Uus Meremaa – maapealne elu, kus perfektsionism saab reaalsuseks 20

Enam kui kuu Uus Meremaal on uskumatu kiirusega möödunud. Nüüdseks olen mõneks ajaks stand by positsioonil, et teenida veidi elatist. Kuid aeg, mis eelnes sellele, oli küll lühike, kuid sisutihe ja mälestuste pagasisse on lisatud kuhjaga uusi hetki ja emotsioone. Lühidalt öeldes VÕRRATU, justkui tõeline muinajutt!

ARTHUR’S PASS RAHVUSPARK

Minibussiga kohale jõudes võtsin esmalt istet pargipingil, et hinge tõmmata, kuna tee peal läbi klaasiakna nähtu jättis sügava mulje. Samal ajal jalutas ligi hiigel suur papagoi Kea, sõna otseses mõttes. Kui ta oma tiibu sapsutas, välkus kollast ja rohelist sulekarva. Oli teine äärmiselt uudishimulik, hüppas lauale ja uudistas mu seljakotti. Kuna aga midagi pihta polnud panna, siis loobus ning lahkus uhkusega.

Edasi seadsin sammud turismipunkti, et panna paika ees seisvate päevade kava, uurida, mis võimalused mul, kui algajal matkajal on ning mida soovitatakse. Kuna päev oli veel enne lõunat, siis pakuti mulle välja nii 5 tunnine matk 1100 meetri kõrgusele. Mis siis ikka, registreerisin end hostelis kiirelt sisse, kokkasin pudru kõhtu, mugavad riided ja matkasaapad jalga ning minek. Seljakoti sisu oli päris mahukas, kuid soovitati kaasa võtta kõik esmavajalik juhul kui….peaks miskit juhtuma ning olen sunnitud näiteks öö väljas veetma. Selle tarbeks sai kaasa võetud soepesu ja fliis + termokile ning ühtteist hamba alla. Kuigi taevas oli peaaegu et pilvitu, oli kotis ka vihmajakk. Nimelt pidavat siin ilm väga kiirelt muutuma, mida olen nüüdseks ka oma silmaga tõdenud, seega kella 11´ne päikene võib pool 12 asenduda lausvihmaga ning külma õhutemperatuuriga. Kiivide maal, igal sammul, mitte ainult matkates, pean olema valmis muutusteks. Ja kui vastav varustus-riietus pagasis olemas, ei tohiks probleeme tekkida.

Väga turvalise tunde mägedesse matkama minnes annab asjaolu, et enne igat keerulisemat retke tuleb oma nimi ja vastav rada kirja panna ning naasedes paber allkirjastatult tagastada offisisse. Nii on kõigil ülevaade, et seiklejad elus tervelt tagasi. Juhul, kui hommikul kella 8´ks pole paberit laual või postkastis, saadetakse välja meeskond koos koertega ning kammitakse läbi kogu rada, kuni hädasolija lõpuks abi saab! Tundub suhteliselt hea lahendus, kuigi oleme ausad, kui sa ikka päris tugeva ja pika kukkumise teed, võib öö saada sulle ka saatuslikuks. Mulle tundub hea lahendusena alati kaasas kanda nn beebiraadiot 🙂

SCOTT´S TRACK

Minu esimeseks matkarajaks osutus suhteliselt järsk ja käänuline rada, mis algas läbi metsatuka, ületades paari ojakest. Mida kõrgemale jõudsin, seda hõredamaks muutus loodus ning peagi sammusin kivirahnudel. Ümberringi haljendasid aasad ning siin seal õitsesid imeilusad valged tundmatud lilled. Pannes siia juurde veel taamal paistvad lumised mäetipud, siis oli ikka küll tegu justkui postkaardi pildiga.

Ma olin totaalselt sõnatu! Ikka kõrgemale ja kõrgemale ma lõpuks ronisin, higimull otsa ees. Tegin mitmeid pause, kuna vaated ümberringi olid ahhetama panevad. Lihtsalt istusin kivinukil ja vaatasin kaugusesse, mis oli lihtsalt lummav. Ühel hetkel muutus rada äärmiselt kitsaks ja jalgealust katsid suured mustad kivilahmakad, vasakul ja paremal laius ainult tühjus sügavikku. Ettevaatlikult edasi ronides muutus kogu pilt hämmastavaks. Peale 2,5 tunnist matka olin lõpuks tipus ja seda tunnet pole võimalik edasi anda! Sisemus oli ärevil ja täis lihtsalt super head tunnet. Sellist tunnet, mida pole varem kogenud! Ükskõik, mis suunas sa ka ei vaataks, näed ainult lumiseid mägesi, kuskil vuliseb vesi ja need samas suured papagoid pakuvad seltsi. Uskumatu! Istusin maha, et veidi einestada ning vähemalt kümnekesi piirasid nad mu sisse. Tulid nii lähedale, kui veel tulla oleks saanud aga see kõik eesmärgil, et ehk annab miskit pihta panna!

Katsetasid algul mu fotokakotti, kuid mu reaktsioon oli kiirem. Peale seda sammu oli pilt selge, et nende elukatega nalja pole. Toppisin kõik lahtise tagasi seljakotti ja nautisin edasi auga teenitud võileiba 🙂 Küll üritasid nad ka kogu mu kotti kaasa vedada, kuid hammas ei hakanud peale….Tol hetkel saabus minuga ühele kõrgusele härrasmees Uus Meremaalt, kes lihtsalt aegajalt võtab aja maha ning matkab looduses. Istusime koos, ajasime juttu, kui ühel hetkel kaval papagoi krahmas hammaste vahele kilekoti, mille sees tal oli šhokolaad jms.  Kurbusega aga pean mainima, et papagoi, kes saagi omaks sai, enam pikalt elupäevi lugeda ei saa, kuna inimtoit on neile surmav. Nii näebki kõikjal hoiatussilte: Toidetud papagoi on surnud papagoi ! Kurb, aga tõsi….
Hiljem kuulsin, kuidas ühele saksa naisterahvale lõppes kogu matk aga sootuks kurvemalt. Nimelt  oli ta äsja muretsenud hirmkalli fotoka, mille jättis ehk siis lohakusest või teadmatusest  lindude suhtes unarusse, kuni ühel hetkel oli kaamera lennus ning sekund paar kildudeks kivil, kuna pikka lendu hammaste vahel vastu ei peetud…

Olles tipus elu nautinud ligi tunnike, otsustasin sammud tagasi maa peale seada. Peaks ütlema, et allaminek oli kordades keerulisem, kuna põlvedele lasus suur koorem ning väga lihtne oli libastuda, eriti kiviklibul. Korra õnnestus mul ka pepuli ära käia, mille mälestuseks sain mõnusa sinika kannikal 🙂 Igaljuhul oli see mulle hoiatuseks, et vaata ette ning tark ei torma ! 1,5 h ja olin tagasi alguspunktis. Sisetunne õitses ja pulbitses energiast ning õnnejoovastusest! Sai mu elu esime seda sorti loodusretk läbitud ning tean, et olen loodusega seotud rohkem, kui ma seda ise arvatagi oskasin!

Minu jaoks on see kõik elustiil, mida ei vahetaks millegi muu vastu!
Tagasi hostelis, oli kuum dušš hämmastavalt mõnus kosutus, peale mida lippasin tursimipunkti ja potsatasin postkasti oma tähtsa paberi…allkirjata 🙂 Alles mõningased minutid hiljem meenus, et oih, kellelgi pole hommikul õrna aimugi, kes siis naases ja kes mitte! Aga teha polnud enam midagi, kuid olukord lahenes siiski….Nimelt käisin kohalikus pubis, et proovida mõnd kohalikku uut õllesorti iseenese premeerimiseks. Platsis oli ka meesterahvas, kelle käest sain hommikul infot tänase päeva plaani kohta! Mainisin, et tühi leht kuulub mulle ja asi ants.

Tema arvates sain tublilt hakkama, sest olin tagasi all oodatust varem! Ajasime veidi juttu, kuni tundsin, et uni kipub vägisi silma, seega seadsin sammud tagasi kodu suunas ning magasin sügavalt kuni kella helisemiseni! Võib ehk tunduda kummaline, miks puhkusel olles vajan alarmi, kuid tahtsin teise päeva matka alustada võimalikult varakult, et võtta päevast kõik, mis võtta annab!

BEALEY SPUR TRACK

Alguspunkt oli Arthur Pass´st 12 km eemal. Kohale jõudmine polnud aga probleem, sain küüti saksa noormehelt, kes ise Christchurchi suunas põrutas. Kell 9.30, seljakott seljas, algas mu teine rännak. Ilm taaskord lust kui lillepidu. Ligi tunnikese kõmpisin mööda metsa alust, jõudes siis avarustesse ja hakkasid looma suurepärased vaated allpool kulgevale jõele, sildadele, kihutavatele autodele jne.

Nagu eelmiselgi päeval, nii ka tol päeval sammusin ikka edasi ja edasi, teades, et ühel hetkel peaks ma jõudma ajaloolise hütini, kus võimalik ka magada. Läbi hämmastava raja ma matkasin, ületasin pika puusilla, nägin rohkem kui ma mäletada oskan, kuni peale 2,5 tundi paistiski taamal miskit ehitist.Sammud viisad aina lähemale ja kohale jõudes tõdesin, et keegi oli siin hiljuti olnud, kuna lõkkeplats lõhnas suhteliselt värskelt 🙂 Ausalt öeldes oli ka tiba hirm sees, sest olin üks teab kus, kuid uudishimu ei lasknud mul hoida ust suletuna. Avasin riivi ja lõin ukse lahti ning kohkusin, kuna kuivad puuhalud tunduvad ju loomulikult üsnagi hirmutavad pimedas ruumis 🙂 Pistsin siiski pea ukse vahelt sisse.

Tegu tõesti vana ajaloolise paigaga, 3 nari, kus madratsid haisesid ja pikali heitma just ei kutsunud. Toa keskel oli puidust laud, mille peal paar küünlajuppi. Ühes seinas oli ettenägelikult külmadeks õhtuteks kamin. Ütleme nii, et seltskonnaga võiks seal öö isegi ära veeta, oleks huvitav kogemus. Teed väljas lõket ja naudid looduse vaikust enese ümber, kuid ihuüksi jookseks jänes mulle püksi! Millegipärast tuleb Nukitsamehe film silme ette:“ Kusti, Kusti kus sa oled ?“ Juba päise päeva ajal kuuldes kuskil krõpsu, hiilisin ümber hüti ja vaatasin, mis toimub. Loomulikult kedagi seal polnud 🙂
Peale söögipausi seadsin sammud edasi, sest väidetavalt olevat tunni aja kaugusel esimene mäetipp, kust avanevad taaskord super vaated. Rajatähistus aga lõppes ning pidin läbi metsatuka hiilima. Polnud algul päris kindel, kas liigun õiges suunas ja mu kahtlused osutusid õigeks. Sattusin aina tihedamasse võssa, endal süda saapa sääres. Samas kui mõelda, no mida mul seal karta tegelikult oli ? HAHAHAA….Seadsin sammud tagasi hüti suunas ja võtsin uue trajektoori, mis osutus õigeks. Kõigest 15min läbi metsasalu ja olin taas avarustes ning nägin taamal järgmist sihtpunkti.

Teekond oli ainult üles mäge, kuid suhteliselt lihtne. Hingeldama võttis aga siiski 🙂 Tund 10 koos kaamera klõpsimisega ja olingi taaskord kuskil tipus. Selgus mulle seal, et see pole aga mitte raja lõpp, kuna kitsast teekonda võisin näha nii kaugele kui silm seletab. Kuna päev oli alles nooruke, otsustasin edasi minna. Sammusin tollelt „künkalt“ alla ja siis üles ja taaskord alla ja uuesti üles, kuni leidsin, et edasi ma enam ei lähe, kuna tundub, et lõppu pole. Istusin lihtsalt kivinukile ja imetlesin elu enese ümber. Oleks võinud seal pea alasti ringi joosta, sest ühtki hingelist, peale minu, polnud.

Tegin mõnusaid fotosi, millest osad hiljem Christchurchis välja printisin ja perele-sõpradele saatsin jõulekingiks. Tunnike möödus linnu lennul ja parim tundus hakata samad teed mööda tagasi minema. Olles valmis minekuks, nägin eemal kahte hingelist, mis kuidagi kergendas mu tunnet, et näe, ma polegi üksi…Viis minutit ja me teed ristusid. Tütarlaps Itaaliast ja noormees Inglismaalt, kohtusid Uus Meremaal ja elavad nüüdsest siin 🙂 ning tulid nädalavahetuseks linnaelu pingeid maandama.

Ja selguski, et see rada lõpmatu, kuna neil seljas hiigelsuured seljakotid, telgi ja muu varustusega ning lõpp sihtpunkt mööda sama rada on oioi kui kaugel. Sees hakkas kohe kripeldama, et ma ju tahan kaaaa…..Aga usun, et küll need ajad ka minu ellu saabuvad ning mitme päevaseid trippe ette võtan. Mõnes mõttes tol päeval oli päevane matk tark mõte, kuna maksimum 10 minutit hiljem hakkas vihma tibutama, mis panin mind kiiremaid samme tegema. Jõudsin tagasi hütini, kui sadu oli meeletu. Enam mitte hirmu tundes, avasin taaskord riivi, et katta seljakott vihmakattega ning iseenese keha samuti.

Vihma lõppu ma ootama ei jäänud, sest mis matkaja see minust nii teeks :)Teadsin, et teekond tagasi on pikk, seega läbi paduvihma ma jalad taaskord rajale seadsin. Vahel ehk võib olla üsna tüütu ja igav läbida üht sama rada topelt, s.t. algus- ja lõpp-punkt on samad, kuid samas teistpidi liikudes märkad siiski miskit uut ja huvitavat, mis enne jäi nägemata. 2 tundi läbi vihma ma tuiasin, kuni olin taaskord kahe jalaga kõval pinnasel. Teades, et kodu on 12 km kaugusel, oli mul kaks varianti, kas võtta see tee ette sörkides või hääletada? Olles maanteel, vurasid autod minust tihti mööda ja no näe, ei suutnud sõrme püsti ajada, kuidagi pelgasin. Samas sörkimistuju peale 7 h enam ka polnud, seega peas mõtteid keerutades kuni 30 minutit ma vaikselt edasi liikusin, kuni lõpuks otsustasin, et olgu, teem ära! Pöial püsti ja vaatame, mis saab. Küllap tuleb seda aga nimetada algaja õnneks, sest esimene auto pidas kinni ja tagasi Arhtur Pass´is ma olin. Taaskord mõnus kuum dušš, pastaroog ja hilisem õlu kohalikus pubis!

KOSK JA CON’S TRACK

Tundub, et iga päevaga anti mulle aina kergem rada. Esmalt tol hommikul vaatasin üle kohaliku kose, mis oli küll kena, kuid Austraalias nähtu pani tolle kahvatama…Edasi võtsin ette matkaraja, mis oli ainult ülesmäge, ümberringi tihe mets. Ei saa öelda, et just imelihtne oleks olnud, kuna turnimist oli omajagu. Ehk lihtsalt kõige turvalisem retk võrreldes eelnevaga. Kaks tundi ja nagu kaardil märgitud oli, lõppes metsajoon. Tuli ronida veel nii paarkümmend meetrit ja olin platvormil, kus viska jalad „ varna“ ja naudi taaskordset vaadet. Mu ees oli ka hoiatussilt: Edasi võivad minna ainult kogenud matkajad. Pidades end keskklassi matkajaks, turnisin veidi edasi, sest kõrgemad vaated on ju ikka paremad 🙂 Ühel hetkel aga taipasin, et aitab küll, kuna jalgealust kattis kiviklibu ja liig ohtlik. Väikene vale liigutus ja läinud sa oledki!
Tunnikese istusin ma hoiatussildi kõrval, lugesin raamatut, kuid päike oli liig uinutav ja loobusin.Mõtlesin vaid omi mõtteid elust ja olust ning pöördusin tagasi. Ka seekord oli alla minek keerulisem, tuli sooritada hüppeid  jms. Ei kahetse, et mindud sai, midagi teistmoodi ja peale kahte pikka päeva andsid mu jalalihased tunda….seega lühike päev oli igati asja ette!

NELJAS PÄEV…

Mõte oli tagasi Chrischurchi pöörduda, aga….avades hommikul silmad, nautides hommikusööki väljas ning hingates värsket hommikupalavust, oli tunne, et ei tahaks justkui lahkuda. Ilma pikema mõtlemiseta tõdesin, et mul pole ju kiiret ja nii ma lisapäeva võtsin. Läbitud sai väikene matk mööda jõekallast orus, ülejäänu ajast möödus raamatut lugedes ja edasisi plaane pidades kuni õhtu tundideni. Uuel päeval tõusin 8 paiku, kuna plaan tagasi linna oli hääletada ja ei tahtnud seda liig hilisele kellaajale jätta. Seekord oli julgust tiba enam ning pöial sai püsti aetud kiirelt. Mitmed kümned autod kimasid minust mööda ja hakkas suht lootusetu seis tekkima. Kott seljas kõmpisin mööda teed edasi.
Kuuldes kaugustest mootorihääli, ajasin sõrme taas püsti, kuid ei midagi. Nii vältas see pool tundi, kuni lõpuks rekkajuht halastas ja tõmbas teepervele. Kuna hääletamine pole mu põhitegevuste hulka varem kuulunud, siis sisemuses ikka kerge ebausk. Pole kogemusi, keda usaldada silmapilgselt, keda mitte? Aga see on vast midagi, mida õpetada ei saagi, kõik tuleb kogemuste põhjal, nagu iga asi siin elus! Ja uuteks kogemusteks olen ma kindlasti valmis, selleks sai ka maailma avastama tuldud, et kogeda elu, mis kodu seinte vahel jääks olemata. Eestis ei veedaks ma kuid telgis ega võtaks iga päev külma dushi ega istuks wc potil, kus kükitad, uks puudub ja vaade laiub põllule 🙂 Ja nii seda võimaluste, uute elunurkade rida, väljapool kodumaal saaks ma jätkata lõpmatuseni. Väga paljud hetked on ehk äärmiselt primitiivsed, nagu kirsside korjamine, kuid isiklikult ei vahetaks ma neid kogemusi ja läbi elamisi ei uhke villa ega miljoni krooni vastu. Muidugi ei ole ka mul siin alati kõik lust ja lillepidu, kuna igal roosil on okkad! Nii vahel tundubki, et kõik on kokku varisemas, puudub igasugune mõte edasi liikuda, või lihtsalt pole ühtki ideed, kuhu suunas minna ja mida teha. Eriti saavad need tunded valdavaks, kui väljas kallab kui oavarrest ja kõik tundub lootusetu ning tühi. Ja isegi, kui sul on inimesed ümberringi, võid sa end tunda liig üksi ja tundub justkui keegi imeks su seest energiat, mis annaks jõudu pea püsti tõsta ning öelda iseendale, et see pole maailma lõpp, elus ongi tõusud ja mõõnad, sinu ülesanne on neile vastu seista ja hakkama saada, nii hästi või halvasti, kui sa vähegi suudad!

Omast kogemusest võin öelda, et kindlasti olen läbinud aegu, mil tunne liig madal ning seetõttu olen paljustki ilma jäänud ja pole hetki täiel rinnal nautinud. Samas ma aga arvan, et ma pole ju igavesel puhkusel, see on mu hetke elustiil ning nö koduses miljöös oli samuti hetki, kus oleks võinud saada enam positiivset elamust vms. Isiklikult arvan, et kõik, mis elus juhtub, on ette määratud ning alati juhtub-tuleb see, mis tulema peab! Vahel on aga päris kummaline tagasi vaadata ning näha, kuidas teatud situatsioonid lahenesid, mis edasi sai! Kindlasti on mu enda elus hetkel palju lahtisi lugusi, millele ei tea vastust keegi. Osaliselt on see põnev mäng, kuid aeg ajalt võivad emotsioonid langeda äärmiselt madalale, pisar kipub vägisi silma…Ja pole ühtki tõelist sõpra, kui sa teda just nüüd ja praegu vajad. Seega 99,9% oled sa üksi ning see on tõeline proovile panek vastupidavuses ja hakkama saamises! Vahel osutub kõik äärmiselt raskeks, kuid millalgi tuleb päike taas pilve tagant välja ning elu tundub taas imeilus….Vahel mõtlen endamisi, kas ma põgenen millegi eest ?
Igaljuhul, peale kahetunnist kurvilist teekonda rekkaistmel oli õnnelikult tagasi Christchurchis ning tagasi Sue pool, kuhu suurema osa oma pagasist jätsin ning veetsin ühe extra öö seal pool. Taaskord kostitati mind uhke õhtusöögiga ning ajasime mõnusalt juttu.

Järgmisel päeval olin asjalik linna peal. Otsustasin siiski ühtteist koju jõuluks saata, kuid paraku pole siiani Tallinna jõudnud 🙁 Loodan, et pole õhus kaotsi läinud, nagu on juhtunud kõikide postkaartidega, mis said teele pandud Aasia eri nurkadest….
Ära ei jõua imestada siinsete inimeste lahkust. Nimelt tol õhtul oli mu plaan veeta öö Lee pool, kes oli mu esmane kostitaja Uus Meremaal. Enam kui vaimustatud oli ta mu taaskordsest tulekust. Ja Sue oli see, kes mu autoga ära viis, mis lihtsalt uskumatu. Säästsin sellega nii aega kui ka raha. Aitäh talle ! Õhtu möödus suurepäraselt. Lee vanemad on positiivsed ja midagi on selles majas, mis paneb mind alai end hästi tundma. Ei tea, mis aura seal möllab, kuid rahulikkus on garanteeritud. Veetsime pikalt aega muusikat kuulates ja niisama juttu ajades, kuni lõpuks uni silmis ja aeg teki alla pugeda. Varahommikul tegelesin pakkimisega, kuna otsustasin ühtteist oma pagasist Lee juurde hoiule jätta ja hakkama saada vähemaga! Seega on mul nüüd ka alati põhjust tagasi minna….
Peale hommikusööki tõdesime, et mul on aeg taas edasi liikuda, suunaga tagasi lennujaama, kuid mitte lennu eesmärgil. Nimelt sai plaaniks võetud neljapäevane autoreis mööda idarannikut…..

20 kommentaari

  • Marilin kommenteeris

    Järjekordselt uskumatu.. Kuidas sa jõudas ja kui palju sa näed…Uskumatu.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Vahi millised varganäod need papagoid 😀 .. Kahju nendest.. armsad linnud ju muidu…

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oh taevas… olen kolm päeva ära lugenud… ja minu tõdemus kasvab, et Sa oled hull 😀
    Ma ei läheks elu sees üksi sellisele matkale.. ohtlik jne..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ka mina olen tundnud seda tunnet vahel kuidas oled meeletult üksi, kuigi ümber on palju, palju inimesi…. Oskasin tunda seda mida kirjeldasid ..

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Marilin ja Siiri, mul on siiralt hea meel lugedes teie kommentaare. Oli mul pikka aega blogi inglise keelsel lehel ja tundus mitte eriti mõistlik. Kolisin üle ja nüüd tundub mul enam lugejaskonda olema, mis on väga armas…Panete mind isegi takka järgi mõtlema, et elan kui muinasjutus ja nii tundub olevat iga päev….eriti kogen seda siin, uus Meremaal…elu on siin imeilus..ilusad inimesed seest ja väljast. See riik on mind muutnud totaalselt…
    Ja isegi kui ma siin olen vahel üksi, siis on see olnud nauditav nüüdsest millegipärast 🙂 Tean et igale olukorrale tuleb alati pööre ja siiani on lihtsalt parimad nädalad mu elus..iga päev uued ootamatud hetked..
    Ma olen isegi mõelnud, et olen vist hull ja kusjuures nii paljud on maininud, et : Anneli, you are crazy…ehk on sel siis põhi taga 🙂
    See Arthurs Pass matk oli super aga mitte hirmutav, surmahirmu tundma panevad lood on alles ees 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    OI taevas.. mis see siis nüüd tähendas, et surmahirmu tundma panevad lood alles ees 😀 See juba suht julm- üksiiiiii…. huhh… samas.. Jah, Anneli, Sa eladki muinasjutus.. Kui ma suudaks ükskord end ka lahti rebida….
    Ma leidsin Marilini samuti siit blogi keskkonnast ja olen õnnelik.. Mitu head inimest nüüd siit leidnud.. Gomaailm ruulib 🙂

  • Marilin kommenteeris

    😀 Jeii…:D Seda, et esimene jube jutt äikesest ja tormist juba tulnud:P:D

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Ei ole vaja üle ka dramatiseerida 😀 Püüan ikka ellu jääda..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    No ma lihtsalt mõtlesin, et kui see oli juba jube.. minu jaoks on jube üksi selliseid hulluseid korda saata. Ma ei läheks never üksi mägedesse, koobastesse ja vee alla jne.. ujuma lähen ainult madalasse vette üksi 😀
    Siis mainid Sa, et hullemad jutud ees.. No ootame.. Ma olen ammu aru saanud, et Sa veidi hull 😀 heas mõttes 🙂 Kuhjaga positiivsust täis, armas oled!

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Isver kui naljakas neid sonu lugeda…..ma tean et olen hull ja see ongi nii kummaline…nii paljud kutsuvad mind CRAZYks….ka mu praegused parimad sõbrad Prantsusmaalt….ju ma siis olengi…otsin oma kohta elus ja tuuslan läbi nii palju kui vaja, et see “oma” leida

  • Marilin kommenteeris

    Mulle meeletult meeldib sinu ellushutumine;) awh..Crazy:P

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Tänud, väga armas sinust….Eile sai just mu passipilti uuritud ja tõdesime kõik, et mina pildil pole mitte see, kes ma olen täna! Seda on kaugelt näha… 🙂 Päris hea tunne!

  • Siiri Kuus kommenteeris

    me keegi ei ole täna need, kes me olime eile ja homme need, kes oleme täna… 🙂 Aga Sina eriti.. Kui pidevalt oled teel.. iga asi muudab Sind pisuke 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Eriti muutub inimene passipildil:D Minu passipildid on ca. 10 aastat vana pilt kus mul pikad ja lokkis juuksed:D igas passikontrollis vaadatakse 3 korda..naeratatakse ja öeldakse nice haircut:D suht mark:D aga noh varsti saab uue pass:P

  • Ruth kommenteeris

    Oi, Siiri! Klassika 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ruth: ikka, mõned klassika laused on pealuu sees 😉 Olen sellel alal kodus 🙂

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Mu pass on väljalaske aastaga 2009… suht värske 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Veab Sul siis.. Kuigi.. ma oleks meelsamini oma vana passipildiga rahul olnud.. see on nii inetu.. ma polnud sugugi rahul.. aga ei raatsinud ka maksta nendele võru fotograafijobudele..

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Super hea lugu, tubli ja hakkaja inimene oled 😀

  • Maarja . kommenteeris

    Imeilusad vaated, Uus-Meremaa on tõeliselt kaunis ja sul ikka veab väga!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga