Peeter Sauter ei pea reeglitest kinni ei kirjanduses ega elus. Peeter kihutab läbi elu. Lisaks muule on ta jube tsiklifänn. Avaldame katkendi ta motoratturipäevikust, mis tänavu Go Reisiraamatu märgi all ilmub.
Tee Saksamaalt Brüsselisse on sirge kui nöör ja seal sõidetakse üsna siva, olgu siis Saksamaal või juba Belgias. Me olime pika päeva Põhja-Itaaliast tulnud ja oli himu juba kohale jõuda Serge’i juurde. Serge on hollandi kirjanik ja kuidagi on elu temaga kokku viinud siin ja seal, ka Tallinnas, kuhu Karl-Martin, kellele Serge samuti istub, ta mõnel korral külla on kutsunud. Serge teeb teinekord ootamatuid tegusid, näiteks ostis ta Kaliningradist, ise läbisõidul olles, vana Volga auto ja hiljem selgus, et seda pole nii lihtne Venemaalt välja viia ja jättis masina sinnapaika, niipalju, kui ma mäletan.
/.../
Aga, olles mõttes juba Serge’i mitusada aastat vanas vanalinnamajas, mis on nii kitsalt teiste majade vahele surutud, et igale korrusele mahub üks suur tuba, aga neid korruseid on samas neli, olin ma tegelikult alles paarisaja kildi kaugusel kiirteel.
Teadsin, et mõistlik oleks mitte liiga kiirustada ja pentsu mitte tossutorust niisama välja lasta niriseda, nagu see suurel kiirusel, kui kogu pents ära ei põle, paratamatult on, aga et kõrval sõitsid autod pealt kahesajaste kiirustega, siis ei viitsind minagi passida. Kuskil kahesaja kolmekümne juures tuli siiski terve mõistus koju või vaatas rahakotti ja juurde ma siis ei keeranud, sest ressursi viimases otsas, pealt kahesajaviiekümnestel kiirustel suureneb pentsukulu võrreldes sajakuuekümnega üle kahe korra.
Nojah, mu ratta mootor on ainult liitrine. Ma ei tea, kuidas on lood 1300-se mootoriga Suzuki Hayabusade ja Honda Blackbirdidega, saksa kiirteel sõitmiseks võivad need olla õigemad pillid, või miks ka mitte Triumph Rocket, mille kubatuur on 2300 cc, kuigi ma ei tea, kuidas mulle sellise isteasend sobiks ja kui hea ta tagumiku all suurel kiirusel on ja vastutuulega. Nojah, Žigull võttis juba sajapaarikümne juures 13 liitrit, eks mootorite efektiivsus ole erinev.
Aga 230 oli hea kiirus ja ma tundsin, kuidas me teedekaardil täpina nähtavalt Brüsselile ja puhkusele Serge’i juures lähenesime. Ja eks autosid, mis meist selle kiiruse juures veel vuhinal möödusid, on alati, sõida ükstapuha kui kiiresti. Ja see on hea, ma ei taha tunda ega arvata, et olen teel kõige kiirem. Võib-olla sellepärast, et kunagi ütles Aivar, kui ta oli oma mustal Jawal Tartust Tallinna jõudnud. “Ega mööda küll minust keegi ei läinud!” Ja mõne aja pärast oli malbe Aivar vastu posti sõitnud ja surnud. Ehk seepärast mõtlen ma, et hea kui keegi minust ikka mööda ka sõidab, las aga lähevad.
Nii et ka pealt kahesajasel kiirusel ja kiirtee keskmisel rajal vaatan aeg-ajalt tahavaatepeeglisse, et kas möödatahtjaid on. Ja selle tee peal neid oli. Tihti polnudki teab mis erilised autod, väliselt tavalised BMW-d, Audid ja mersud. Ah, mulle meeldib sakslaste stiil, et see mis kapoti all on, ei pea nii väga kaugele paistma auto välimusest ja ka uute ja vanade autode väliskuju on üsna sarnane. Sellist mentaliteeti pole vist ühegi teise riigi või rahva autotootjal.
Muidugi, viimastel aastatel lähevad need asjad firmade ülesostmise ja liitumisega sassi ja enam ei ole meeles, kas Ford on Opeli või Opel on Fordi oma, aga saksa autode stiil on õnneks vist suuresti säilinud, isegi kui BMW uus peadisainer lainelised jooned autokeredesse lasi pressida. Ilmselt on see hoiak sümpaatne seetõttu, et tahaks isegi nii elada või oma brändi hoida, et pisut võib muutuda ja uueneda, aga põhihoiakud ja väärtused võiksid samaks jääda nii välimuses kui sisus, nii hinges kui ihus. Sest kes kord ennast reedab, teeb seda võib-olla veel paar korda ja kas tahaksin ma endale kamraadi või naist, kes täna on nii ja ülehomme naa. Eks taolisi ole ju kohatud ka ja nukraks on see teinud. Võib-olla pole kena inimesi ja autosid võrrelda, aga inimesed teevad oma tegusid ja tempe iseloomu järgi ja nii ka autotootjad. Ja autode valijad.
/.../
Brüssel algas kuidagi märkamatult ja ma ei jõudnudki kaardilt vaadata, millist sissesõiduteed võtta või kas oleks pidanud ümber linna sõitma. Aga kuhu ringi, Serge elab ju keskel. Tuleks ära jagada, kui algab sisemine ringtee, mis on täitsa linna keskme ümber ja sedamööda õige kohani jõuda.
Ma ei viitsinud peatuda, et lapata Google Mapsi eri mõõtkavas väljaprinte, mis olid mul nina ees paagikoti läbipaistva kile all läbisegi hunnikus. Meenus ka, et eelmisel korral sama teed mööda Brüsselisse sisse sõites võttis päris palju aega, enne kui Kandelaarstrasse üles leidsin. Ja see Brüssel on ju nii rahvusvaheline linn, et siin ei räägi paljud inglist ja on palju tumedanahalisi, kes elavad getos oma elu, ja palju ametnikke, kes on siin olnud ainult vähe aega ja ei tunne linna, nii et kellelt sa teed siis küsid. Ühe linna sees on mitu linna ja oma linnas mitu eri elanikkonda. Ja tänavad lähevad ka tihti maa alla ja alumiste tänavate kohal lähevad teised tänavad hoopis teistesse suundadesse. Nii et ühest küljest suht soliidne, vana ja rahulik linn, teisalt paras mitmekihiline klubivõileib.
Niipalju teeküsimist, kui seekord Serge’i elamist otsides, varasemast ei mäleta. Ja kui ma olin suhelnud juba narkaritega, kes kahe spliffi vahel mulle siukest slängi rääkisid, et pidin mitu korda üle küsima, et midagigi mõista, ja noorte ärimeestega, kes eriti rääkida ei tahtnud, aga kui viitsisid, siis andsid klaari ja selge teksti ja instruktsiooni, kasutamata isegi kantseliiti, siis varsti tekkis mul sportlik huvi küsitleda erinevaid inimesi ja saada pilt, kes siin Brüsselis üldse elavad ja mis keeli nad räägivad.
Ega ma palju sotti ei saanud. Keeli oli palju ja palju oli neid, kes ikkagi oskasid vaid üht-kaht keelt ja ma ei tea, kuidas nad omavahel seal linnas hakkama saavad. Ma olen küll ka Liverpoolis elanud Euroopa suurima ja vanima hiinalinnaosa serval, kus oli palju tüüpe, kes rääkisid ainult mandariini, aga seal olid nad selgelt getostunud ja elasid isolatsioonis. Brüsselis aga tundus, et kõik on läbisegi. Ma ei tea, kas ma tahaksin, et Tallinnas sama tekiks. Sest need asjad on visad püsima. Lasnamäe bussis kohtan ma siiani rahvast, kellega saab suhelda vene keeles ja ainult, ja see pakub mulle lusti. Aga suulu ja türgi keelt ma enam vanuigi vist selgeks ei saa. Multikultuursel keskkonnal on kaks otsa, või mis kaks, ikka mitu korda rohkem on neid erinevaid otsi, plusse ja miinuseid.
Lõpuks, pärast pikka päeva, alles hommikul olime olnud Põhja-Itaalias, tiirutasime Brüsseli vanalinnas platsil, millest ma teadsin, et see on just Serge’i kodu juures. Ma vaatasin kõigisse tänavaotstesse ja ei suutnud ühtki ära tunda, kuigi olin siin olnud vast poolteist aastat tagasi. Ma olin lihtsalt väsinud. Vihm ladistas nüüd päris usina sõbralikkusega ja mu Google Mapsist välja prinditud linnakaardid olid vettinud ja lagunesid näpuvahel. Aadress oli mul siiski peas.
Meid püüdsid aidata pereresto omanikud, mees ja naine, ja kuigi nad pidasid siinsamas restorani, ei olnud neil aimugi, kus võiks olla naabruskonna tänav. Suure linna asi. Ja mees püüdis puurida mu kaardiräbalaid, aga ta polnud harjunud kaarti vaatama. Ta ei saanud sellest aru. Ometi oli temas ettevõtliku ärimehe kangust. Kuna ma olin sisse sõitnud ühesuunalisse tänavasse vastuvoolu, palus ta mul pisut kõrvale tõmmata, et vastutulev auto mööda saaks ja võttis ennast kaarti vaadates tõsiselt kokku. Ma ei saa tema suhtes üleolev olla, sest ma olin palju kordi sama kaarti vaadanud ja näinud seal platsi ja seda, kuhu tuleks minna, aga sellist kohta polnud olemas. Siis mulle helistati Serge’i juurest ja tuldi vastu ja ma töristasin jalakäija järel õigesse kohta. Missugune kergendus. Ja kui koht teada oli, tundus kõik nii lihtne. Nagu lugemis- või jalgrattasõiduoskus, kui see kord on saavutatud.
Võiks arvata, et pärast sellist pikka sõitu on toss väljas ja kobiks kotile. Kaugel sellest. Energia on nii üleval, et jookseks veel ei tea kuhu, läheks välja pidutsema või lobiseks niisama mitu tundi sinna otsa. Olgu, võib-olla kui sõita mitu ööpäeva jutti, siis kukub kotile ja vajub teadmatusse. Aga ma pole kindel, kas ma tahan veel sõita paar ööpäeva jutti, kuigi olen seda elus teinud korduvalt ja see on pakkund omamoodi kaifi. Küsimus on nuhtluse ja vaeva ja kaifi vahekorras, ega seda lihtne hinnata ei ole. Kui palju piina me oleme valmis taluma teatud koguse naudingu eest?
/.../
Jäime Serge’i juurde nädalaks. Nädal tundub olevat üsna hea aeg, et kuskil kohal olla pikema treti peal. Aga, järele mõeldes, ega kaks nädalat pole ka paha või kuu või kaks kuud, poole aastaga saab vist juba midagi kätte ja üle aasta pole nagu väga mõtet olla, kui ei kavatse sinna elama jääda. Tahan vist viidata,
et alla nädala ei saa nigu kohast sotti ja ei oska ennast süsteemi paigutada, aga küllap see võib olla individuaalne.
Arlette’i ja Serge’iga võtsime ajaviiteks napsu, mida muud. Me olime küll toonud poest suure kollektsiooni erinevaid trappistide õlusid, sest mida muud peaks Brüsselis jooma. Duveli, Orvalit, Westmallet, Chimayd, Achelit ja mis nad seal kõik on. Palju odavamad nad pole kui mujal, kui neid peaks kätte saama, aga valik on suur igas supermarketis ja valik on ka pudelite suuruses. Leffet saad ka 0,7-liitrises vahuveinipudelis, aga ka 0,2-liitrises käepärases kulkus.
Mäletan, et kui esimest korda tulin, arvas Serge, et ma pole õiget belgia õlut saanud ja lippas kohe poodi. Ja pärast õpetas, millisest klaasist millist õlut juua. Tal oli varuks erinevaid klaase, küll Duveli, küll Chimay kirjadega. Aga nüüd jõid nad Arlette’iga veini ja kangemaid napse ja ei võtnud õlut teps, kui ma pakkusin. Vist tüütab ka väga hea asi igaühe kord ära.
Uurisin nende eluplaane. Sest ma ei saa lahti sest ajakirjanikuhaigusest. Kuigi ma ajakirjandust ei tee juba aastaid pea üldse, lööb, eriti vindisena, minus välja ajakirjanik ja ma hakkan inimesi küsitlema, kui seda üldse vajagi pole. Mul on vist tunne, et kui ei küsi, siis ei saagi midagi teisest teada ja lähed lahku võõrana. Ajakirjandust tehes ma teadsin, et kui sul oli ohver käes, tuli teda halastamatult pinnida, muidu ei olnud sul hiljem millestki lugu kokku kirjutada. Pinnida tuli ka siis, kui sul ohvrist kahju oli. Aga elu pole ajakirjandus, ja siuke pinnimine võib elus paljudele ära visata ja nad ei viitsi varsti sinuga enam üldse rääkida. Nii et siingi on raske piiri leida.
Samas on mõnel hea meel, kui talle pakutakse võimalust end avada ja oma mured ja plaanid laiali laotada. Mõni saab nii ise ka teadlikumaks, mis seisus ta on ja kuhu liigub. Kui ta ise pole seni oma asju selgeks mõelnud. Väljarääkimine, artikuleerimine sunnib selgust otsima. Kuigi, nagu armastuseasjade ajamisest teada, võib sõnastamine ka palju hapraid tundeid ära lörtsida, viskad sõna välja ja kaotad sideme oma alles kujuneva õrna tundega, sõnastamisega on lihtne ka ilusaid asju tappa.
Aga Arlette’il ja Serge’il olidki eluplaanid täitsa olemas ja nad tahtsid neist rääkida. Millegipärast plaanisid nad Brüsseli maja maha müüa ja ära kolida. Kaalumise all olid Berliin ja Rio de Janeiro. Ma ei saanud sellest aru. Serge töötab ju keelega, kuidas ta saab ja tahab olla teise keele keskkonnas. Olgu, tööd võib ta sealt Belgia ajalehtedele edasi teha. Aga kas ta ei tea, et pikk olemine teise keele sees muutub ahistavaks ja teeb olemise depressiivseks. Kui su töö on keelega seotud, on tohutu kergendus minna kuhugi, kus seda keelt, milles sa iga päev supled ja kroolid, ei ole igal pool su ümber, kui seda ei ole telekas ega raadios, kui seda ei räägi joodik tänaval, see on suur puhkus ja äraolek. Aga kui sa pead teise keele sees olema kaua, siis hakkad sa närbuma ja loed juhuslikult kätte sattunud eesti ajalehe läbi viimse kui reani. Sõjaväes oli minuga nii ja ma arvan, et mitte ainult minuga. Kuigi, tõsi, Serge on hollandlane ja elab Brüsseli paabelis ja valdab õige mitut keelt.
„No te peaksite natuke aega ehk proovima, enne kui siinse elamise kogu täiega huugama panete.“
„Jaa, me lähemegi mõneks ajaks Riosse. Meil on seal mõned siit läinud kamraadid, kellele sealne olemine klapib.“
Kanäe, mitte ainult eestlane ei mõtle, et läheks hoopis ära kuhugi soojale maale elama, hollandlane heaoluriigist võib ka nii mõelda. Kuigi neid eestlasi, kes lämmil maal kohanenud on ja kohale jäänudki, ei ole vist palju. Mitu suurt reisimeest on öelnud, et Eestis on ikka kõige parem. Näiteks ei ole siin (olnud) suuri looduskatastroofe, riik on mõnusalt väike jne. Ja kui just Sosnovõi Bori tuumajaam Peterburi juures õhku ei lenda, pole esialgu miskit hullu oodata.
Kui just mõni terrorist Vene-Saksa gaasijuhtmele paugu proovib panna, võib see olla tüütu, aga ehk mitte nii suur pauk kui orkaan Miamis.
Paljud asjad harjuvad ka lapsepõlves sisse, teadagi. Nii on mul tore ujuda ookeanides või järvedes, aga kui saan lõpuks Läänemerre, siis on see õige koht. Järved on liiga magedad ja ookeanid soolased. Kuigi, tore on supelda mujalgi. Ega kodumaa pole naine, kelle juurest ei sobi teiste voodites käia.
Ööd ja päevad olid Serge’i juures segamini meil ja ka pererahval. Serge ise põrnitses arvutiekraani varahommikuste aegadeni. Tal oli tähtaeg, et mingi pikem lugu lehte ära saata ja ta rääkis sest mitu korda, et lugu on juba liiga pikk ja ta peaks hakkama seda kokku suruma, aga minu meelest istus muudkui ööd läbi üleval ja kirjutas pikka lugu veel pikemaks. Sest see oli, mis teda erutas, mitte korrektuur ja kärpimine.
Me Lauraga tukkusime köökelutoa põrandale tehtud asemel (kuigi maja oli suur, olid mingil hetkel kõik muud pinnad täis) ja kuulasime vene musa ja võib-olla tekitas pidev ja intensiivne klahviklõbin mul ka mingeid spetsiifilisi unenägusid.
Võib-olla kirjutasin ma klõbina saatel unenäos isegi mõne novelli valmis ja unustasin hommikuks. Seda on ennegi juhtunud. Kui Serge vastu hommikut magama kobis, tegime aeg-ajalt keppi, kassid publikuks. Aga ega eriti see inimeste kepp kasse ei huvitanud ka.
Hommikul aga tabas mind nukrus. Mu kitsasse vanalinnatänavasse pargitud tsikkel oli öösel ümber lükatud. Õnneks vastu seina, mitte tänavale pikali. Katki pol’d suurt midagi, ainult peeglivars oli pooleks, parempoolse peegli vars. Et ratas oli pargitud naabermaja ette, siis ma koputasin nende uksele ja küsisin, kas R1 jäi ehk neile ette, kas neile ei meeldi, et see seal seisab.
Seal elas mustaverd malbe rahvas ja nad ütlesid, et olid aknast näinud, kui mööduv poolpidune sell oli tõstnud jala kõrgele ja pannud rattale tubli paugu. Ennäe, kui uhke tegu. Ilmselt polnud tegemist tsiklisõitjaga. Mul oleks raske uskuda, et mõni mootorrattur nii võiks teha. Autojuht võib ehk kellegi teise autot nöökida, autoga pole justkui nii lähedast sidet. Aga tsikli peedistamine on, nagu läheksid ja mõnitaksid kellegi lähisugulast. Oleks veel, et mõni tütarlaps, keda tsiklist on ahistanud, oleks kõigi maailma mootorrataste peale vihane.
Aga mees? Või olid seda meest tsiklistid ahistanud, kes teab.
Mõtlesin, mis edasi teha. Sest meil oli plaanis veel paar päeva Brüsselis aega surnuks lüüa. Olgu, tõstan ratta püsti ja jalale. Aga kui tolle selli tee viib uuesti siit mööda ja talle ei mahu pähe, et ratas on püsti tõstetud ja lükkab uuesti pikali? Uhh, ei taha mõelda, ei tea head lahendust. Kuhugi tasulisse parklasse viia? Aga hakka seda otsima ja edasi-tagasi vantsima. Ja kas minna otsima uut peeglit, sest ega seda alumiiniumist vart ju paikama siin ei hakka. Või sõita edasi ühe peegliga? Aga ma olin tulnud ainult väikese jupi, plaan oli minna Šotimaale ja Lissaboni. Natuke pikk maa ühepeegli-sõiduks. Kael läheb kangeks, kui muudkui üle õla hakata vaatama. Või paigaldada siia käepäraste vahenditega mõni käepidemega laste taskupeegel? Seda oleks lihtsam külge kruvida.
Kuidagi sai peegel tagasi teibitud ja ma juurdlesin, kaua ta teibituna vastu peab. Päris kaua pidas. Fort Williamini välja Šotimaal, mitu tuhat kilti, aga siis vajus ära. Fort Williamis ostsin Gaffa teipi, panin peeglivarrele tugevduseks paar pardlivart (otsustasin, et võin võtta Justina vannitoast paar kasutatud karvaeemaldajat, parajasti polnud küsida kelleltki) ja teipisin uuesti. Nüüd tundus hästi pidavat. Alles Lissabonis, kus kuumus kippus 40 kraadi ligi, läks teip pehmeks ja peeglivars vajus jälle ära, nagu noku pärast tõsist tööd.
Sain aru, et ei ole mõtet peeglit tagasi teipida enne, kui jahedamasse saan ja sõitsin Lissabonist Amsterdami ühe peegliga. Tasapisi harjus sellega ära, kõi- gega harjub. Aga Amsterdamis lappisin peegli uuesti tagasi, ikka nendesamade Šotimaalt pihta pandud pardlivarte abil, need olid truult kotis püsinud ja läbi öö ja vihma Amsterdamist Tallinna uhades oli peegel asjaks nii Saksa kiirteedel kui Poolamaal paljudel möödasõitudel. Ja sellisena teibitud on ta praegugi, mitu kuud hiljem. Ehk Viljari juures saab teha alumiiniumikeevitust, aga sellega pole ju kiiret enne järgmist kevadet.
Niisiis, manööverdasin Yamaha Serge’i kitsal vanalinnatänaval igaks juhuks teise kohta, seinaorva, kus ta möödajalutajale nii ette ei jäänud. Kuigi, ega neid asju kunagi ei tea.
/..../
Brüsselist oli tahtmine sõita Amsterdami Marieti ja Jaapi juurde, aga ma sain Marieti meilidest aru, et ta lõpetab ikka veel oma Ameerika raamatu kirjutamist ja ei taha minuga praegu hängida. Mis seal ikka. Ehk saab tagasi tulles nende juurest läbi sõita. Sest neil on alati head jutud ja meeldivalt nihkes maailmapilt või isikupärane elunägemine, mis viib neid hobuvankril Lõuna-Prantsusmaale või Rumeenia mustlaste juurde.
Saan aru, et Hollandis kunstnikuna ja kirjanikuna end ülal pidada pole lihtne, isegi siis, kui sa oled tuntuselt esikümnetes. Jaapil-Marietil pole näiteks pesumasinat. No ma ei tea, võib-olla neile meeldib pesu käsitsi pesta, aga vist ei ole see siiski ainus põhjus.
Olgu, varsti peaks Laura nagunii Stansteadist tagasi Tallinna lendama, et minna haiglasse inimeste konte väänama, ja pilet selleks on tal juba taskus. Lähme siis pealegi Inglismaale. Londonis oli meil mitu peatuspaika soolas ja ma saatsin Brüsselist mõned meilid teele. Et kas saab Kristiina juurde, Elina juurde või Rete juurde. Kõik nad olid päri olnud peavarju andma.
Olin ainult murelik, kuidas tsiklil Londonis läheb, kui ta tänaval peab seisma. Raske oli otsustada, kas tal on parem kesklinnale lähemal ja kallimas Notting Hillis või vaesemas Camden Townis. Kristo, kes aeg-ajalt Aafrika-tiire teeb, rääkis mulle, et tema KTM seisab Dalstonis küll tänaval ja ega midagi pole paari aasta jooksul juhtunud, ainult kate on mõnikord minema lohistatud ja vahel on poolpidused neiud ilmselt kambakesi ratta otsa roninud, et endast pilti teha ja tsikli hargi pealt pikali kallutanud. Nojah, R1-l polegi üldse harki ja jala pealt vajub ta kergesti pikali, kui abistada.
Võrreldes Itaaliast Belgiasse tulekuga, tundus London olevat peaaegu Brüsseli külje all. Kaua me sinna läheme? Pool päeva? Ah, ei viitsi liiga vara ennast üles ajada. Ja ilm on ka ilus, jõuame, kui jõuame.