Poiss unistab valgetest purjedest …

Mart Laar seilas aastavahetusel ümbermaailmareisi tegeval Nordeal vahetusmadrusena.

Mart Laar seilas aastavahetusel ümbermaailmareisi tegeval Nordeal vahetusmadrusena.

Kui puhub kena kerge tuul ning paat liugleb tasaselt päikese all üle lainete, on mõnus unistada. Eriti kui Kariibi selge päike sulle mitte päris lagipähe ei viruta, vaid hellalt paitab. Millegipärast võid end sel hetkel leida Tättega raamatutest rääkimas.

Iseenesest pole selles ka midagi imelikku, sest palju meist pärineb raamatutest, mida lapsepõlves loetud.

Ja mida poisid siis ikka loevad, kui mitte piraatidest. Avastasime, et kuigi Stevensoni „Aarete saar“ oli kah vahva, erutas omal ajal fantaasiat rohkem mingi kahe venelase kirjutatud paks ning äge romaan uhketest vabadust armastavatest piraatidest, kes ülekohtu vastu võideldes terveid türannide laevastikke merepõhja saatsid. Lõpuks läks see lugu nii keerukaks kätte, et hakkas ära väsitama, kuid kokkuvõttes oli see üks vahva romaan.

Kuna me ei suutnud meenutada ei autoreid ega nime – nüüd vaatasin järele, et tegemist oli V. Vassiljevi ja R. Stilmarki romaaniga „Pärija Kalkutast“ –, asusime meelde tuletama hoopis üht laulu, millest esialgu meenus vaid esimene rida poisist, kes unistab valgetest purjedest ja kelle unenäos pauguvad kahurid. Katrini abiga jõudsime mitu salmi kokku panna. Matvere käis meist vahepeal mööda ja vaatas meid sellise pilguga, et järsku oleme päikesepiste saanud. Siis hõikas Raul aga, et sashimi äsja kapteni ja Pruuli ühistööl püütud tuunast on valmis ning tuli lauda istuda. Nagu ikka, oli see tõeline pidusöök.

Kui kümnekonna tunni pärast interneti levialasse jõudsime, vaatasime laulu tegelikud sõnad üle. Jõudsime üksmeelselt arvamusele, et meie omad olid paremad.

Väljaspool Kariibe on seda kõike raske ette kujutada. Siin omandasid paljud asjad aga sootuks teise ilme. Uusaastasaluuti lasti Antigua saare ühes lahesopis Matvere akordionihelide saatel taevasse umbes sama palju kui Tallinna linnas. St. Kittsis peetud ülihoogne karneval meenutas kahtlaselt tõelist bakhanaali ohtra rummi ja teiste joovastavate jookidega, järgmisel hommikul oli kogu saar kirikus ning palus hoolega. Tõeliselt tasakaalustatud rahvas.

Tortula saarel pani üks selle rannas asuvatest kalmistutest, kus hauakivide ja pisemate mausoleumide vahele olid surfilauad laiali pillatud, tõsiselt mõtlema elu mööduvuse üle. Milliseid mõtteid võis loomulikult kohe kõrval asuvas suhkruroogu kasvanud XVII sajandi rummitehases kiirelt rõõmsamaks muuta.

Drake'i väin, kus seilad mööda saarest, kust pärineb laul „Surnukirstul viisteist meest ja pudel rummi“ või Stevensoni „Aarete saarest“. Või Punta Cana kaheksa kilomeetrit pikk palmidega säravvalge liivarand, kus pole peale su enda prak- tiliselt ühtegi inimest, kui välja arvata väikene baar, kust imehead Mojitot saab. Ja kõige selle kohal kõlavad salsa ja reggae.

Tihti tuli tunnistada, et autoriteetseid reisijuhte, nagu Lonely Planet, ei maksa siinkandis eriti usaldada. Sest nende meelest on siin pea iga asi täiesti eriline ja ainulaadne. Nii heitsime Vieque’i saare all ankrusse, kuna olime lugenud, et siinsamas pidi asuma ainulaadne laht kogu universumis, mis pimeduse saabudes nii tugevalt helendama hakkab, et lausa silmil valus.

Sel ajal kui teised samas asuvas mõnusas linnakeses Mojitosid nautisid, käis Matvere rajaleidjana luuramas ning tuli tagasi teatega, et laht on küll olemas, kuid seda kaitsevad inimsuurused moskiitod ning porilombid, mis on nii sügavad, et sinna võivad jõehobud ära uppuda.

Me ei lasknud end hirmutada ja asusime pimeduse saabumise ees teele. Porilompe praktiliselt polnud ja moskiitosid ei näinud me ühtegi, kuid see-eest särasid ka lahes praktiliselt ainult Ameerika turistide välklambid, keda suurte alustega vee peale veeti. Leidsime, et tegemist on suhteliselt mõttetu kohaga ja vantsisime laeva poole tagasi.

Randa jõudes ning paati vette lükates nägime aga järsku seda, mida olime otsima tulnud – kuidas liivale jäetud jalajälje ümber moodustus säravatest pärlitest kee. Hiljem tähtede all ujuma minnes jagus neid nii taevasse kui ujuja ümber vette. Oli uskumatu elamus. Nii on tegelikult teisteski asjades – selle, mida kaugelt otsima läksid, võid tegelikult enda kõrvalt leida.

Selliseid lugusid võib veel mitmeid rääkida, kuid paraku saab iga jutt kord otsa. Kariibi meri pole koht seilamiseks mitte ainult kapten Jack Sparrow’ jaoks – minevik, olevik ja tulevik on siin omapärasel kombel kokku loksunud, tehes sellest koha, mida nii kergelt ei unusta. Tuult purjedesse, Kariibi mere piraadid, ning loodame, et kapten Morganist erinevalt jääb Panama linn teist siiski maha põletamata.

Vaata ka www.ilmareis.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga