TAPPEV IGATSUS
Kui arvad, et Nordea merereis on üks lust ja lillepidu, ära alljärgnevat loe!
Käisin katamaraan Nordeaga kaasa purjetamas. Ilus laev, vahvad paigad.
Aga see tunne tuli meelde. Suure mere ja väikese inimese üksinduse tunne, mida kogesin kümne aasta eest, kui jahtlaev Lennukiga poolteist aastat ümber maailma seilasime. Siis, kui ilma ühegi põhjuseta võtsin hea elu ja korraliku toidu peal kaalust alla 20 kilo ja ravisin tagasi tulles millest muust kui närvipingest tekkinud gastriiti.
Olin Nordeal vaid korraks, paar nädalat Kariibi meres koos naise ja lapsega. Minu jaoks oli kõik kodune ja turvaline. Karvast ilma saime imevähe, oli mõõdukas laine ja mõõdukas päike. Aga vaadates neid nelja – Jaani, Markot, Toonartit ja Rauli –, kes kogu ringi kaasa teevad, sain aru, et koduigatsuse tunne, üksinduse tunne, suur hall käib ikka pikkade ja raskete (mere)reisidega kaasas, olgu su laev suur või väike, koos jää- ja pesumasinaga või ilma. Su ümber võivad olla toredad kaaslased ja päris head sõbradki, aga see eksistentsiaalne üksi-olemise-tunne ei kao kuhugi. Sa igatsed oma kodu, oma normaalset keskkonda, oma armsaid. Nagu õhku vajad sa inimesi, kellega saad rääkida ja olla lihtsalt nagu Jaan, Tiit, Tõnu, Toomas. Ja neid ei ole meil kellelgi üleliia palju, need on kõige lähedasemad. Viivi Luik kirjutab oma äsja ilmunud „Varjuteatris“, raamatus, mida iga kaugel käija peaks lugema, et koduigatsus polegi midagi muud, kui igatsus oma inimeste järele.
Ja mis kõige hullem – ühe reisi katsumused ei pruugi koju jõudmisega sugugi lõppenud olla, ka pikalt reisilt koju tulek võib olla neetult raske. Sa oled igatsenud ja oodanud ja siis äkki ...
Nagu Constance Gordon Cumming, 19. sajandi naisrändur, reisikirjanik ja kunstnik, kord kirjutas, kätkeb kojutulek “suuremat hinge ja keha kulumist kui mistahes rännak kaugetes maades”. Jaan rääkis mulle Nordeal sellest, kuidas ta tuli tagasi sõjaväest. Kui võõras oli äkitsi vana tuttav ümbrus, kuidas inimesed olid elanud oma elusid edasi ja sa olid neist maha jäänud, kuidas tundus, et nad ei tunne üldse huvi või ei mõista su armeeteenistuse raskusi ja katsumusi. Seegi katsumus tuleb pika reisi järel tihti üle elada – su hingeseisundid, läbielamised ja igatsused huvitavad väheseid. Kui üldse midagi, siis naljad ja seiklused.
Lõpetasin oma vahetusmadruse etapi Nordeal Dominikaani Vabariigis. Seal oli plaanitud vähe pikem peatus ja nii sai Margit Jaanile mõneks päevaks külla sõita. Viisin Jaani autoga lennuväljale naisele vastu. Ja siis pühkisin salaja pisaraid, kui nägin, kuidas nad pärast kolme kuud kokku said.
Viivi Luik kirjutas, kuidas ta saabus Rooma: „Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu!“
Tiit Pruuli