Pärast mõnepäevast mõnusat puhkust Tiwi rannas alustasin teekonda Sansibari poole ning kõigepealt sõitsin bussiga piirilinna, mille nimi on Lunga Lunga. Aafrika idaosas laialdaselt kõneldav suahiili keel on lihtsa ja meeldiva kõlaga. Näiteks tere on suahiili keeles jambo, aitäh on asante sana, head ööd on lala salama jne. Kuid kõige rohkem kasutatakse väljendeid hakuna matata (pole probleemi) ja pole pole (aega küll). Mõned suahiilikeelsed terminid erinevad ka riikide lõikes, näiteks marsruuttakso on Keenias matatu aga Tansaanias dalla-dalla, mototakso on Keenias pigi-pigi aga Tansaanias boda-boda. Nii ilus on öelda, et sõitsin Lunga Lungast (Keenia piirilinn) pigi-pigiga piirile ja sealt boda-bodaga Horo Horosse (Tansaania piirilinn).
Eesti kodanikud saavad nii Keenia kui Tansaania viisad piiridelt ning Keenia viisa maksis Nairobi lennujaamas 25 USD ja Tansaania viisa oli piiril 50USD. Tansaania viisalõivu sai tasuda ka eurodes ning sel juhul oli hind 50 EUR. Igaüks võib ise arvutada, millist valuutat on kasulikum kaasas kanda.
Bussisõit Ukundast Tansaania suurimasse linna Dar es Salaami võttis aega terve päeva ning pilet maksis 1200 Keenia šillingit (u. 11 eurot). Tansaania loodus ei olnud nii roheline kui Keenias ja ka külad nägid välja vaesemad. Dar es Salaam (tõlkes “rahu maja”) on tüüpiline Aafrika suurlinn: keskuses mõned kaasaegsed kõrged klaasmajad, keskuse ümber vanemad paarikorruselised kivimajad, äärelinnades slummihurtsikud ning olulised vaatamisväärsused puuduvad. See umbes kolme miljoni elanikuga linn oli pikka aega ka Tansaania pealinnaks, kuid nüüd on ametlik pealinn Dodoma. Kuigi parlament viidi Dodomasse üle juba aastal 1996, on paljud valitsusasutused jäänud Dar es Salaami. Liiklus linnas oli tihe ja autod nägid üllatavalt head välja. Kolasin õhtupoolikul päris pikalt mööda linna ja otsisin sobivat hotelli. Lõpuks jäin pidama hotellis nimega Flex II. Selles üsna kesklinnas asuvas hotellis maksis väike duširuumiga (isegi soe vesi oli olemas) tuba 20 000 Tansaania šillingit (10 EUR). Järgmisel hommikul tutvusin veel natuke linnaga ning seejärel läksin sadamasse. Dar es Salaami ja Sansibari saare vahel on tihe laevaühendus ning valida saab mitme erineva veesõiduki vahel. Kõige kiirem paat sõidab Sansibaril asuvasse Stonetowni linna 1,5 tunniga ning pilet maksab 35 USD. See on üsna paadi moodi laev, kuid oma nelja võimsa päramootoriga arendab ta päris head kiirust. Loomulikult on olemas ka aeglasemaid ja odavamaid paate ookeanil liikumiseks. Laevasõit oli üsna meeldiv ning pardalt avanes hea vaade Aafrika rannikule ning traditsioonilistele purjekatele.
Stonetown ehk Zanzibar City on Sansibari suurim linn ning tänu oma stiilsele vanalinnale ka üsna ilus. Stonetownis oli mul plaan veidi vanalinnas kolada ning otsida üles Farrokh Bulsara sünnikodu. See nimi ei ütle paljudele kindlasti midagi, kuid tema hilisemat nime – Freddie Mercury peaksid küll vist kõik teadma. Laevast jahutava tuule käest maha tulles lõi vastu kivilinna kohutav kuumus ning ma otsustasin kuskil varjus koos mõne jaheda õllega veidi aklimatiseeruda. Kohe sadama kõrval leidsin ühe pubi ja astusin sisse. Pubi nimi oli Mercury´s Pub, seinad olid dekoreeritud ansambli Queen piltidega ja ukse kõrval müüdi igasugust Freddie Mercury sümboolikaga nänni. Istusin merevaatega lauda, tellisin ühe jaheda õlle ja hakkasin menüüd uurima. Muude huvitavate söökide ja jookide hulgas oli menüüs kirjas ka kokteil nimega Bohemian Rhapsody. Üldiselt ma suur kokteilisõber ei ole aga mõtlesin, et sellise nimega pubis võiks ikka ühe Queeni parima loo nimelise kokteili tellida ja selle kõrvale väikese krevetisalati võtta. Kõik oli suurepärane – päikesevari, värsked krevetid ja maitsev kokteil, kuid midagi oli ikka puudu ja ma kutsusin kelneri. Palusin kõlaritest tuleva räpi asemel peale panna Queeni 1975 aasta plaadi “A Night at the Opera”, kuid kelner ja baarman ei teadnud Queeni plaatide aastaarvudest ega nimedest mitte mõhkugi. Seepeale näitasin menüüs kokteili nime ja palusin sama nimega laulu. Pika otsimise peale teatas kelner, et see lugu oli neil küll kunagi aga plaat olevat katki läinud. Lõpuks nad siiski leidsid mingi piraatplaadi, kus oli mitmeid Queeni lugusid. Andsin kelnerile tasuta ärikonsultatsiooni soovitades neil hankida korralik Queeni plaadikogu ja mängida rohkem pubi nimele vastavaid lugusid. Sel juhul oleks neil tühja saali asemel kindlasti terve hulk minusuguseid vanamehi, kes veel Queeni mäletavad ja sellest muusikast lugu peavad. Konkreetse laulu puudumisest hoolimata oli selles pubis mõnus istuda ja Queeni kuulates merd vaadata. Isegi nii mõnus, et ma ei viitsinudki enam üsna kaugel asuvat ja poollagunenud Freddie Mercury sünnimaja otsima hakata. Kolasin natuke mööda tänavaid ja pärastlõunal sõitsin dalla-dallaga Nungwisse.
Sansibari saare pindala on 2643 ruutkilomeetrit (Saaremaa pindala on 2673) ning seal elab üle miljoni inimese. Rahvastik on kirev, sest koosneb bantu neegrite, araablaste, hindude, porugallaste, inglaste ja teiste rahvaste järeltulijate segust. Erinevate kultuuride segunemine peegeldub keeles, muusikas, arhitektuuris jne. ning teeb Sansibari huvitavaks ja omapäraseks. Sansibar kuulub küll Tansaania riigi koosseisu, kuid on poolautonoomne koos oma presidendi, müntide ja muu sellisega. Saar on suhteliselt madal (kõrgeim koht on 120 meetrit merepinnast) ja metsane (võsane) ning parimad rannad asuvad saare idaosas ja põhjatipus.
Jõudsin Stonetownist saare põhjatipus asuvasse Nungwi külasse üsna kiiresti ning asusin hotelli valima. Tahtsin mere ääres asuvat väikest omaette majakest, kus oleks dušš, WC ja elekter ning mis lisaks kõigele oleks veel odav ka. Pärast paljude erinevate majutuskohtade ülevaatamist õnnestuski selline majake leida. Majutuskoha nimi oli Salama Bungalows, väikese verandaga tuba asus vaikses siseõues paarikümne meetri kaugusel rannast, kraanist tuli leiget vett ja elekter oli peaaegu kogu aeg olemas. Hind ei olnud küll Aafrika mõistes eriti odav (kolme öö eest maksin kokku 117 000 šillingit ehk peaaegu 60 eurot), kuid Sansibar ongi mandriga võrreldes kallis. Nungwi ümbruse randades on palju mitmesuguse kvaliteedi ja hinnaga majutuskohti ning parim neist on Ras Nungwi (http://www.rasnungwi.com). Ka mitmesuguseid rannarestorane ja baare on igale maitsele ja rahakotile. Kuna minu hotellis igasugune toitlustamine puudus, siis külastasin tihti naaberhotelli Union Beach Bungalows rannabaari. See baar on lihtne ja kodune ning sõbraliku personaliga. Parimaks toiduks oli muidugi kohalik kala, mille kalurid ise täiesti värskelt kohale tõid. Õhtusöögi ajaks tõsteti suured kalad randa laua peale ning iga klient sai ise otsustada, millist kala ja millist konkreetset tükki grillida. Päikeseloojangu ajaks kaeti lauad otse randa.
Kahjuks kadusid puhkepäevad Nungwis ookeanis sulistades, õlut juues, kala süües ja juturaamatuid lugedes imekiiresti, kuid jätsid väga meeldiva mälestuse ja tahtmise kunagi Sansibarile tagasi minna.