„Kondori tiibade all“ ilmus esmakordselt saksa keeles 2002. aastal. Autoriks on lennudispetšer, vabakutseline ajakirjanik ja rännumees Christian E. Hannig, kes on tänaseks reisikirju avaldanud juba üle paarikümne aasta. Tema hobiks ja maandajaks närvesööva põhitöö kõrval on üksinda ette võetud pikad rattamatkad. Käesolev reisikiri viib lugeja Andide ja Vaikse ookeani vahele Peruusse ja Boliiviasse. Autor väldib turismihooaegu ja külastab maid pigem siis, kui on seal ainsaks turistiks ja elamused seda ehedamad. Külastab ka siis, kui käimas on ülestõusud, teed on õhku lastud või barrikadeeritud.
Ta rändab küll üksi, kuid ei otsi üksindust. Hannig suhtub teel kohatud inimestesse tajutava sisemise respektiga ja teeb lugeja tuttavaks paljude värvikate inimtüüpidega.Tekst on teravmeelne, liigse sõnavahuta, kohati naturalistlikult otsekohene. Nii lihtne see ongi: “Ma otsin elu,” ja “tõde ei ole olnud kunagi midagi mugavat.” Kohaliku keele ja uskumuste-kommete tundmine avab uksed ja südamed. Nagu autor ütleb: “Selliseid elamusi ei saa reserveerida, isegi mitte teadlikult otsida. Tee üks samm inimeste poole ja nad tulevad sulle kaks vastu.” Need on olukorrad, kus “fotoaparaadi plõksatus kõlaks väga kommertslikult” ja sellised ehedad ja kohati liigutavad pildid võtab rändur kaasa vaid mõtetes.
Õigluse jaluleseadjana arvab ta, et tuntud reisikirjanik Paul Theroux peaks La Pazi tagasi tulema ja vabandama linna ees solvamise pärast (kõdunemiseni alla käinud, kärnane ja vähkkasvajalik). Theroux teeb oma järsud järeldused, võrreldes nähtut Ameerika elustiiliga. Hannig väntab maa üksipulgi läbi ja on tunduvalt leplikum. Järelsõnas kutsub Hannig rännumehi üles nähtud hädadele ja viletsusele jõudumööda reageerima. Mitte nii, et naased turvalisele kodumaale hulga fotode ja muljetega ja sinna see jääbki. Inimesed pole seda ära teeninud. Ta ise pani Boliiviast kaasa saadud abipalve diplomaatilisi kanaleid pidi liikuma usus, et just taolised väikesed teated kokku suudavad tekitada kõva hääle, mis võiks olla üheks muutuste käivitajaks.
Raamatu pühendus teeb südame soojaks iga ränduri naisel:
Südamlik tänu minu naisele. Teades minu igatsust kauguste järele, annab ta mulle ühiste seikluste vahel vabaduse, mis teeb võimalikuks sellised reisid, nagu see siin.
Maris Pruuli