Ma olin viimase kümne aasta räbalaimas olukorras. Viis minutit tagasi olin sisenenud hotelli, millesarnases polnud kunagi viibinud. Mu hilisõhtune lend tühistati viimasel hetkel ning kõik natukenegi inimliku hinnaga New Yorgi hotellid olid välja müüdud. Kõik, välja arvatud üks – Atlantic Motor Inn.
Hotell, mille nime kuuldes Uberi juht hüsteeriliselt naerma puhkes. Aga seda Sa juba tead. Ja kui ei tea, siis palun loe läbi minu eelmine postitus.
Atlantic Motor Innis teenindati inimesi elavas järjekorras, sest terveks ööks (saati veel mitmeks) ei jäänud siia keegi. Mina plaanisin jääda, mis mul õnnetul üle jäi. Erinevalt ülejäänud meestest selle hotellitaolise asutuse ooteruumis polnud mul suurerinnalist mulatitari, kellega kudrutades aega surnuks lüüa. Oodata ei olnud mul midagi, kui ehk kohtumist Une-Matiga, kes mu sellest õudusest mõneks tunniks eemale viib.
Tülpinud näoga administraator ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu. Ta luges teispool eraldusklaasi sularaha ja elavnes vaid siis, kui järjekordne asjaga ühele poole jõudnud paarike toa võtme tagasi tõi. Küllap vahetas koristaja tolles toas juba linu, küllap ulatab valvelaua madaam võtme peagi järgmistele ning küllap jõuab järjekord kunagi ka minuni.
Ma ootasin veel pool tundi ja astusin siis kõige kõhedustekitavama väljanägemisega tüübi juurde. „Mida me siin ootame?” küsisin endalegi ootamatult. Parim kaitse on rünnak, näisin ma arvavat. Või olin ma lihtsalt liiga väsinud. Tüüp kehitas õlgu ja tegi näo, nagu oleks mu inglise keel piisavalt kehv, et sellest midagigi aru saada. Minu inglise keel on hiilgav. Aga esimest korda elus oli sellest vähe abi.
Kakskümmend minutit ja kolm paarikest hiljem lendas virts lõplikult ventilaatorisse. Kurat, ma olin internetis selle jama eest 180 kulli pluss maksud tasunud. Ma ei pea tuppa pääsemiseks tiirase meestekarjaga järjekorras seisma. Ma tulin siia terveks ööks, kas teate.
„Ah soo,” haigutas vastuvõtulauas koha üle võtnud LSD-sõltlasest kõurik. Ta laiutas süstlajälgedest tiineid käsivarsi ning lalises midagi hispaania keeles. Küsis seejärel mu krediitkaarti ja mina loll andsin. Kuidagi pidin ma ju oma toa kätte saama. Kuidagi pidi hommik, mil ma sellest urruaugust ummisjalu põgenen, lähemale jõudma.
Ma sain võtme ja astusin tuppa. Polnudki nii hull. Jah, auklikud kardinad lehkasid rõvedalt, kuigi olin kolm korda palunud, et mulle suitsuvaba tuba eraldataks. Jah, padjapüüri kaunistas laik, mille üle-eelmine klient oli sinna tulistanud ning mille likvideerimiseks läheb vaja mitut pesukorda. Jah, aknast kahekümne meetri kaugusel lebasid New Yorgi kurikuulsa metroo liiprid, mis just selles kohas korraks maa peale tulid ning iga natukese aja tagant valjuhäälselt möirgava rongi mulle sõna otseses mõttes kõrvade vahele lennutasid. Aga mida sa siis 180 dollari eest New Yorgis saada kavatsesid? Normaalse toa?
Tegelikult ju saingi. Ei ühtki lutikat. Ei mingeid ekstaatilisi kriiskeid kõrvaltubadest. Mitte ainsatki koputust uksele. Mehed teleseriaalist „The Wire” suksutasid oma tüdruksõpru hämmastavas vaikuses ja tüli ei olnud neist keegi minuga norinud.
Küllap mõjusin neile sama hirmuäratavalt kui nemad mulle. Eesti mees ikkagi. Küllap nad said aru, oma kuritegelike tundlatega. Või olid nad lihtsalt täiesti tavalised kiimas mustad mehed, keda eristab valgest kiimas mehest vaid eelarvamuste puudumine. Ma viskasin pikali ning positsioneerisin oma kolba padjapüüri kaunistavast laigust võimalikult kaugele. Ka kõige võikamas õuduses peab midagi ilusat olema, kinnitasin rongirataste röökimist kuulates iseendale. Juba hommikul helistan naisele ja kukun ärplema. Sa ei kujuta ette, kus ma öösel olin! Sa pole kunagi midagi sellist näinud! Täielik gangsta’s paradise! Sellisest värgist väljub võitjana vaid tõeline tegija!
Ja naine tuletab seejärel meelde, et ma lennujaamast lastele kingituse ostaksin. Midagi väikest, kotikese kummikomme või kaks sõrmepikkust piimašokolaadi.
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
______________________________________________________________________
Foto: Shutterstock