Uus Meremaa: Matkates läbi Kahurangi Rahvuspargi – Heaphy Track

Plaan sai algatatud juba aastal 2013 minekuks, kuid elu ja olu läksid oma teed, ning alles 26.12.2014 ma oma sammud Kahurangi rahvusparki seadsin. Kui senini mu pikim matk oli olnud neli päeva, siis selleks korraks seadsin vaimu valmis kaheks nädalaks, millest küll aga kujunes üheteist päevane matk, kuna päev päeva järel mu füüsiline vorm kasvas ja nii igapäevaselt ma pikema distantsi maha matkasin, kuni ühel hetkel sai piirkond läbi seigeldud ja oli aeg tagasi tsivilisatsiooni naaseda. Mu matk nägi ette ühildamaks kolme erinevat matkarada Kahurangi Rahvuspargis: Heaphy Track, Wangapeka Track ja Leslie-Karamea track.

Esimene päev:

26. detsembri hommikul olin vara üleval, seljakott kindlalt pakitud ja vaim valmis. 8.00 oli väike buss mind peale võtmas koos teiste matkajatega Nelsoni infopunkti ees, kust siis algas kolme tunnine sõit matka algustpunkti, üleval pool Nelsoni, Collingwoodi lähistel sügavas metsasopis. Liiviga sain hommikul kokku, sest andis ta mulle lahkelt kaasa lisa mälukaardi fotoaparaadile, mis mulle ka väga vajalikuks osutus.

Kui rääkida ilmast, siis Uus Meremaal on see alati väga ette arvamatu, ühes päevas võid tihti silmitsi seista nelja erineva aastaajaga, seega tuleb alati varustatud olla kõige vajalikuga. Minu seekordne väljakutse aga oli küllastunud ilmataadi lahkusega, kuna vaid paaril päeval sai tunda vihma, muidu aga pool pilvine või suisa päikeseline ja meeleetult kuum, eriti kui seljas esialgu 24kg.

Matkaraja esimeseks etapiks oli mul läbimisel Heaphy Track, mille kogu pikkuseks 78km. Ööbimiskohtadeks on ette nähtud hütid ja telkimisplatsid, mis tuleb varakult broneerida, kuna tegu on väga avaliku ja kuulsa matkarajaga, mis näeb ette , et igaüks võib sellega julgelt rinda pista, rada on kujundatud piisavalt kergeks, kuid siiski väljakutsuv. Kogu distantsi üldjuhul läbitakse nelja või viie päeva jooksul, sõltuvalt igaühe füüsilisest ja vaimsest vormist, see viimane küll saab ilmsiks alles rajal olles, kus rinda pista tule ilmastiku oludega ja raja endaga. Mina läksin nelja päeva peale, sest teadsin, et 20km päevas suudan kenasti läbida.

Kui alguspunkti kohale jõudsime, asjatas igaüks omaette, kokku alustas tol hetkel kümme nägu, igaüks valis oma sammu pikkuse. Juba kord rajal olles muidugi ilmes, et oli meist ka varajasemaid alustajad, kellega ma teatud hetkedel kokku puutusin, oli siis selle põhjuseks nende puhkehetk, kus ma neile järgi jõudsin, või puhtalt minu kiirem samm, mida ma ise küll algul väga tempokaks ei pidanud, kuna esimesed paar tundi andis seljakott endast ohtralt märku ja eks peale ligi aastast kontoritööd pole seljalihased harjunud teistmoodi liigutusteks. Olin aga teadlik, et see kõik on mööduv ja üllatusena peale paari tundi mu keha kohandas ennast kotiga, mis oli peaaegu, et märkamatu. Selles osas olin ka üllatunud järgmisel hommikul, sest üldjuhul tunned lihase ja liigesevalu hommikul kotti selga ajades, ja kuidas õlad tulitavad, samuti puusad. Seekord ma üllatasin ennast igati, kuna kõik selline jäi olemata.

Esimese päeva  17,5 km möödusid kenasti. Märkasin ühel hetkel, kuidas mul on palju mõtteid peas, samas aga ühegi mõtte juures ei peatunud ma pikemalt ja nii ei mäletanudki päeva lõpuks millest kõigest ma mõtlesin. Küllap looduse lummus, värske õhk ja vapper vaim ees ootavaks paariks nädalaks avaldas oma positiivset mõju. Päev kulges terve aja tihedas metsas, mis võiks öelda oli paras vaimu proovile panek, sest iga uus käänak või läbi sammutud oja tundus justkui iga eelmine ja vahel võis küll tekkida tunne, et kas sellel ka lõppu tuleb. Ma isiklikult aga olin valmis mõlemaks: nii füüsiliseks kui vaimseks väljakutseks, sest iga kogemus arendab mu meelt ja vaimu,  mu teadlikkust minu endaga ja kogu ümbritsevaga, seega iga tunne või mõte oli tere tulnud.

Kui kord päeva sihtpunkti, Perry Saddle hütti jõudsin, olin rõõmus sooritatud päeva üle. Seadsin üles oma telgi, ühes minuga telkisid veel osad inimesed, enamus aga ööbisid hütis, kuna seal oled enam kaitstud ilmastiku muutuste eest ja kindlasti ka soojem ning pakub ehk enam mugavust, kuid need faktorid polnud mulle olulised. Mulle meeldib oma privaatsus, mida pakub telgis ööbimine ja jumaldan värsket õhku ja linnulaulu. Tegin põgusa jalutuskäigu alla jõe äärde, paljajalu läbi muda sai mindud kuni lõpuks avardus kena väikese basseini moodi paik, kuhu end sisse kasta ja lõdvestada jala lihaseid peale esimest päeva.

 

 

Teine päev:

Esimese öö jooksul olin ma palju üleval. Olen seda alati täheldanud, et telgis magamine vajab veidi harjumist, seega olin endaga kannatlik ja rahumeelne. Kuna tegu südasuvega, siis temperatuur oli üle kahekümne kraadi ka öösel, mis võimaldas puht paljalt magamiskoti sees uinuda. Kella viie ajal hommikul oli ma lõplikult üleval , kuulasin linnulaulu, mis oli kui meditatsioon. Olen ka muidu varajase ärkamisega, seega ega ma kaua telgis passinud, ajasin end maast lahti, pakkisin telgi kokku, sõin hommikust, tegin mõne venitava harjutuse jalgadele ja 7.44 olin ma teele asumas. Tunne oli üllatavlt hea. Peale paari tunnist matkamist jõudsin Gowland hütti, mis sai olema küll kerge puhkepaus ja võimaldas selga sirutada. Teekond kulges hommikuses vaikuses, kuuled ainult linnulaulu, oja vulisemist, kerget tuulevuhinat ja iseenda sammumist. Võtsin ka hetki, kus täielikult peatusin, et ainult looduse muusikat kuulata ja oma tuksuvat süda.

Peale põgusat pausi, sai kott taas selga aetud ja sammusin edasi James Mckay hüti suunas. Teekond jätkus kergusega, tõdesin, et esimest korda läbin ma rada, mis tõesti tundub lihtne. See oli justkui hea sissejuhatus kõigeks ees ootavaks. Teise päeval ma taas leidsin end tihti mõtete küüsis, aga nii nagu eile, nii ka täna nad tulid ja läksid, seega suurt tähelepanekut ma neist ei teinud. Küll aga hakkasid vaikselt juba kerkima mõtted mu edasise elu teekonna suhtes. Sellest matkast ilmselgelt kujunes mu jaoks silmade avanemine ja jõudsin sammukese lähemale iseenda tõeni, oma soovide ja ihadeni. Mõtted sai alguse seoses elukoha muutusega Wanganui linnast Nelsoni, küll aga ajapikku ka need ideed hakkasid enam värvikamat poolt leidma, ning tänaseks päevaks on juba konkreetsemaid samme tehtud, mille üle ma tunnen uhkust iseenda ees, et astusin vastu oma väljakutsetele ja saavutasin enam julgust, peale hakkamist ja iseenda tõe kuulamist, elus edasi liikumst.

Päeva lõppeded tundsin rahulolu, ajasin õhtusööki valmistades teistega juttu ja juba suhteliselt varajasel tunnil ma pöördusin telki, kus tassikese teega nautisin vaikust, mida loodus pakkus, sest kui kord päike loojub, jääb ka kogu loodus magama, ei kuule sa vähimatki, kui ainult iseenda hingamist. Sellised hetked looduses on alati võluvad ja usun, et paljudele oleks see suureks väljakutseks, et lihtsalt istuda ja kuulata vaikust.

Enne magama minekut, ma pakkusin iseendale lõdvestama jala massaazi, see küll andis tunda, et matkatud on paari päeva jagu, aga pidasin pinges lihastele vastu, sest teeb see ainult head.

Tollel õhtul sai enam kontakti loodud kahe noormehega Tšehhi vabariigist. Olin nemadki telkimas, kuid tollel õhtul seisis neil ees väljakutse, kuna telk olevat väga nigela veepidavusega ja just tol õhtul lubati tugevat vihma. Seega ei jäänud neil muud üle, kui  magada katuse varju all, mida hütt pakkus, seal aga said nad tunda siiski kerget vihma ja tuulemõju. Eks oli neil parasjagu jahe ka, kuna niiskus ikka poeb kontide vahele. Sellest tutvusest kujunes kerge kokku hoidmine ees ootavaks üheteistkümneks päevaks, kuna oli neil plaanis täpselt sama trajektoor, mis mul. Kui mulle eelnevalt öeldi, et kui kord juba Wangapeka ja Leslie – Karamea rajal, siis suure tõenäosusega seal ma palju teisi ei kohta, kuna tegu pole enam suure avaliku matkarajaga ja päris igaüks seda teekonda naljalt ette ei võta, seda enam kui olla teadlik, et just hiljaaegu läbis piirkonda tugev tuul, raju ja torm, mis hävitas palju rajast, maha langenud puud ja läbi pääsetavus paljudes kohtades olevat kriitiline.  Seega teades, et tšehhikad on samal teel, andis see justkui kergenduse, et ma päris omapäi seal ei seikle, kuigi olin ka selleks valmis.

Teine öö oli taas lühikese unega, seega kolmadal päeval sai taas vara tõustud.

Kolmas päev:

Öösel sadas vihma nii nagu ilmaennustus lubas. Ka hommikul silmad avades taevavõlv pilvine ja hall, kuid soe. Ma ajasin end kiirelt üles, sest tundus mõistlik pakkida kõik kokku ajal, mil päris vihma ei saja. See mul ka õnnestus, sest hetkel , mil telk sai kokku, hakkas taas kallama. Tollel hommikul ma veetsin mõne tunni hütis koos teistega. Teadsin, et päev ei saa väga pikk olema, seega võin veidi oodata vihma lakkamist. Sõin hommikust putru ja vaatasin kaugusesse allamäge nii kaugele kui silm seletas. Seal paistis killuke ooekani, mis oli päeva sihtpiunkt, seega osutus kogu ees ootav teekond allamäge olevaks. Vahetasin muljeid ja muud jutte elust ühe perekonnaga Ameerika Ühendriikidest, kes olid tulnud oma tuttavaid külastama ja otsustasid ühes sellega ka Heaphy matkaraja läbida.

Kell oli vast umbes 9 paiku, kui ma otsustasin, et mis ma siin ikka ootan, pole ma ju suhkrust ega maasikavahust. Aeg on teele asuda. Distantsi pikkus oli 20.2km aga allamäge minnes osutus see kiiresti mööduvaks päevaks. Ja küllap allamäge mineks oli ka see, mis mu kannavalule leevendust tõi. Nimelt eelmisel õhtul hakkas mu parem kand tundma andma, midagi säärast polnud varem tunnetanud. Ei pööranud sellele suurt tähelepanu, õhtul tegin hoolega venitusi lootes, et hommikuks on kõik möödunu. Päris nii aga ei läinud. Raskusega seljas esimese samme tehes tõdesin kiirelt, et mu kand annab ennast isegi rohkem kui eilsel õhtul tunda. Ma seega alustasin tasa ja targu, et tunnetada oma valu piiri. Oli see nõrk, aga siiski eksisteeriv.

 

Esimesed kolm tundi vihm tasakesi tibutas, rada aga kulges läbi metsa, mis pakkus surepärast kaitset. Kõndida ühes kerge vihmaga oli äärmiselt meeldiv, kogu loodus mu ümber elavnes ja saavutas erilise värskuse tunde. Esime etapp kolmandal päeval kestis üle paari tunni. Kui esimesed kaks päeva olid looduse mõttes üsna sarnased, siis kolmas päev tõi kaasa suure üllatuse. Tihedam mets ja avatud väljad vaheldusid jõeäärse rajaga, ning loodus selle ümber oli tõesti ahhetama panev. Pilvine taevas hakkas ka vaikselt päikesekiirtega vahelduma, ning vaated, mis mulle ja teistele osaks said, olid absoluutselt lummavad ja isegi valu kannas ei olnud tuntav hetkel, mil õndsus ja rõõmus meel hinge paitasid. Avardunud vaated lõid tunde, et matk on kulgemas äärmiselt õiges suunas, siin all silmas pidades, et sama rada võinuks alustada ka teiselt poolt. Kui mina läbisin Collingwood – Karamea, siis võinuks läbida ka Karama – Colingwood. Leidsin, et minu valik oli parim ja teadsin, et ees on veel ootamas kohtumine ookeaniga, kuna just lääne kaldale see matk mind viis.

Nö peatuspunkti jõudes ma võtsin jalanõud jalast ja paljajalu läksin ümbruskonda uurima. Keegi teine uudistama ei tulnud, mis oli üllatav, sest ise olen kogenud,kuidas tihti veidi rajalt kõrvale kaldudes leiad sa imelisi aardeid ja selles ma ka ei pettunud. Hämmastavad loodusvaated.

Kui uudishimu sai rahuldatud, jõudsin tagasi oma seljakotini ja tegin paar ampsu, et hoida energiat üleval. Sealt edasi viis teekond suhteliselt ühtselt tasandil maasiku mõttes ja aina avaramaks kogu loodus mu ümber muutus. Päike nüüdseks juba siras täielikult taevas ja ühel hetkel ma jäin iseennast kuulama, et mis toimub minu sees ja üllataval kombel ma tõdesin, et looduse ilu ja võlu on mind niivõrd lummanut, et olen mõtetest prii. Minu sisemuses valistes vaikus ja rahu, tasakaal. Tolle positiivse tõdemusega ma edasi sammusin, kuni paari tunni pärast jõudsin Heaphy hütini, millest sai tolle päeva sihtpunkt. Ja vaated mu ümber läksid aina imelisemaks. Olin jõudnud ooekanini, millest tihti tunnen puudust, kuna ookeani võimsus, lainete loksumine omad niivõrd tugevat mõju nii kehale kui vaimule. Kui telk püsti aetud, läksin edasisele jalutuskäigule ja ilma seljakotita tundud sageli juskui liigud lennate, nii võrd kerge on keha tunnetus.

Ujuma seekord küll päris ooekani minna ei õnnestunud, kuna kord ookeaniga silmitsi seistes sai selgeks, kui palju tal on jõudu, lained loksusid tugevalt randa ja liig lähedal olles tõmmanuks mind kergelt endaga kaasa, seega hoidsin distantsi. Kogu piirkond kuulub kaitseala alla. Võtsin enesele ka hetke istumaks liivale ja vaatamaks kaugusesse. Avatud ooekani ääres olles tunnen alati mingisugust imelist tunnet, mida poeb sügavale põue. On see tunnetus vabadusest ja tänulikkusest ?

Kui päris ooekani ujuma ei läinud, siis jõesängi sai end siiski kastetud. Vesi oli üllatavalt soe. Kuna lähistel kedagi polnud, siis palja kehaga ma vette hüppasin ja tundsin, kuidas mu luud – liikmed olid tänulikud ja samuti sai maha pestud päevaga eritunud higi ning luua enesele värksuse tunne pannes selga puhtad ja kuivad riided. Tagasi laagriplatsile jõudes olid kohal ka tšehhikad, koos veetsime õhtu jutustades ja edasisi plaane pidades, kuigi teadsin, et väga fikseeritud ma pole, võtan iga algavat päeva nii kui tuleb. Õhtu hakul hakkasin enam tundma oma kanda, see sai kergeks mureallikaks. Hoidsin aga usku, et küll ta hommikuks taas järele annab.

Neljas päev:

Varajane ärkajane nagu ma olen, siis juba enne kuute olid silmad lahti. Lamasin veel tunnike hommikuses vaikuses ja rahus, kuulasin, kuidas üks haaval linnudki öisest unest ärkasid ja panid looduse rõkkama oma rõõmsa meelega.

Kui end kord telgist välja ajasin, sai mulle kiirelt selgeks, et mu kannaga just kõige helgemad lood pole. Oli teine valulik sellele toetudes, isegi kergelt paistes. Kui ma algselt olin plaaninud tollel päeval matkata kuni Heaphy raja lõpuni, kuna tegu oli viimase päevaga, ja sealt veel edasi 17km kuni Karamea külani, siis see mõte sai pandud ootele. Elame näeme.

Hommikused toimetused tehtud, ja tollal, kui olin valmis end teele seadma, hakkasid ka teised tõusma. Küllap oli neil magusam uni kui mul. Võttis ikka veel aega, et magamiskotiga sina peale saada, kuid mind see ei morjendanud, sest loodus ise annab mulle alati piisavalt energiat päevaseks teekonnaks. Teadlikkusega ma oma samme võtsin ja tundus, et saab kenasti hakkama. Oli mul ju kõigest minna umbestäpselt viis tundi, mis kord juba looduse rüppes olles ei ole suurem aeg midagi. Mu pikimad päevad on kujunenud 9 kuni 10ne tunniseks.

 

Umbes pool tundi olu möödunud, kui rada viis täielikult ookeani äärde ja see oli mulle esmane kogemus. See oli kirjeldamatu, sa näed, kuidas päev koidab enam ja enam ja kogu ilm su ümber muutub aina valgemaks. Väga sügav ja rahustav tunne. Mul oli aina naeratus suul, mis aitas ka unustada tihti kanna või siis pigem öelda kõõlusevalu. Olin sellega juba ka leppinud, sest ükskord tuleb ka seda ju kogeda, teadmaks, mida see tähendab ja ehk nii tulevikus osata end enam kaitsta. Ainukeseks loogiliseks põhjuseks ma nägin, et Heaphy rada kulges enamjaolt mööda kruusa, mis on kokku aetud ja rajaks meisterdatud. Kruusa tükid aga päris suured, seega jala nikastus väga kerge tekkima ja küllap ma mingil hetkel seda kogesin, ise mitte teadlik olles.

Mööda ooekani äärt jalutades, sest seda ta tõesti oli, möödus aeg kiirelt ja peagi oli möödunud 2,5 tundi. Üllataval kombel ma ei tunnetanud, kuidas mu keha hakkas energiat kaotama, kõht ei tundunud tühi aga sellest sai mulle suurepärane õppetund. Mida pikemaks ma puhke – ja söögipausi venitasin, seda tugevamaks muutus valupunkt kuni peagi ma hakkasin ühel jalal lonkama, sest valulävi sai ületatud. Kuna varasem kogemus puudus, ei osanud ma seostada, et vaja oleks kehale energiat, et valuga hakkama saada, veresuhkur vast oli nii madal juba. Ma nägin silme ees ainult üht eesmärki ja selleks oli jõuda sihtpunkti enne, kui ma enam üldse ei jaksa liikuda. Päris hea loogika, aga mis sa teed,  kui tõesema lahenduse peale ei tulnud. Peas juba hakkasid ketrama igasugu mõtted, et mis saab mu edasisest matkast. Mul ju plaanis jätkata enam kui nädala jagu. Tundsin, kuidas kerge rahutus puges sisse, olin ju oma matka üle aasta plaaninud. Muidugi ega üle oma varju ei hüppa ja otsustasin, et saab mis saab.

Päev oli siis juba 29. detsember, ainult paar päeva aastavahetuseni. Mu algne plaan oli see vastu võtta sügaval looduse keskel, aga hakkasin vaikselt leppima, et see plaan võib muutuda, sest võimalik, et järgnevad päevad pean sootuks võtma puhkamiseks.

Kui neli tundi oli möödunud alates hetkest, mil hommikul laagripaiga selja taha jätsin, siis tundsin, et enam ei suuda ma sammukestki edasi liikuda, sel polnud mõtet. Ma istusin maha ja juba seljakoti raskusest loobudes tundsin, kuidas valu leevenes. Tolles punktis ma kohtusin paar inimesega, kes olid päevasele jalutuskäigule tulnud. Ajasime veidi juttu ja sealt sain ka infot, kuidas ma pidanuks varasemalt sööma. Võib ehk tunduda niivõrd loogiline mõnele, aga näe mina õppisin sellest kogemusest. Lahke abielupaar andis mulle paar aprikoosi oma toidukorvist ja ehk need ka ime tegid. Ma lisaks sõin šhokolaadi ja kodus meisterdatud müslibatooni, seega kuhjasin end ohtralt energiaga ning kui peale poolu tunnist pausi taas otsustasin julguse rinda võtta ning teele asuda, sest oligi kõigest palju kasu. Kõnnak küll oli tagasihoidlik aga valu, mida enne kogesin, oli suuremal määral kadunud.

Pool tunnikest mu päeva teekond veel kestis, tundsin kergendust ja taaskord kasvanud lootust, et suudan ehk jätkata edasiste plaanidega.

Mida lähemale matka lõpp punktini jõudsin, seda enam loodus mu ümber taas muutus. Päike oli nüüdseks täielikult ennast avardanud ja see tundus justkui tõeline auhind peale nelja päevast matka. Esmalt viis teekond ülesmäge, kust avanes vaade ookeanile ja jõele, kus värvigamma oli muljet avaldav. Alati sellistes hetkedes olles ( ka kui kord mäetippu jõuad), kaob igasugune muremõte kui see ka eksisteeris ja tõmbad sügavalt hinge, et võimalikult palju enda ümber olevat ilu sisse hingata ja meeltesse talletada.

 

Kui kord päris ookeani äärde taas jõudsin, võtsin koti seljast ja lasin varvastel hingata ning läksin ümbrust uudistama. Sõnatuks võttis. Sukeldusin ka jõesängi, mis lõi ideealse värskuse tunde. Peale veidikest ringi seiklemist oli vaja hakata mõtlema, kuidas ma edasi Karamea külla saan, mis oli 17km kaugusel. Kuna algne plaan oli jalgsi, siis ei olnud ma broneerinud transporti. Aga näe, abi oli kiirelt tulemas. Hetkel, mil hakkasin uue plaani peale mõtlema, sattusin  kontakti just ühe transpordi firmaga, kes oli teisi matkajad peale võtmas. Küsisin, kas neil vaba kohta on. Sel hetkel saabusid ka Tšehhikad ning oli neilgi transporti vaja. Juht mõtles veidikese, sest ruumi oli vaid kahele, aga kuna tegu äärmiselt kõrvalise piirkonnaga, kui politseid sa vaevalt iial kohtad, siis andis ta meile jaatava vastuse ning kokku surutuna me endid väike bussi mahutasime ning ei möödunud kaua, kui ees ootas meid soe dušš ja kosutav söök. Ööbisime kõik Rondo Backpackeris, mis tundus väga vabameelne.

Ma olin teadlik, et tolles külas eksisteerib meditsiinipunkt, kuhu mul soovitati pöörduda, et õde soeks jala kinni, mis annaks lisa toetust. Too paik juhtus olema täpselt kõrval majas. Tollel päeval ma nö löögile ei saanud, aga numbri õele sain järgmiseks hommikuks kell 9.00.

Edasise päeva võtsin rahulikult, pesin pesu ja panin telgi, magamiskoti nöörile kuivama, sest kerge niiskus oli mõlemas. Ei leidnud ma pesulõkse, küll aga kuulsin just tollal kedagi kuskil rääkimas, seega otsustasin minna küsima, kas nemad ehk teavad pesulõksude olemasolust. Mida ma aga ei teadnud, oli, et ruum, kuhu ma sisse astusin, oli kohalik raadiojaam ja nii ma otse eetrisse saingi. Ajasime veidi juttu ja see oli päris lõbus. Hiljem, õhtupoolikul, tuli üks härrasmees Rondo hostelisse ja küsis koheselt, kas mina too eestlane olin ja ütles lisaks, et nüüd teab kogu Karamea , kuidas Rondos pole pesulõkse. Lisas ta veel, et neil kunagi olla töötanud selles hostelis Eesti neiu, kes jättis endast maha Eesti muusikakogu  ja nii tollel õhtul ta selle kollektsiooni peale pani ning kogu küla rõkkas Eestimaisest muusikast. Laul, mis mu kõrvu kumisema jäi, oli : “Mis värvi on armastus “. Uskumatu, aga edasistel päevadel ma aina laulsin seda viisijuppi.

Öö hostelis oli fantastiline. Kogu unevõlg sai tasutud, nii sügavalt polnud ma ammuilma maganud. Küll kõrvatropid kõrvades, sest norskajate suhtes olen ma hella unega. Hommikul tuli välja, et ma nii ka oma und teadlikult süvendasin, sest Tšehhi poisid laususid, kuidas keegi nende toas oli valjult pea terve öö norsanud, seega neil sügavat und polnud. Mis aga tegi loo naljakaks oli fakt, et kui nad omavahel vaikselt juttu ajasid, sest magada ei saanud, oli too sama norskaja ühel hektel lausunud, et poisid tasa, teised ei saa magada.

78km oli selja taga. Mida enam selliseid matku ette võtta, seda vähem tundub kilomeetrite number suur olevat. Ja eks ole tegu puhtalt ka vaimse valmisolekuga. Ma tihti olen kohanud neid, kes ei suuda kuidagi ennast antud seikluses ette kujutada. Ega minagi kunagi teadnud, milleks kõigeks ma võimeline olen, samm haaval aga uusi väljakutseid ma otsin ning leian iseendas tugevuse, millest varasemalt polnud teadlik.

Viienda päeva hommikul ootasin ma oma kohtumist medõega, et saada teadlikumaks oma edasisest käekäigust. Tundsin, et valu on kadunud ja saan korralikult kahel jalal astuda, mis oli positiive märguanne.

Mõni lisapilt on eraldi fotokogus !

Siit edasi mu matk jätkub juba õige pea koos uute muljete ja fotodega.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga