Postimees 2. november 2012 Borat, too hea ja halva maitse piiril kõndiv rändurist ajakirjanik, ei reisinud mitte ainult Kasahstanis, vaid ka riigis, mille nimeks ütles ta olevat United States and America ja kus erinevalt Kasahstanist saavat valimistel hääletada isegi „homoseksuaalid, juudid ja šokolaadinäod (ehkki nende hääli ei arvestata)“.
Borat teeb nalja, mõnikord õnnestub, mõnikord mitte nii väga.
Kui paari kuu eest Washingtoni lendasin, lugesin enne reisi Kafka „Ameerikat“. Depressiivne maailm täis alandust, ülbust ja viha, kus humanism, igasugune inimlikkus, peab pagema saama- ja saavutusiha ees.
Kafka teoses pole nalja, on masinamaailm.
Minule hakkas Ameerika meeldima kunagi siis, kui oskasin New Yorgist ja Los Angelesest välja minna, kui sain üle kõrgete majade ja värviliste tulede lummusest. Olen Ameerikat sellest ajast ikka pigem võtnud reisikirjanik Bill Brysoni laadis paigana – pehmed soojad väikelinnad, kus ja mille üle võib lõputult naerda. Kauboimütsidega mehed ja lilleliste kleitidega naised armastavad hamburgereid, söövad ennast paksuks ja naeravad siis ise selle üle teleka ees „Sõpru“ vaadates. Nad on üksikud, magavad erinevate vibraatoritega ja heidavad siis selle üle nalja „Seksis ja linnas“. Nad ajavad ennast töö ja suhetega natuke hulluks, käivad abi otsimas psühhoterapeutide ja pendliliigutajate juures või kirikus ning naeravad selle üle mõnuga „Alley McBealis“. Nad jumaldavad ilu ja naeravad ilujumalanna välja „Inetus Bettys“.
Need väikelinnade eluterve huumori ja natuke lihtsakoelise olemisega inimesed on mulle tõesti meeldinud.
Aga ühes sellises väikelinnas sain ma seekordse Ameerika-elamuse. Olin mõned minutid ühes mitte midagi ütlevas kohas, nimegi ei mäleta, kusagil sealkandis, kus kohtuvad maanteed 61 ja 66. Tankisime teeäärses bensiinijaamas. Putkast väljudes nägin bensuka taga tohutut veoautot, juht kusi auto varjus. Rekkale olid maalitud kolm hiiglaslikku portreed: Lenin, Hitler ja Obama. Piltide all olid allkirjad: Lenininil „marksistlik sotsialism“, Hiltleril „natsionaalsotsialism“, Obamal „demokraatlik sotsialism“.
Ma ei mäleta, et Eestis oleks mõnd poliitikut kõrvutatud inimsusevastaseid kuritegusid kordasaatnutega. Ma ei usu seda. Vaatasin veokat ja ei uskunud seda.
Sõnavabadus?
Tänaseks on Obama meeskond nimetanud Romneyt kurjategijaks, kes on andnud kohtus valetunnistusi. Romney toetaja, kinnisvaraärimees Donald Trump on nõudnud omakorda Obamalt tõestust, et too on üldse ameeriklane mitte aafriklane. Aga need kampaaniameeskondade pingutatud trikid mind ei häiri. Neid tehakse ikka ja neile ei pöörata tähelepanu. Tegin veoautost pilti. Juht märkas ja hakkas võidukalt poseerima. Aga pilt tuli udune, et näe, kumb istus tolle veoauto roolis, kas Franz Kafka või Borat Sagdijev.
