Olin eelmisel nädalal Peterburis ja kohtusin ühe mustanahalise mehega. Kahjuks mitte Barak Obamaga, aga Obamal ei olnud Venemaal kindlasti kerge. Lisaks kõigele muule, heale ja halvale, on Peterburi ka üks vene marurahvusluse ja rassismi kantse.
Maksim, kellega juhuslikult tutvusin, ütleb, et ta on „tüüpiline Venemaa neeger“ – Aafrikast õppima tulnud mees kohtas Moskvas slaavitari ja nende järeltulija peab siin „orjama“. Maksimi ajutiselt Piitris elavatel rassikaaslastel on olemas oma FB-lehet, aga Max seal ei käi, sest seda teevad „vabad inimesed, kes võivad iga kell Venemaalt lahkuda, minule on see kahjuks kodumaa“. Max kuulub nende enam kui 70% mustanahaliste hulka, keda on verbaalselt ahistatud. Füüsilised ründed ja mõrvad on paaril viimasel aastal vähenenud, ent suhtumine on ikka enam kui vaenulik.
Võõrviha juurtel Venemaal on mitmeid põhjusi. Kui Peeter I Hannibali üle 18. sajandil naerdi, siis oli põhjuseks lihtsalt toonase maailma piiratus (ehkki musti orje oli Miljonnaja tänava majades juba varemgi). Praegu oleme näinud, kuidas mõjus vene rahvale majanduse, poliitilise mõjukuse, sigivuse ja kokkuvõttes rahvusliku uhkuse langus – algul ennasthaletsevalt ja siis 180-kraadilise vastureaktsioonina marurahvuslikku puhangut esile kutsudes.
Venelased on G-20 agenda esimesele kohale pannud punkti „majanduskasv töökohtade loomise ja investeeringute kaudu“. Selle peale oli Piitris kuulda rassistlikku anekdooti Obama kohta:
– „Miks on USA president kaotanud oma toetuse mustanahaliste (rääkija kasutas muidugi hoopis teist väljendit) hulgas?
– Sest ta lubab luua neile töökohti.“
Palju Piitri rassismist avaldub sealses aktiivses jalgpallielus. Peterburi Zeniidi fännid saatsid eelmise aasta lõpus klubijuhtidele kirja, kus nõudsid, et klubisse ei võetaks mängima „neegreid ja ükskõik millise seksuaalvähemuse esindajaid“. 2010 kritiseeris Moskva Lokomotivis mänginud Ghanast pärit jalgpallur FIFA-t otsuse eest anda 2018 jalka MM korraldamine Venemaale. Mees loetles solvanguid, mis tal endal on tulnud Venemaal üle elada ja ütles, et eriti raske on mängida Peterburis.
Mustanahalistel on võrreldes mitmete teiste vähemustega Venemaal suhteliselt kerge. Neid päästab esiteks nõukogudeaegne suhtumine, et aafriklaste näol on tegemist ideoloogiliste vendadega, keda tuleb Lumumba-koolis harida ja siis saavad neist korralikud inimesed. Teiseks on mustanahalised täna niivõrd väikesearvuline grupp, et neis ei nähta ohtu vene identiteedile.
Küsisin oma uuelt tuttavalt, kas kirik ei aita neid, mõeldes ise, et olen lugenud protestantide tehtud võõrviha-uuringuid ja pöördumisi avalikkuse poole. „Kirik,“ musta mehe suur kõverdus grimassiks, „õnneks on nende põhivaenlaseks nüüd saanud pederastid, muu-usulistega pole hetkel mahti tegeleda.“
Kui lahku hakkasime minema, küsis Max, kuhu tahan minna. Meil oli kesklinnani üks tee ja ta kutsus mind oma autosse. Esimese 500 meetriga sai selgeks, et Maksim ei armasta naisjuhte. Enne, kui kilomeeter sõidetud, võisin ma veenduda, et ta lausa vihkab neid. Nii mahlakas vene keeles polnud ma tükk aega sõimamist kuulnud. „Mis sa … koperdad …, tee parem kodus mehele süüa. Kas sa, …, ei tea, et 1. septembrist tõsteti mobiiliga roolis rääkimise eest trahve, kasuta oma keelt mujal selle raha eest.“
Mäletate seda vene algupära valmi, mille Jakob Tamm maakeelde ümber tõstis: „Kord Päitsik puskis Punikut“. Ja Punik läks äigas endast nõrgemale Kirjakule ja Kirjak tuuseldas lõpuks meelepahas maas vedelevat hunnikut.
Postimees 13.09.2013