Ameerikas Olümpia poolsaarel. Mitte vampiiride pärast

„Ma ei olnud „Videviku” tuuril ja tuli välja, et on üsna raske kedagi seda uskuma panna. Peatuspaikadeks Seattle, Port Angeles, Forks ja La Push ... tõepoolest, keda ma petan.“ Elo-Mall Toomet jutustab, kuidas ta käis kuulsate vampiiriraamatute ja -filmide tegevuspaigas.

„Ma ei olnud „Videviku” tuuril ja tuli välja, et on üsna raske kedagi seda uskuma panna. Peatuspaikadeks Seattle, Port Angeles, Forks ja La Push ... tõepoolest, keda ma petan.“ Elo-Mall Toomet jutustab, kuidas ta käis kuulsate vampiiriraamatute ja -filmide tegevuspaigas.

Mäletasin Olümpia poolsaart lapsepõlvest, kuigi seda tookord Olümpia poolsaarena ei tundnud. Elasin kaheksa-aastaselt mingitel mulle tollal üsna hämaraks jäänud põhjustel kuu aega Kanadas Vancouveris, British Columbia provintsi suurimas linnas. See aeg jättis minusse mingi müstilise tagasiigatsuse – tagasi suurte puude, mõrtsukvaalade, Vaikse ookeani ja tootemisammaste juurde.

Aega sai tookord veedetud ka teisel pool piiri, Ühendriikide loodeosas. Hämaralt meenub Seattle, aga põhiosa põnevat Ameerika pool toimus siiski Olümpia poolsaarel. Seal tegeldi metsiku lõhe kaitsmisega ja lohekujulise kodupiirkonna kaardistamisega. Nagu ka palju muu müstilise ja ilusaga.

Sama müstiline ja ilus oli avastada, et just neis paikades elab ja tegutseb mu tšellomängijast lakota indiaanlase verd kirjasõber, kellega plaanisime koostööd teha, tšellot mängida, luuletusi lugeda ja omal moel Ameerika läänerannikut vallutada.

Lisaks meile oli aga sellesama piirkonna mõne aja eest enda jaoks avastanud ka üks Arizona koduperenaine nimega Step- henie Meyer. “Videviku” hullus oli juba mõnda aega kestnud ja pärast esimest filmi mõõtmatuks paisunud. Kõik armastavad aristokraatlikke ja õilsaid vampiire. Või armastavad igal võimalikul juhul kogu teema suhtes sügavat põlgust üles näidata. Olin hiljuti kõik asjakohased raamatud läbi töötanud ja need meeldisid mulle päris hästi – väga andekad mütoloogilised mustrid ja puhas armastuslugu.

Siiski ei olnud ma “Videviku” tuuril ja tuli välja, et on üsna raske kedagi seda uskuma panna. Peatuspaikadeks Seattle, Port Angeles, Forks ja La Push ... tõepoolest, keda ma petan.

Üritasin algatuseks vähemalt ennast siiski petta ja asusin teele. Üle tuli elada kaos Amsterdami lennujaamas ja pooletunnine ristküsitlus Seattle'i lennujaamas, et pääseda Ameerika pinnale.

Seattle'is ja lähedasel Bainbridge'i saarel muutusid elamused oluliselt helgemaks – õnnestunud tšellopalade ja luuletuste esitamised, kohtumised bestsellerikirjanikest fännidega, tutvumine Washingtoni soomlaste dünastiaga, koostöö Jaapani ja Palestiina muusikutega.

Ja edasi Olümpia poolsaarele ...

Algatuseks Port Townsend – kunagi lääneranniku New Yorgiks saada lootnud linn. Siia pidi lõppema raudtee ja koonduma oluline elu. Läks teisiti. Aga Port Townsend on armas, üsna turistlik linnake, kus suur protsent naisterahvaid on üksikemad ja enamik vähe huvitavamaid noormehi tarvitab heroiini. Tõsisemate mõnuainete lai levik oli minu jaoks üks üllatavamaid avastusi sel lääneranniku retkel – arvasin, et tean eliitkoolis käinuna narkootikumidest nii mõndagi, kuid tulevikuta ühiskonna džunglis osutusid need probleemid võrreldamatult suuremateks, kui olin kahtlustanud.

Väiksusest hoolimata leidus Port Townsendis palju intelligentset, ärksat ja luulehuvilist publikut. Mõned on seda isegi parimaks mõeldavaks esinemiskohaks nimetanud. Lisaks vanad tuttavad. Lapsepõlvemälestused ...

Port Townsendist liikusime edasi La Pushi suunas – see on „Videviku“ huvi- listele tuntud libahuntide elupaigana ja huntidest pärinemist kinnitavad kohalikud legendid ka tegelikult. Kuigi muidugi hoopis teisel moel. See on Quileute'ide suguharu kodu. Minu võõrustaja käis sealses reservaadis algkoolis. Tema jaoks oli see väike retk tagasipöördumine lapsepõlvekoju, pühapaika. Pühapaigaks saab see ka minu jaoks ja kahtlen, kas keegi, kes seal käinud, võiks sellest tundest puutumata jääda.

Retk La Pushi annab võimaluse tutvuda kohaliku kaootilise bussiliiklusega. Selle küll muudab ehk kaootilisemaks ka võõrustaja asjaajamisviis – „teeme kõike viimasel hetkel ja ka siis joome veel ühe kiire kohvi”. Jääme maha nii mõnestki bussist ja lõpuks jääb ära meie retk üle piiri British Columbiasse, Victoria saarele.

See-eest veedame aega Port Angeleses, kust praamid Victoria suunas liiguvad. Tegu on samuti sümpaatse väikelinnaga (“väga suured noorte narkoprobleemid,” ütlevad mu sõbrad), mis küll on kõige suurem linn poolsaarel. Imeline India toit ja väikeste disainerpoodide küllus tekitavad kontidesse meeldivamat sorti turistitunde. Siin käisid Bella ja Edward esimest korda koos õhtust söömas. “Videviku” saagale on pühendatud temaatiline pood. Häbenesin sinna sisse minna ja sain tagasi Eestisse jõudes lapselt selle eest noomida.

Järgmine peatus – Forks. “Videviku” saaga peamine tegevuskoht. ““Videviku” fännid tunnevad end isiklikult solvatuna, kui taipavad, et filmi dineri stseen ei olegi siin filmitud,” kaebas kohaliku dineri perenaine. “Ja nad arvavad, et on hea mõte mind selles süüdistada.” Siiski kinnitab silt dineri uksel, et “Videviku” fännid on teretulnud. Loomulikult on siingi saagale pühendatud poode, restorane, hotellitubasid ...

“Pooltel Forksi elanikel on töö, teine pool teeb amfi,” jagab mu võõrustaja mulle lahkelt infot. “Küllap on küllalt ka neid, kellel on töö ja kes teevad lisaks ka amfi,” ütleb meie vestlust pealt kuulnud kõrvalistuja bussis. Tundub, et tegu ei ole saagas kajastatud turvalise väikelinnaga. Kunagi oli Forksi ümbruses ürgmets. Enam ei ole. Ürgmetsas peitub selle linna olemasolu põhjus. Ja kuna ürgmetsa maha võtmine on lõpule viidud, ei ole linnas enam tööd.

Lõpuks oleme viimases bussis ja jõuame La Pushi. Bussisõit on mingi tähtpäeva tõttu terve päeva olnud tasuta. Ja aknast avanevad vaated on ilusamad, kui kirjeldada oskan või julgen. Siiski ei valmista miski mind ette selle elamuse jaoks, milleks La Push kujuneb. Peatume ühes väikestest rannamajakestest, mida kohalikud turistidele üürivad – seoses “Videviku” eduga pea kahekordistunud hinda küsides.

Kõnniteedele on joonistatud hundikarja jäljed ja kohalikus poes on lisaks maisikrõpsudele ja šokolaadile müügil ka “Videviku” suveniirid. Poe ukse taga võib suurele stendile jätta kirju Bellale, Edwardile või Jacobile. Ja kohalikud põliselanikud muigavad sõbralikult, kuid irooniliselt. Rohkem raha, vähem rahu. Tundub, et nad siiski ei kurvasta. Üsna rahulik on paik ikka veel ja raha kulub neile ära, ilma igasuguse kahtluseta.

Aga kõik see ununeb, muutub olematuks ja tähtsusetuks, kui jõuan randa. First Beach – esimene rand. Nii kohalikud seda nimetavad. Maailm on korraga mõõtmatu ja puhas. Esimest korda esimese ranna kogemine kuulub kindlasti mu elu võimsamate elamuste hulka. Ja paneb mind mõistma, et Vaikse ookeani rannikule pean ikka ja jälle tagasi pöörduma. Ja kuigi see rannik on eriline igal pool, ei ole mul kahtlust, et La Push on eriline ka selle üldise erilise sees.

Pärast kaht päeva ookeaniga ongi aeg tagasi liikuda, tagasi Port Townsendi ja Seattle'isse. Sealt juba uues suunas edasi – Californiasse, millega seotud hoopis teised lood.

Olümpia poolsaar ei näidanud mulle sedasama maagilist nägu, mida kunagi lapsepõlves. Maagiline oli ta aga ikka – sügavamalt ja võimsamalt. Aga tegu ei ole mitte ainult valge maagiaga. Tegu on kohaga, kuhu tuleb tagasi minna. Et püüda mõista, miks see ikka ja jälle kutsub ja kummitab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga