pidada populaarses teleseriaalis kõlavat ütelust, eneseaustuse kohta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga