Venemaa. Rööpmeseadja

Postimees, 22. veebruar 2013 Mõned päevad enne vabariigi 95. sünnipäeva sõitsin ringi Leningradi oblastis, Volosovo rajoonis, pisikeses raudtee äärses Vruda külas. Sealt jääb 96 km Peterburi ja 274 km Tallinnasse. Ajasin taga üht vana lugu - 1944. aasta kevadel pommitas saksa lennuk Vruda jaamas Narva rindele suunduvat laskemoonaešeloni. Kõrval seisis rong rindelt tulnud haavatutega. Laskemoonarong plahvatas…

Otsisin tolle ammuse sündmuse pealtnägijaid. Rääkisin valgevenelase Aleksandriga, kes on Vruda jaama pannud mälestusmärgi nõukogude sõduritele ja tagalatöötajatele. Aga Aleksander kolis Vrudasse alles aastaid pärast sõda. Kõnelesin Nikolaiga, ta oli tollal 6 aastane, toodud siia perega sõja ajal Puškinost. Ta mäletas plahvatusi, seda, kuidas nad kolm päeva ei tohtinud raudtee lähedale minna, kuidas õde tõi koju varustusrongist välja lennanud ameerika vorstikonserve ja riisi, kuidas nad poistega avastasid hiljem rongi rususid 400 meetrit raudteest eemal. Mäletas, kuidas sõja järel jaamaülema kolm poega leidsid miini, selle lõkkesse viskasid ja kõik kolmekesi surma said.

Lõpuks juhatati mind Teresa juurde, kes olla nii vana, et peaks ehk midagi rohkemat mäletama. Esimestest sõnadest sain aru, et Teresa emakeel ei ole vene keel. Ingerlane, arvasin endamisi. Rääksime tollest sõjasündmusest, aga see polegi praegu tähtis.

Üsna varsti jõudsime sinnamaani, et Teresa Karelson on eesti tüdruk, sündinud Jamburgi kreisis Petrogradi kubermangus 1919. aastal. Peaaegu sama vana kui Eesti Vabariik.

1937 aeti nad oma metsatalust välja, siis palusid end Vrudas elanud venelastel oma kolhoosi võtta.

Sakslased evakueerisid Leningradi oblastist suurema osa ingerlasi, isureid ja ka eestlasi. Ingerlased läksid Klooga ja Paldiski kaudu Soome, eestlased said Eestisse. Ka Teresa ema ja vend läksid. Kutsusid tedagi kaasa. „Aga kuhu ma kahe tillukese lapsega oleks läinud, mees Rudolf sõjas, ise vaene. Ütlesingi, et kes mind vaest seal tahab ja jäin siia,“ ohkab Teresa. 1944 suvel, kui sakslased olid minema löödud, tahtis ta raudteele tööle minna. Aga kohe ei võetud, eestlasi ei usaldatud. „Öeldi, et kui nõukogude armee Eesti vabastab, siis võid tööle tulla,“ meenutab vana naine. Nii tuligi mõni kuu oodata ja siis sai ta rööpmeseadjana tööd. 30 aastat keeras Teresa Vruda jaama pööranguid. Suvel polnud viga, aga talved olid hirmus rasked, lumi tuiskas raudtee täis, rööpad tuli puhtad hoida, et jõud mehhanismidest üle käiks.“

Ema ja vend elasid siis Eestis, Raasikul, üsna jaama lähedal, täpselt 237 kilomeetrit Vrudast. „Eks ma koputasin seal raudteed puhastades vastu rööpaid ja saatsin neile tervisi,“ räägib Teresa edasi. „Aga väga raske oli, see oli ka raske, et kui lapsed koolis inglise keelt hakkasid õppima, siis ütlesin, et nüüd õpime eesti keele ka selgeks. Nad hakkasid nutma, et ei taha, et teised juba niikuinii narrivad, et tsuhnaad ja tsuhnaad.“ Viimati rääkis Teresa emakeelt 35 aastat tagasi, kui ema matustel käis.

Pika palumise peale võtab siiski eesti keeles luuletus lugeda:

Üks noormees oma pruudiga

seal kõnnib metsateed,

Oh, kallim lähme rutuga,

Seal paistvad Peipsi veed.

„Ah, ma ei taha edasi laulda,“ ütleb Teresa. „Liiga kurb lugu.“

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga