Tonga. Kurrunurruvutisaare kuninganna 1

Postimees, 15. veebruar 2013 1995. aastal kohtusin Tongatapu saarel Nukuʻalofa linnas mehega, kelle nimi on ʻAhoʻeitu ʻUnuakiʻotonga Tukuʻaho. Ta võttis mind vastu oma kodus, jalas lühikesed püksid, seljas T-särk. Elutoa laes tiirles laisk ventilaator ja püüdis pisut leevendada troopikakuumust.

Aga rääkida tahaksin ma hoopis tema vanaemast Sālote Mafileʻo Pilolevust, keda ma ei ole kunagi kohanud, aga kellest lähiajal kindlasti taas kõneldakse, vähemalt Suurbritannias. Peagi möödub 60 aastat kuninganna Elizabeth II kroonimispidustustest. Kohal olid maailma vägevad, uus imeasi – televisioon – tegi selle sündmuse nähtavaks paljudele brittidele ja teistele huvilistele üle maailma.

Selleks, et jõuda 2. juuliks 1952 Londoni kesklinna, Westminster Abbeysse, alustas Tonga kuninganna reisi oma Vaikse ookeani saareriigist juba 23. märtsil (kui arvestada, et Elizabethi kroonimiskleiti hakati valmistama kuus kuud enne pidustusi, siis ei tundugi see pikk reisiaeg nii pikk). Tohutu rahvahulk seisis Sālotet teele saates Tofua sadamakail, laulis polüneesia meloodilisi laule ja nuttis. Nad kartsid, et nii kaugelt reisilt ei pruugi nende armastatud valitsejanna tagasi tullagi.

Tongalased on uhke rahvas – nad armastavad rõhutada, et nad on ainuke Polüneesia rahvas, kes pole kunagi kolonisaatoritele allunud. Nad andsid küll kunagi osakese oma suveräänsusest brittide kätte, kes korraldasid nende välispoliitilisi- ja kaitseküsimusi, ent päris kolooniaks ei saanud nad ühelegi suurvõimule kunagi.

Brittidega oli neil erisuhe. Seda iseloomustab kenasti Tonga kuninganna päevikukatke, kui ta 1953 nägi laevalael esimest korda elus Inglismaad: „Oh, kuidas emotsioonid mu südame täitsid – segu erutusest, närvilisusest ja ootustest. Kuid mu tundeid kammitses mõte mu ebaväärilisusest ja närvilisus muutis mind pisut külmaks. Õnneks ei kaotanud ma kordagi usku eesmärgi õigsusesse, mis tuli täita ja milleks mu rahvas ja mu valitsus mind teele olid saatnud.“

See on sisuliselt lugu sellest, kuidas Kurrunuruvutisaare kuninganna kasvab väärikaks ja teistega võrdseks maailmakodanikuks.

Sālote sai mõne nädala Inglismaal kohaneda ja tema triumf saabus Elizabethi kroonimispäeval. Pärast suursugust tseremooniat liikusid külalised kiriku kõrvaltiiba, kus neile pakuti teed ja võileiba. Seejärel oli aeg asuda lahtistesse hobukaarikutesse ja defileerida läbi linnatänavate, mis olid palistatud meeletu rahvamassiga.

Nagu ikka Inglismaal, hakkas sadama peent uduvihma. Protsessiooni käigus muutus vihm aga hooti päris tihedaks. Tee ääres seisnud politseinikud aitasid kaarikutes olevatel siniverelistel, riigipeadel ja muudel külalistel kaarikukatted sulgeda, et vihm külalistele liiga ei teeks.

Ainult üks sõiduk veeres Londoni tänavail avatuna.

„Iga asi sel päeval oli kui aare,“ kirjutas Sālote hiljem. „Ma palusin politseinikku jätta kaarikukate üles tõstmata.“ Ja nii liikus Lõunamere saare kuninganna mööda kunagise impeeriumi pealinna tänavaid ja lehvitas rahvale, kes talle juubeldades vastas. Sālotest sai neil päevil kindlasti Elizabethi kuulsaim külaline. Meedia pidas seda vihma käes seismist suurimaks austusavalduseks Briti kroonile. Sālote ise ütles, et tahtis vaid jagada oma rõõmu ja tunda rahva rõõmu, kelle külaline ta oli. Jah, ta oli lihtsalt suursugune ja suuremeelne riigijuht.

***

Tollest ʻAhoʻeitust, kellega 1995 Tongal juttu puhusin (muu hulgas teadis ta, sügavate militaarhuvidega mees, kindral Laidoneri võitlusi Vabadussõjas), sai eelmisel aastal Tonga kuningas Tupou VI.

 

1 KOMMENTAAR

  • Rootsi Printsess kommenteeris

    Kas Sālote Mafileʻo isa polnud mitte Eefraim ja teda ennast mitte lapsena ei hüütud Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmüntaks?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga