Inimesed jagunevad laias laastus kaheks – need, kes pooldavad lastega reisimist, ja need, kes vaatavad lennukis vihase näoga kõiki, kes on otsustanud lapsed kaasa võtta. Meie müügi superviisor ja kolme lapse ema Age Põder arvab, ilma lasteta reis ei tule kõne allagi.
Loomulikult tähendab lastega reis korralikku eeltööd ja plaanimist, aga võimatut ei ole siin midagi. „Mina olen beebidega väga palju reisinud, aga valin hoolega riike, kuhu minna,“ rõhutab Age. „Kindlasti ei lähe ma lapsega piirkonda, kus on levinud malaaria ja muud haigused ning puudub tasemel arstiabi, välistatud on ka arengumaad. Näiteks ei kibele ma Indiasse. Aga kui sihtpunkt on turvaline, ei luba mul süda lasteta reisile minna,“ ütleb ta.
Lapsega reisimine ei ole miski kannatus, kui sa oled korralikult valmistunud, arvab Age. Enamik probleeme algabki just puudulikust planeerimisest. „Kas või needsamad lennukis karjuvad lapsed – enamasti on nii, et nendega lihtsalt keegi ei tegele. Neil ei ole mänguasju kaasas, neil ei ole sobivat süüa-juua, keegi isegi ei räägi nendega – vanemad tegelevad oma asjadega.“
Samavõrd oluline on aja planeerimine kohapeal, sest laps on reisil lisakoormus ja sellega peab arvestama. „Programm tuleb paika panna kõige pisema vajaduste järgi,“ soovitab Age. Väike laps tahab vahepeal magada, ta ei jaksa palju korraga vaadata. Beebil on jälle oma vajadused. „Kord veetsin ühe pikema lennureisi vahepeal terve päeva kaheksakuuse lapsega südatalvises Londonis. Ma ei mäleta linnast mitte midagi! Ainult vaatasin kella ja otsisin järgmist sooja kohta, kus mähkmeid vahetada või süüa anda. Londonis ei ole ka mugav kärutada. See oli päris karm,“ tunnistab ta.
Samas on beebiga reisida veel lihtne, sest päris pisikest last saad sa oma tahtmise järgi suunata ja kontrollida. Kõige keerulisem vanus on kahe-kolmene: sellised, kes juba ise tegutsevad, aga ohutunnet veel pole ja püsivust samuti mitte. „Kaheaastane on juba nii ISE,“ ütleb Age. „Ta katsetab kõike, eriti sinu närve.“
Viieaastane laps on mõnusam reisiline: tema saab juba asjadest aru ja temaga saab teha kokkuleppeid. Kümneaastane on veel asjalikum, ta mõtleb juba kaasagi. Näiteks linnareisile alla kümneaastast Age meelest võtta ei maksagi. Tore on küll, aga vanematel võib olla päris raske ja lapselegi ei jää nähtust kuigi palju meelde.
Kui vana lapsega kuhu reisida?
Pisemate kui 10aastastega puhkusele minnes võiks eelistada täisteenusega puhkusereisi. Näiteks Türgi on perede seas väga soositud, sest seal on laste peale väga palju mõeldud. Lasteklubid ja erinevad tegevused, eelsoojendusega basseinid ja liutorud on olemas igasugusel hinnatasemel hotellides. Peab ainult veidi eeltööd tegema: kas ise internetist hoolega hotelli võimalusi uurima või reisikonsultandilt abi paluma.
Lasteklubi ja organiseeritud lasteprogrammi olemasolu hotellis on vanematele tõeline õnnistus, ütleb Age. „Muidugi väga tagasihoidliku lapsega peab seal algul kaasas käima, et ta harjuks. Aga näiteks keel ei ole kunagi probleem – nad seal joonistavad ja teevad mänge ning saavad omavahel kenasti hakkama. Neil on oluline, et oleksid mänguasjad ja teised lapsed.“
Miinus on Türgi puhul muidugi see, et südatalvel sinna sooja sõita ei saa – otsereise ei korraldata ja ilmadki on jahedavõitu. Kindla peale sooja ja päikest leiab talvel Egiptusest, aga laste peale on seal reeglina vähem mõeldud, atraktsioone on vähem ning need on pigem kallimates hotellides. Klimaatiliselt sarnane alternatiiv Egiptusele on Iisraeli kuurort Eilat, mis geograafilisele lähedusele vaatamata on kui hoopis teine maailm. „Eilat on suhteliselt kompaktne, seal on mõnusad rannad ja oma delfinaarium. Igal sammul on tunda, et inimesed on mõelnud nii sinu kui ka sinu laste peale. Suhtumine on hoopis teine, meie kliendid on jäänud väga rahule,“ ütleb Age.
Väga hea perereisi sihtpunkt on ka Tenerife. Eriti meeldib see peredele, kes on ise aktiivsed avastajad – näiteks rendivad auto ja külastavad Teidet ja Loro parki jms. Liikluskultuur on euroopalik ja teed korralikud, ainult natuke pealehakkamist peab olema. Miinus on aga see, et Tenerife reisid on reeglina kallid ja kohti ei ole alati vabalt saada.
Aga enne veel, kui väikese lapsega pikk tšarter- või koguni kauglend ette võtta, võiks võimalusel mõne lühema otsaga katsetada, kuidas laps üldse lennureisile reageerib. „On ju küll ja veel lennukites nähtud karjumisest punase näoga lapsi,“ ütleb Age. Kuigi õhurõhu tekitatud ebamugavust kõrvades saab nippidega leevendada – rinnalapsele tõusmiseks-maandumiseks tiss suhu, suuremale kõrrega jook või lutsukomm –, ei pruugi need kõigile mõjuda.
Ettevalmistus on väga tähtis!
Oluline on ka see, et lastel on reisile sobiv varustus. „Korralik, vähemalt 30 SPF päikesekreem, kaela- ja kõrvakaitsega müts, pikkade varrukatega õhuke särgikene,“ loetleb Age soojamaareisil hädavajalikku. „Eesti beebid on väga õrna nahaga, juba tunnikesega võib lapse ära põletada. Ja vedelikuvajadus on kuumas palju suurem, sellega peab arvestama.“
Teadma peab ka seda, millised on kohalikud reeglid. Eestlased näiteks ei oska tihtipeale arvestada, et alla 12 a last ei tohi kusagil välismaal hetkekski järelvalveta jätta. „Selle eest võib sõna otseses mõttes kriminaalasja saada,“ ütleb Age. „Ei tohi last üksi tuppa saata, ta ei tohi üksi liftiga sõita, üksi kuskil mängida ega magada. Esiteks turvalisuse pärast (meie blondid lapsed tekitavad liigset tähelepanu), teiseks seadused ei luba. Ja see kehtib enamikus kohtades üle maailma.“
Kui reisida mitme lapsega, võiks kaasas olla ka mitu täiskasvanut. Üksinda on väga raske kaht last jälgida. Sa ei saa arugi, kui üks vaikselt silmanurgast eemale hiilib. „Esimene asi, mis mina oma beebidele sisse treenisin, kui nad rääkima hakkasid, on see, et kui sa ta nime ütled, siis tuleb kohe karjuda: „Jaa!“ Täitsa nagu sõjaväes drillisime. See on väga hea, kui nad ära kipuvad kaduma. Alati on kuulda, kus nad on,“ õpetab Age.
Kuigi lastega on keerulisem reisida kui vanematel omaette, ei ole selles siiski midagi ületamatut. „Lihtsalt normaalsed vanemad peavad olema. Kogu pere peab üksteisega arvestama.“ Igasugune reisimine liidab peret ja arendab kasvavat last, on Age kindel.
„Minu terve elu reisinud, nüüdseks 16-18-aastased lapsed võtavad võõras linnas metrookaardi ja käivad iseseisvalt vaatamisväärsusi vaatamas. Üks käis klassiekskursiooni ajal isegi Peterburis ise metrooga sõitmas – venelannast ema laps tõlkis, minu oma liikles ja nii seiklesidki. Kõigega said hakkama, nad ei pelga võõraid paiku,“ on Age uhke. Palju reisinud noored lihtsalt on iseseisvamad, julgemad ja laiema silmaringiga, eriti kui harjutama on hakatud juba maast-madalast.
________________________
Artikkel ilmus Naistelehes 28.10.2013
Fotod: Age Põder, www.dolphinreef.co.il, www.takingthekids.com
