Aimar Ventsel jutustab muusikast, mille teed tuntusele on sillutanud erinevate maailmanurkade bussijuhid. Bussidest sõidu taustaks käiatavatest kassettidest ja laserplaatidest saab aimu, milline muusika on rahva seas hinnas.
Mööda maailma ringi reisides satub igaüks bussi, kus kas normaalkõvadusel või siis kõrvulukustavalt mängib muusika. Peter Moore oma geniaalses reisiraamatus „Tualetis mitte sittuda“ kirub korduvalt põhja keeratud bussimakke, kus Indoneesias pläriseb heavy-metal ja Aafrikas räpp. Bussid on kohad, kus saab aimu, mis kohapeal muusikas moes, mis alati ei tähenda, et see just tore avastus oleks.
Üks mu sõber jutustas, kuidas ta pidi Peruus bussidega sõites kuulama päevade kaupa sealset kaasaegset plekisaundiga cumbia’t. Ta vihkab seda siiamaani. Teisalt, kui läbi Lõuna-Prantsusmaa sõites poleks bussijuht keeranud käima raadiot, ei teaks ma siiamaani, et 1960. aastail tehti Prantsusmaal fantastilist ja pesuehtsat, ehkki prantsuskeelset northern soul ́i.
Nii et bussid ja nende pakutav muusika, eriti nn kolmandas maailmas, on loterii: kui veab, avastad midagi huvitavat, kui mitte, siis muutub su elu mitmeks tunniks põrguks. Muide, sama kehtib Eestis – ühistransport pakub siingi turistidele võimalusi Eesti muusikat avastada või vihata. Viisin kunagi ühe Norra bändi liikmeid pärast kontserti taksoga ööbi- mispaika, taksos mängis Raadio Elmar 1960. aastate estraadi. Norrakad olid sellest püsti vaimustuses ja ostsid järgmisel päeval kuhja vastavaid CDsid.
Bussid ja neis kõlav muusika on mitmel pool maailmas väga oluline meedium ja paljudel juhtudel on just buss see koht, kus artisti looming kõige enam kuulajaid võib leida. Igat masti bussid on lihtsalt need kohad, kus väga paljud inimesed hulga aega veedavad.
Kõige rariteetsem bussimuusika minu kogus on Jugoslaavia bussijuhtide calypso-kogumik. 1950. aastail eksisteeris Jugoslaavias omaette muusikažanr, kus kaverdati Kariibi mere saarte erinevaid muusikastiile serbia ja horvaadi keeles, seda just bussijuhtide jaoks. Miks bussijuhid Tito ajal mambo ja calypso oma tsunftimeloodiaks valisid, ma ei tea, aga veider see album on. Kui netis ringi vaa- data, siis on võimalik avastada mitmesuguseid obskuurse muusika lehekülgi, kuhu fännid näiteks raskesti kättesaadavat kassetimuusikat digitaliseeritud kujul üles riputavad. Ühelt selliselt ma tolle Jugoslaavia kogumiku ka leidsin.
Jamaikal alustasid mitmed DJ-d noorpõlves sellega, et koostasid hittidest kassettkogumikke ja müüsid neid bussijuhtidele. Bussijuhid olla omavahel aga võistelnud, kes enne uusi hitte ja miksitud kassette mängib. Jamaika muusika keskne institutsioon pole artist või bänd, vaid soundsystem ehk DJ-kollektiiv, kes ei tegele ainult lugude mängimisega, vaid suhtleb ka mikrofoni kaudu rahvaga, kommenteerib lugusid jne.
Igas reggae-ajaloo raamatus räägitakse sellest, kui oluline oli ja on Jamaikal see, et eelmise öö soundsystemi tantsupeo lindistus juba järgmisel päeval bussides rahvale ette kantakse. Sel viisil on hulk uusi artiste ja lugusid kohalike mällu kinnistatud.
1980. aastateni Jamaikal reggae’t raadios peaaegu ei mängitud, bussid olid kohad, kus rahvas uusi lugusid kuulis. Nii oleks ka Bob Marley meile ilma Jamaika bussijuhtide muusikaarmastuseta võib-olla tundmatu. Varajane, ska-perioodi The Wailers (mille laulja Bob Marley oli) tegi parajat getomuusikat, mida Jamaika peavooluraadiod täielikult ignoreerisid. Artistsid, nagu Gregory Isaacs, Dennis Brown või Dawn Penn võlgnevad oma edu suuresti bussides mängitud miksitud kassettidele. Ka hilisemad dancehall-kangelased, nagu Sean Paul või siis Bounty Killa läksid oma karjääris edasi tänu sellele, et nende lugusid mängiti bussides. Legendaarse raadiojaama Irie FM avamiseni 1990. aastal puudus Jamaikal raadio, mis oleks kogu aeg mänginud saare kõige populaarsemat muusikastiili. Paar varem eksisteerinud reggae-saadet olid eetris sügaval öösel, mistõttu need jõudsid suhteliselt vähesteni.
Sarnane bussiminevik on ka Peruu chicha’l. Chicha oli töölisklassi slummide rokkmuusika 1960. aastate Peruus. Selle muusikažanri sees segati proge-rocki, psühhedeeliat ja cumbia’t. Mitte imaasjata pole möödunud aastal Crammed Discsi välja lastud kogumikul „The roots of Chicha. Psychedelic cumbias from Peru“ kaane peal bussipilt. Üks ansambel, kes 1960. aastail Peruu bussides kuulsaks mängiti, oli Los Destellos. Selle bändi surematud ja geniaalsed hitid kuuluvad tänapäevani Peruu underground’i klassikasse. Samamoodi said bussides populaarseks Los Ribere- nos ja Los Illusionistas. Chicha tagasitulek algas mõned aastad tagasi peruu päritolu New Yorgi ansambli Chicha Librega, kes vanu lugusid kaasaegses kuues lindistas ja avaldas.
Tänapäevane maailma popmuusika oleks mõeldamatu ka nüüd kõigi armastatud Shakirata. Ent noor Shakira poleks Kolumbias omal ajal tuult tiibadesse saanud, kui kõik bussijuhid Bogotas poleks uue ja värske naislaulja muusikat käianud.
Samamoodi on bussid kaasa aidanud Kolumbia uue tänavamuusika, elektroonilise nueva cumbia edule. Bomba Estero ja ka Eestis suvel esinenud Choc Quib Town tegid peavooluraadiojaamade jaoks liiga radikaalset muusikat. Populaarsuse ja staadioniartisti staatuse mängisid neile kätte bussijuhid, kes terroriseerisid rahvast isepõletatud ja piraat-CDde mängimisega, kuni enamik eeslinnade elanikke seda muusikat armastama hakkas.
Aafrikas on bussides kuulsust kogunud ennekõike lugematud räpparid, kelle kassetid (sageli piraatväljaandena) tolmustel tänavatel ja teedel sõitjate meelt lahutasid. Mali räppar Mokobe Du 113 album „Mon Afrique“ levis üle terve Lääne-Aafrika just bussides. Mokobe tekstid on sügavalt Pan-Aafrika sisuga ja mitte regionaalsed, nagu enamiku teiste aafrika esinejate muusika.
Räägitakse et ka Mali kitarristi Boubacar Traore kuulsus algas bussidest. Boubacar oli üks esimesi, kes hakkas tegema muusikat, milles domineeris elektrikitarr. See oli uus muusika ja nii saigi ta hüüdnime Aafrika Elvis või siis Aafrika Chuck Berry. Nagu Aafrika popmuusikas 1950. aastail tavaline, ei kippunud raadiod uusi žanreid meelsasti mängima. Küll läks aga värske helikeel peale tantsupidudel möllavale lihtrahvale. Edasi tulid kassetid, buss ja üldine tuntus ...
Minu enda suhe bussimuusikaga on olnud kõige intensiivsem Venemaal, eriti Siberis. On olemas ansambel, kes just oma populaarsuse alguses sai enamvähem absoluutse eetrikeelu kõigis Venemaa raadiotes. Kes kunagi on kuulnud ansambel Leningradi ja saab aru neist mattidest kubisevatest tekstidest, mõistab, miks Leningrad raadioeetris eriti ei kõlanud. Nende kolmandalt, läbimurdeplaadilt „Datšniki“ olen televiisoris näinud vaid ühte lugu, kõik edaspidine, mida neilt olen kuulnud, on pärit piraatkassettidelt ja -CDdelt, mida saab osta turgudelt või siis rääbakatest bussidest, mis Siberi linnades avaliku transpordi eest vastutavad. Venelaste jaoks laulab ansambel Leningrad elust ja teeb seda elulises keeles. Vahepeal laiali läinud ja nüüd uuesti kokku tulnud Leningrad on Venemaal suurim raadios mittemängitav popgrupp. Nende kontserdid toimuvad staadionitel 10-15 inimese ees.
Huvitav suhe bussidega on muusikastiilil, mida Venemaal nimetatakse šansooniks. Tegemist on vanglafolgiga, tekstid on piiripealsed ja mässajalikud. Tegemist on minoorse muusikaga, mis segab kurbuse ja karmi mehe maailma. Šansooni armastavad Siberis kuulata kaugsõiduautojuhid, aga ka pikki sõite tegevad bussijuhid. Šansoon ei ole ka just raadiokõlbulik, sest seda seostatakse ennekõige kriminaalse maailmaga. Irooniline on, et šansoon on Siberis armastatud muusikažanr, aga vange ja kriminaale selles kandis eriti ei armastata. Võib-olla sellepärast, et kõik on nendega millalgi isiklikult kokku puutunud, kellelgi pole illusioone kriminaalide romantilisest olemusest. Parimad selle žanri esinejad on Viktor Petljura ja duo Butõrka, nende muusikat peaks kasvõi Tallinnas Balti jaama turul saada olema.