Üks läbi ajaloo tõlgitumaid Eesti autorite teoseid on olnud Voldemar Veedami raamat „Põgenemine vabadusse“. See jutustab 16 meeleheitel eestlasest sõjapõgeniku retkest 11-meetrisel purjepaadil üle Atlandi ookeani Rootsist USA-sse 1945. aasta suvel. Teos, mille kaasautoriks oli jänki Carl B. Wall (kes pani tasku valdava enamuse kopsakatest honoraridest), ilmus esmalt lühendatult Readers Digestis ning siis juba eraldi raamatutena (alates 1952) ja ajalehesabade järjejuttudena, kokku vist 27 keeles (kindlasti on tõlkeid rohkem kui 20 keelde).
Mootorpurjekas Ermale ja jaht Estoniale (kapteniks üks legendaarsetest vendadest Kõudest – Valter) järgnesid mitmed teised tollal uskumatute merereiside sooritajad. Ameerika meedia oli pöördes – esikaantele ilmusid pealkirjad „eesti viikingitest“, kes pähklikoortest paatidel ookeani ületavad.
Ookeaniületused polnud aga tingitud ei seiklushimust ega ka lihtsalt abstraktsest paanikahoost. 20. mail 1945 ilmus „Dagens Nyheteris“ teadaanne, milles Nõukogude Liidu saatkond kuulutas, et on alustanud Nõukogude Liidu kodanike organiseeritud kodumaale saatmist. Nõukogude Liidu kodanikeks loeti mõistagi ka eestlasi. Mõne aja pärast sai teoks Saksa armees teeninud eesti ja läti noormeeste dramaatiline väljaandmine Nõukogude Liidule. Mööda põgenikelaagreid käisid NKVD agendidkojukutsujad. Kõik see lõi poliitilise fooni Rootsist lahkumiseks.
Jüri Vendla raamatust saame teada, et tegelikult polnud neid Ameerika mandrile purjetanud aluseid üldsegi nii palju: „Ameerikasse purjetati ajavahemikul 1945–1951 kokku seitsmeteistkümnel korral, neist kümme olidki puhtalt eestlaste organiseeritud reisid.“ Kokku jõudis sel teel USA-sse u 250 ja Kanadasse 1200 eestlast, viikingilaevadeks kvalifitseerub praegu teadaolevalt u 50 alust. Kõike seda kokku ei ole ju üleliia palju, aga need lood on nii võimsad, et sündis suur legend, kus vaimusilmas võib kujutada tohutut armaadat eestlasi viikingilaevades piikide ja kilpidega Manhattani poole purjetamas.
1940. aastal, pärast Eesti Vabariigi okupeerimist, said kõik Eesti lipu all seilanud laevad okupatsioonivõimudelt korralduse minna Murmanski sadamasse ja anda alused üle Nõukogude Liidule. Mõistagi eesti kaptenid ja laevaomanikud 99% sellele käsule ei allunud. Eesti laevu püüdis Nõukogude Liit ka kolmandate riikide sadamates. Hea algus seikluslikule loole on näiteks seegi, kui Vendla kirjeldab ühe eestlasest kapteni käitumist New Yorgis: „Kui Nõukogude Liidu ametnikud pardale tulid ja laeva üleandmist nõudsid, sasis Paalberg ühest delegatsiooni liikmest kinni ja viskas ta ilma pikema jututa üle parda.“
Ameerikas toimunust märksa vähem on teada seilamised Lõuna-Aafrikasse, Argentinasse ja Brasiiliasse. Ka nendest pagemistest on Vendla raamatus põnevad peatükid.
Kui üldse millegi kallal norida, siis Erma reisi raamat on ju 1998. aastal Eestis ilmunud, see peatükk on ehk ebaproportsionaalselt mahukas (hea eeltöö selle peatüki jaoks oli aga tehtud ühel Vendla suurepärasel allikal, kadunud Alan Peter Treil). Samas on Erma järellugu omamoodi armsalt kirja pandud. Mõnel pool on veel näha, et autorile on iga leitud ajaleheartikkel või dokument nõnda kalliks saanud, et pole raatsinud seda lühendada, kuigi võinuks. Omalt poolt lisan ühe mainimata allika – Altanta sõidust Kanadasse on juttu Elise Lige raamatukeses „Elise. A True Story“.
Kokkuvõttes tahan aga harrastusajaloolase Jüri Vendla töö kohta öelda, et see hästi vormistatud, väga paljude unikaalsete piltidega illustreeritud raamat on meresõidu- ja ajaloohuvilisele inimesele rõõmustavaks lugemiseks. Oleks tahtnud ise sellist kirjutada.
Tiit Pruuli