Serbia pärast Titot. Miloševičist ja Karadažičist rääkimata

20 aastat pärast Titot, 14 aastat pärast Radovan Karadžićit, 11 aastat pärast viimast Belgradi pommitamist ja kümme aastat pärast Slobodan Miloševići ei inspireeriks Serbia Emir Kusturicat enam „Maa-aluseid“ tegema, kirjutab Silvia Pärmann.

20 aastat pärast Titot, 14 aastat pärast Radovan Karadžićit, 11 aastat pärast viimast Belgradi pommitamist ja kümme aastat pärast Slobodan Miloševići ei inspireeriks Serbia Emir Kusturicat enam „Maa-aluseid“ tegema, kirjutab Silvia Pärmann.

Siin-seal Belgradi linnapildis meenutavad olnud aegu küll veel pommidest puruks kistud majad ning juuakse, lauldakse ja tantsitakse ikka veel meeletuseni. Ehkki nüüd vist mitte enam selleks, et unustada.

Osalt kindlasti hoopis selle pärast, et keerulistest aegadest väsinud rahvas on ikka veel rahueufoorias. Aga ega seda eelmist konfliktideta ja rahulikku aega, mida vaikselt teetassi taga meenutada, enam keegi hästi ei mäletagi. Ei Serbia ega naaberriikide erinevate rahvaste pidevalt käärivas Paabelis ole lihtsalt nii ammu saanud rääkida ühtsest rahumeelsest riigist või riikidest – ehkki mõneks aastakümneks suutis diktaator Josip Broz Tito raudne käsi üheks Jugoslaaviaks aheldatud riikides rahvuslikud, religioossed ja territoriaalsed kired vaos hoida.

Kunagisest Serbia ja kogu regiooni kultuuri- ja majanduselu keskusest, Valgest Linnast (Belgradi serbiakeelne nimi Beograd tähendab valget linna) sai ilmetu linn. Kui te jumaldate monumente ja teie silm eristab halli kolmekümmet erinevat tooni – mis kõik teid ka ühtviisi vaimustavad – siis oleks Belgrad teile ilmselt ka Tito ajal muljet avaldanud. Selle eesmärgiga Jugoslaavia oma pealinna tegelikult ju üles ehitaski.

Belgrad on suurejooneline ka täna, küll pisut teisel moel. Kesklinnast on saanud glamuurne linn laiade tänavate, eeskujulikult renoveeritud majade, parkide, kallite kaubamajade džungli, Sava ja Doonau jõgedel loksuvate luksuskaatrite ja isegi oma Silicon Valleyga.

Kohati Tito-nostalgiasse laskuvas Serbias on uus aeg paljude arvates toonud ebavõrdsust. Kuid ka rikkust, mida ei häbeneta. Belgradis võtab see tavaliselt über-kalli auto kuju, väikelinnades saab selle endale tavaliselt külge riputada.

Ehkki Belgradi Silicon Valley ei ole koht, kus arvuti taga istumisest kühmus ja prillidega IT-äri geeniused Coca-Colat joomas käivad. See tänav kesklinnas on oma nime saanud silikoonrindadega napilt teismeeast välja jõudnud beibede järgi, kes kokteile limpsides ühest tänavat ääristavast baarist teise liiguvad. See on koht, kuhu minnakse näitama oma uut telefoni, autot või naist – midagi uut on elujanuses Belgradis praegu igaühel näidata. Silicon Valley ei maga kunagi. Umbes sama ahaste võimalustega maailmast, nagu seda stalinlikki oli, otse kodusõtta sattudes on nüüd sellise maailma poole püüdlemine vist paratamatu.

UUED VÕIMALUSED KAUBANDUSES

Kui belgradlased elasid üle nii Tito kui ka NATO pommirünnakud ning musta huumori meistritena nende aegade üle praegu vaid naeravad, siis näiteks ajaloos tunduvalt vähem räsida saanud endine tekstiilipealinn Novi Pazar uue maailmaga nii hästi ei kohane.

209 kilomeetrit Belgradist lõuna pool asuv Novi Pazar on alati olnud oluline kaubanduslinn. Tito ajal oli see ühtlasi ka Serbia moslemikogukonna keskuseks olev linn üks Ida-Euroopa tähtsamaid tekstiilitööstusi. Teksad – alguses võltsitud Lääne kaubamärkidega, siis juba omad – tulid Euroopasse just sealt, enne kui väikesed hiinlased selle äri üle võtsid.

Novi Pazar võtab külalised vastu sooja ja unise moega. Üle linna kaigub kutse palvele, pagarikodade uste taga lookleb järjekord, õhus on tunda sütel grillitud maisitõlvikuid, lihtsate söögikohtade köögis on pliidil maailma kõige paremad täidetud paprikad ning linna keskväljakul tõstavad vanamehed päevade ja ööde kaupa tänavamale meetrikõrguseid nuppe.

Hiilgeaegadel keskväljaku äärde lösutama visanud „esindushotell“ Vrbak, Jugoslaavia tsentraalse hotelliplaneerimise friik-show kosmoselaev-kohtub-araabia-maadega stiilis, andes oma pimedate akendega kaubanduslinna hääbumisest märku.

Kuid see märguanne on petlik – ka tänapäevane Novi Pazar on küll mitte kogu Euroopa, kuid vähemalt Balkanimaade kontekstis väga oluline kaubanduslinn – narkokaubanduslinn. Möödunud aasta lõpus avaldas Novi Pazari endine politseiülem Suad Bulić, et linna narkojõugud saadavad iga nädal 20–30 kilo heroiini Sarajevosse ning et linnas on vähemalt viis organiseeritud narkojõuku.

Kust tuleb heroiin, on teada (Afganistanist), ja üldjoontes ka see, et see kuhugi ära läheb. Novi Pazaris endas ei tundu narkootikume ega ka narkoraha väga suurtes kogustes olevat, ehkki meie pingutusi nende leidmiseks ei saa kindlasti tõsisteks nimetada.

Belgradi värvikast baari- ja restoranimelust hellitatutena olime juba niigi tähelepanu köitnud, otsides muidu meid siira lahkusega vastu võtnud linnas kasvõi ühte kohta, kus veini juua saaks. Lõpuks linna ainsasse alkoholi müüvas- se välikohvikusse jõudes ei julgenud ma enam uurida, kui lihtne oleks heroiini osta – seda oleks kindlasti valesti tõlgendatud.

Ehkki baari omanik, kahekümnendates noormees, rääkis hea meelega elust oma kodulinnas – ta pidas nii elu kui väljavaateid üsna nukraks. Tekstiilitööstust pole, seega pole ka töökohti (ilmselgelt pole viis narkojõuku Pärnu suuruse linna jaoks piisav arv tööandjaid), pole ka ideid, kuidas neid luua ja tegelikult on ju lihtsam lahkuda, nagu noored eelistavadki teha.

KAHE MAAILMA VAHEL

Kagu-Serbias asuvas Pirotis tundub esmapilgul elu käivatki vaid tänu sellele, et sealt lahkuda on lihtsalt nii keeruline – vaid sümboolset tähendust omava sõiduplaani järgi liigub päevas Belgradi poole kaks rongi ja paar teiste linnadega ühendavat bussi ei vii sinna ega ka mitte ära üleliia inimesi.

Pirot oli kunagi Serbia mitteametlik vaibatööstuse keskus – kohalikud naised kudusid kodudes ainulaadseid kilimeid, mis olid pigem kunst kui käsitöö. Tipphetkel oli vaibakudujaid linnakeses umbes 5000 ning kaupmehed voorisid kokku kõikjalt. Kahe maailma – Ida ja Lääne – vahel oleva Piroti asukoht oli selleks suurepärane.

Geograafiliste koordinaatide mõttes küll samas kohas seisev Pirot asub täna eikusagil. Meie teekond sinna mitte üleliia mugavate bussidega kestis pea terve päeva. Kõik selle nimel, et näha, kuidas kohalike naiste käed varahommikust lõunani ainulaadsel moel ikka veel koovad (siis läheb suvel Serbia lõunaosas liiga palavaks, et seda füüsiliselt rasket tööd teha).

Inimtühjal tolmusel tänaval asuvas infopunktis ei teadnud kilimikudumi- sest keegi paraku midagi – peale selle, et linna muuseumis tõepoolest mõni kilim on. Sama targalt astusime välja teisest I-punktist. Piroti ainus väärtus tundus olevat kõik see, mis linnapiiri taha jäi – kaunis loodus ning ehedad külakesed täis päevalilli ja küpsevate õunte lõhna.

Poole päeva detektiivitöö tulemusena õnnestus saada käsitööühendust „Damsko Srtse“ (tõlkes „naise süda“, mis on üks sealsetel kilimitel kasutatav kujund) juhtiva Irina telefon.

Järgmisel hommikul leidsime peaaegu et turismiinfo vastast hoovist kilime kudumas toatäie naisi. Kõik, mis viiest tuhandest alles oli jäänud. Tito võimuaeg tõi linna tööstust, töökohti, stabiilsust ja mugavust – ning viis ainulaadse käsitööoskuse peaaegu et teise ilma. Tema aja lõpp tähendas praktiliselt kõige lõppu, mitte võimalust vana elu juurde tagasi pöörduda.

Nii palju toibunud, et ise hingata ja hakkama saada, ei ole linnale identiteedi andnud käsitööoskus tänaseni. Sadu aastaid vana Serbia väikelinna traditsioon püsib elus vaid tänu USAIDi toele. Ja see on ka praktiliselt ainus asi, mis Pirotis hetkel üldse elab.

TITO VARJUS: MILOŠEVIč JA KARADžIć

Radovan Karadžić (sündinud 1945) on Bosnia serblasest endine poliitik, luuletaja ja psühhiaater, Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia Vabariigi president 1992–1996. Oli 1996. aastast alates rahvusvaheliselt tagaotsitav süüdistatuna sõjakuritegudes ja genotsiidis Bosnia sõja ajal – tema juhtimisel viidi läbi etnilist puhastust Bosnias. Ta tabati juulis 2008.

Slobodan Milošević (1941–2006) oli Jugoslaavia ja Serbia poliitik. Aastatel 1989–1997 oli Milošević Serbia Vabariigi president (Jugoslaavia koosseisus), aastatel 1997–2000 Jugoslaavia president.

1998. arenes Kosovo iseseisvusliikumine relvastatud vastasseisuks Jugoslaavia armeega. Aasta hiljem tõmbas Milošević ÜRO ja NATO survel osa armeejõududest Kosovost välja, kuid keeldus Kosovole autonoomia andmisest ning alustas rünnakut. NATO vastas õhurünnakutega Serbiale, Milošević omakorda nõudis Kosovo etnilist puhastamist, sundides sajad tuhanded kodumaalt põgenema. Samal aastal esitas Haagi tribunal Miloševićile süüdistuse sõjaroimades ja inimsusevastastes kuritegudes.

2000. aastal kaotas Milošević presidendivalimised Serbia Demokraatlikule Opositsioonile ja Vojislav Koštunicale. Kaotust mitte tunnistanud Milošević astus tagasi alles massimeelerahutuste survel. 2001. aastal andis Serbia valitsus Miloševići välja Haagi tribunalile, ta suri vangistuses 2006. aastal.

TITOMAANIA

Tito kultus – ja ilmselt ka praktiline meel – ajendas Jugoslaavias talle pühendama ja tema järgi nimetama kõikvõimalikke asju, sealhulgas kokku ka kaheksat linna.

Montenegro pealinn, mis vähemalt alates aastast 1326 oli kandnud Podgorica nime, nimetati 1946. aastal Titogradiks. Kindlasti oli nimi abiks, et II maailmasõja ajal 70 pommirünnaku ohvriks langenud linn nime vääriliselt taas üles ehitataks.

Lisaks Montenegro pealinnale said Tito järgi uue nime veel Titov Drvar (Dvar Bosnia ja Herzegovinas), Titova Korenica (Korenica Horvaatias) Titova Mitrovica (Kosovska Mitrovica Kosovos) Titovo Užice (Užice Serbias), Titovo Velenje (Velenije Sloveenias), Titov Veles (Veles Makedoonias), Titov Vrbas (Vrbas Serbias). Tänavate ja väljakute kokkulugemine, mis Tito järgi Jugoslaavias nime said, võtaks ruumi paar lehekülge.

Titomaania oli aga riigipiire ületav ja nii on Josif Tito nimeline tänav olemas Etioopias, Tito avenüü Tuneesias Sousses, Brasiilias São Paulos ja Ghanas Accras, Küprosel on tema järgi nime saanud tänavad nii Lomassolis kui Dalis. Moskvas on Titol aga Profsojuznaja metroopeatuse kohal oma väljak.

Ja – last but not least – Tito nime kannab isegi üks asteroid, Milorad B. Protići avastatud asteroid 1550 Tito.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga